Rahulolematus paarisuhtes – miks see tekib ja kuidas sellest rääkida?
Rahulolematus paarisuhtes on väga levinud tunne. Peaaegu iga pikaajaline suhe läbib perioode, kus tekivad pinge, pettumus või tunne, et partner ei mõista meid enam nii hästi kui varem. Mõnikord on see ajutine ja lahtub peagi, teinekord jääb aga pikemaks närima ning võib viidata sügavamatele, lahendust vajavatele probleemidele.
Vajadused ja nende väljendamine
Igal inimesel on emotsionaalsed ja füüsilised vajadused – soov tunda end armastatu ja väärtustatuna, vajadus turvalisuse, läheduse, kuuluvuse ja mõistmise järele. Kui neid vajadusi suhtes ei valideerita ega täideta, tekib aja jooksul rahulolematus. Siinkohal on ebamugavad tunded (rahulolematus, viha, kurbus) oluliseks infoks selle kohta, et mingid vajadused on pikemat aega rahuldamata. Mida siis teha?
Oluline on teadvustada, et küps täiskasvanud inimene vastutab oma vajaduste eest ise – meil ei ole alust oodata, et keegi teine seda teeks. Loomulikult võib toimivas ja toetavas paarisuhtes partner aidata meid nende vajaduste rahuldamisel, see on ka üks paarisuhte loomise eesmärke. Samas on oluline, et need vajadused oleksid selgelt väljendatud.
Probleem on tihti selles, et me ei oska oma vajadusi selgelt väljendada või loodame, et kui partner mind tõeliselt armastab, siis ta peaks ju teadma, mida ma tahan ja vajan. Kui ootused ja vajadused jäävad kommunikeerimata, on partneril võimatu neid täita ning sellest tekkiv rahulolematus muutub sageli tülide allikaks. Vajadustest rääkimise asemel räägitakse sageli süüdistuse keeles, mis suhet pigem lõhub.
Samuti aetakse vajadused sageli segi lahendustega. Näiteks võib inimene öelda partnerile: „Sa peaksid rohkem kodus aitama.” Tegelik vajadus selle lause taga võib olla hoopis soov tunda, et vastutus pereelu eest on jagatud ja et partner märkab pingutust. Kui sellest vajadusest räägitakse otse – näiteks „Mul oleks vaja tunda, et me jagame kohustusi võrdselt” –, on partneril lihtsam mõista, mis tegelikult muret teeb.
Kui me räägime ainult lahendustest, mitte vajadustest, võib partner tunda, et teda kamandatakse või kritiseeritakse – ja vastupanu kasvab. Kui saad kontakti oma sügavate vajadustega ja väljendad neid partnerile ilma süüdistamiseta, saab partner sinu vajadustest teadlikuks. Sealt edasi saavad sündida mõlemale poolele sobivad lahendused – koostöös, mitte ette dikteerides.
Kuidas oma vajadustest rääkida?
Vajaduste väljendamisel võib aidata, kui keskendume kolmele sammule:
kirjeldame olukorda ilma süüdistamata
räägime oma tunnetest („ma tunnen…”)
sõnastame vajaduse („mul oleks vaja…”).
Näiteks: „Kui kodused kohustused jäävad enamasti minu kanda, tunnen end ülekoormatud ja väsinuna. Ma soovin, et saaksime koduseid kohustusi rohkem jagada.”
Rahulolu tuleb seestpoolt
Vahel on rahulolematuse põhjuseks see, et vastutus iseenda õnne eest pannakse partnerile: kui tema oleks ometi teistsugune, kui ta käituks teisiti, oleks kõik hästi ja mina õnnelik. Kuid pikaajaline rahulolu suhtes eeldab, et võtame vastutuse oma tunnete, ootuste ja reaktsioonide eest. See ei tähenda, et peaksime leppima kõigega, mis suhtes toimub, vaid seda, et võtame initsiatiivi, et mõista oma vajadusi ja väljendada neid küpsel moel.
Vastutus tähendab ka seda, et teadvustame oma rolli suhetes tekkinud dünaamikates. Suhtes on alati kaks osapoolt ja oluline on uurida enda osa: mida mina saan teha, et olukord paraneks? Mis on olnud minu osa selles, et olukord on kujunenud selliseks? Muutus algab sageli sellest, kui üks partner teeb midagi teistmoodi. Kui üks osapool muudab oma käitumist või suhtlemisviisi, muutub paratamatult ka suhte dünaamika.
Teadlikkus ja ausus nende teemade suhtes on esimene samm tervema ja rahuldust pakkuvama suhte suunas. Kui need vestlused osutuvad keeruliseks või suhtes on tekkinud korduvad pinged, võib abi olla ka paariteraapiast. Turvalises keskkonnas saab koos terapeudiga paremini mõista suhte dünaamikat ning õppida viise, kuidas teineteist rohkem kuulata ja mõista.
