Tugev menstruatsioonivalu ei pea olema normaalsus: Laura lugu adenomüoosi diagnoosini jõudmisest
Laura on üks neist naistest, kes arvas aastaid, et tugev menstruatsioonivalu on lihtsalt tema keha eripära
„Ju siis olen nende hulgas, kellel ongi raskemad päevad,“ mõtles ta. Iga kuu saatsid tema tsüklit tugev valu ja väga vererohked menstruatsioonid. Valu kiirgas sageli alaselga ja jalgadesse, alakõhus oli pidev raskus- ja pingetunne ning kurnatus oli suur olenemata unetundidest. „Menstruatsiooni esimesed kaks päeva sõin hommiku-, lõuna,- ja õhtusöögiks valuvaigisteid ning enda jaoks mugava asendi leidmine oli väljakutse,” meenutab ta.
Üks hetk aga hakkas Laura teadvustama endale, et menstruatsioonitsükkel mõjutab tema elukvaliteeti häirivalt palju.
“Hakkasin rohkem uurima günekoloogiliste haiguste kohta ning kõige levinumaid sümptomeid lugedes leidsin enda kogemusega väga palju paralleele. Sain aru, et minu suurtel valudel ja veritsustel peab olema selge põhjus,” märgib ta.
Diagnoosini jõudmiseni läks tal aga aega mitu aastat ning korduvalt tuli ka günekolooge vahetada.
“Kui arstikabinetis oma vaevused ette lugesin, sain tihti vastuseks, et mul lihtsalt ongi valulikumad menstruatsioonid. Kirjutati välja nii kangemaid valuvaigisteid kui ka beebipille, aga mitte miski ei toonud soovitud leevendust,” ütleb ta.
Kuna Laura sisetunne avastamata diagnoosi osas ei andnud järele, otsis ta endale taaskord uue günekoloogi.
“Kui esimesel visiidil jälle algusest peale oma mured ette ladusin, kahtlustas arst kohe adenomüoosi,” meenutab ta. Ka läbiviidud uuringud kinnitasid seda. “Mäletan, kuidas diagnoosi saamine tõi mulle hetkega tohutu kergenduse. Ühest küljest see muidugi hirmutas, et tegemist on kroonilise seisundiga, kuid rohkem tundsin selle üle head meelt, et mu vaevustel siiski on nimi. Ma ei olnud seda kõike endale ette kujutanud ja mul oli enda tervise osas õigus,” ütleb ta.
Meliva naistearst Ronja Liis Õun selgitab, et Laura kogemus on väga tüüpiline adenomüoosile. Umbes 20-30% väga valulike ja vererohkete menstruatsioonidega naistel avastatakse adenomüoos. Haiguse puhul paikneb emaka limaskesta kude emaka lihaskihi sees, põhjustades tugevaid ja valulikke menstruatsioone, rohket ja pikemat veritsust ning sageli ka kroonilist vaagnavalu.
„Kuna sümptomid kujunevad välja aastate jooksul, harjuvad paljud naised nendega ja peavad neid ekslikult normaalseks. Sageli jõutakse arsti juurde alles siis, kui elukvaliteet on juba oluliselt langenud,“ ütleb ta. Diagnoos pannakse enamasti ultraheli või MRT alusel ning raviga on võimalik vältida aneemiat, kroonilist valu ja muid tüsistusi.
Laura seisundi leevendamine algas hormonaalse raviga. „Algus ei olnud ausalt öeldes lihtne. Keha vajas kohanemist ja suurte valude keskel tekkis vahepeal küsimus, kas see kõik ikka viib kuhugi,“ ütleb ta. „Aga kolme kuu pärast hakkas organism paigaldatud võõrkehaga harjuma. Valu taandus, veritsused muutusid talutavamaks ja tsükkel ei dikteerinud enam kogu elu.” lisab Laura.
Naistearst Õuna sõnul on adenomüoosi ravi alati individuaalne. „Ravivõimalused ulatuvad hormonaalsest ja valuravist kuni kirurgiliste lahendusteni. Eesmärk ei ole ainult sümptomite vähendamine, vaid naise igapäevase toimetuleku ja elukvaliteedi taastamine.“
Täna tunneb Laura, et tema elu ei keerle enam tsükli ümber. „Ma ei muretse enam mentruatsiooni ajale plaane tehes ette, kas mu tervis on piisavalt hea, et ei peaks tühistama mõnda kokkusaamist või mõnel üritusel osalemist,“ ütleb ta. „Mul on rohkem energiat ja meelerahu. Ja mis kõige olulisem – mul on tunne, et mu keha ei tööta enam minu vastu.“
Tema sõnum teistele naistele on lihtne: „Kui menstruatsioonivalu või vererohkus segab su elu, siis sellega ei peaks vaikides leppima. Abi otsimine ei ole liialdamine ega nõrkus – see on hool enda tervise eest.“ Sama rõhutab ka naistearst: tugev ja kurnav menstruatsioon ei ole normaalne ning püsivate sümptomite korral tasub kindlasti pöörduda spetsialisti poole.
