Tihtipeale ollakse MRT-uuringut harjutud seostama aju või lülisamba probleemide diagnoosimisega, kuid Melivast abi saanud Irma Toobali kogemus näitab, et põlvemurega “torusse sukeldudes” võib paljastuda peituv haigus. Jooksmisega tegelev Irma sai just tänu MRT-uuringule teada, miks üks tema põlvedest hirmsasti valu tegi. 

Irma oli enne oma kahe poja sündi palju jooksmisega tegelenud ja osalenud ka poolmaratonidel. Juba siis tundis ta aeg-ajalt valu põlvedes, kuid ei otsinud abi. Kui sündisid lapsed, jäi jooksuharrastus ligi kümneks aastaks tagaplaanile ja põlvevalud taandusid iseenesest.

Möödunud aasta alguses seadis naine endale ambitsioonika eesmärgi – joosta täispikk maraton. Treeningud olid üsna intensiivsed ja valu ei lasknud end paraku kaua oodata. “Enamasti tõi jalgadele puhkuse lubamine leevendust ja sain taas edasi treenida. Kohusetundliku inimesena oli mulle vaimselt päris keeruline, kui ei saanud valu tõttu treeningkavast kinni pidada,” räägib Irma. 

Augusti lõpus otsustas ta pöörduda füsioterapeudi vastuvõtule, kellelt sai kaasa erinevaid harjutusi vigastuste ennetamiseks. Konsultatsiooni käigus tundus kõik korras olevat ja edasi treenida naisel ei keelatud. 

Valu ei hoiata ette, see tuleb ja ajab kõik plaanid sassi

Kuu enne täismaratoni oli Irma end kirja pannud ühele poolmaratonile ja päev enne seda ka kümnekilomeetrisele rahvajooksule. Ta võttis viimast pigem kergema treeninguna ega plaaninud rekordeid püstitada, vaid lihtsalt toredat melu nautima minna.

Kuigi rahvajooksu hommikul pitsitas põlves kuidagi kummaliselt, siis õhtuks oli see tunne kadunud ja Irma läks jooksma. “Jooks läks kenasti, kuid järgmisel hommikul ärkasin nii tugeva valuga põlves, et jalale toetuda ei saanud. Muidugi ei läinud ma ka õhtul toimuvale poolmaratonile,” meenutab hobisportlane. “Olin väga ehmunud, sest sain aru, et ühel jalal ei ole mul võimalik isegi apteeki valuvaigistit ostma minna. Kodus liikusin tooli enda ees lükates ja ühel jalal hüpates. Veetsin kogu selle ja järgmise päeva voodis, kuid valu ei taandunud.”

Selline asjade käik oli Irmale suur üllatus, sest tal ei olnud otsest jalatraumat ja eelmisel õhtul magama minnes oli kõik hästi. Samas oli ööga põlv ka korralikult paiste läinud. Niisiis laenutas naine endale kargud ja sai kiiresti aja Meliva ortopeedi Mart Paisi vastuvõtule. 

“Valu oli endiselt suur ja jalale toetuda ei saanud – see lihtsalt ei kandnud. Arsti juurde jõudes olin just võtnud üsna suures koguses valuvaigisteid ja tänu sellele sain vajalikud testid kaasa teha. Kabinetis vaadeldes ei tundunud põlvel midagi viga olevat ja valu tekkepõhjus oli selguseta. Kuna ma ilma valuvaigistiteta siiski olla ei saanud, tuli probleemi edasi uurida.”

Kuidas MRT-uuring paljastas põlvevalu tagamaad?

Ortopeed suunas Irma Meliva Rävala kliinikus asuvasse magnetresonantstomograafiasse (MRT), mis võimaldab väga täpselt uurida erinevaid kehapiirkondi magnetvälja ja raadiolainete abil. MRT-masin sobib luude, liigeste, pea- ja seljaaju ning mõningate eranditega ka kõhu- ja vaagnaorganite uurimiseks. Irma meenutab, et tema sõitis “torusse” vaid puusadeni. Enne masinasse sisenemist sättis radioloogiatehnik ta maksimaalselt mugavasse asendisse, sest liikumatult tuli Irmal lamada 20 minutit. 

Enne uuringu tulemuste saabumist aga jõudis kätte maraton, milleks Irma oli kaheksa kuud innukalt treeninud. Arst oli talle andnud soovituse seni jalgrattaga sõita ja ujuda, et hoida võhma, kuid samas vältida põlvede liigset koormamist. Maratonieelsel õhtul otsustas naine siiski võistlusest osa võtta, lubades, et ta ei ole enda vastu kuri ja katkestab kasvõi juba esimestel kilomeetritel, kui valu muutub talumatuks. 

Niisiis laadis Irma end enne starti korralikult valuvaigisteid, magneesiumi ja spordigeeli täis ning alustas. Tugev närv oli sees, adrenaliinitase laes ning süüa ta ei suutnudki. Esimesed seitse kilomeetrit möödusid iiveldusega võideldes, aga see-eest jalad töötasid hästi.

 “Otsustasin siiski edasi joosta. Iiveldus kadus ja enesetunne oli väga hea kuni 36. kilomeetrini. Sealt edasi oli ju nii vähe minna (täismaraton on 42,195 km pikk – toim), et ei raatsinud enam katkestada. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi siiski lõpuni. Tallad tulitasid, jalad valutasid, kuid mitte põlvedest, vaid mujalt. Mu pere ja sõbrad olid mind terve raja vältel toetamas ning ergutamas. Nägin uhkust täis pilku mu poegade silmis, kui nad jälgisid mind finišisse jõudmas. Olin üliõnnelik, kui maraton tehtud sai! Mis siis, et ajaliselt läks tund kauem kui plaanisin.” 

Lõpuks saabusid ka MRT tulemused ja need olid kõike muud kui rõõmustavad. Selgus, et Irma põlves oli väsimusmurrueelne seisund. Tagantjärele tõdeb Irma, et kui ta oleks varem dr Paisi poole pöördunud ja saanud diagnoosi enne võistlust, poleks ta kindlasti jooksma läinud. “Minu lugu näitab, et ükskõik kui hea on arst, lõpuni ta ilma masinata meie sisse ei näe ega oska täpset diagnoosi panna. Kuigi pealtnäha oli minu põlv funktsioneeriv ja valuvaigistid toimisid, otsustas arst siiski asja edasi uurida. Olen väga tänulik dr Paisile, et ta mu muret tõsiselt võttis,” kiidab naine. “MRT ja röntgen on ideaalsed abivahendid, et saada teada, mis meie keha sees tegelikult toimub,” lisab ta. 

Maratonijärgne taastumine kestis kolm kuud ja alles siis sai Irma hakata taas lühemaid distantse jooksma. Ortopeedi soovitusel tehtud järelkontrolli röntgen kinnitas, et olukord paraneb ning maraton ei viinud põlve päris murruni. “Hoidun veel praegugi tõsisemast jooksmisest ja eelistan jalgrattasõitu, ujumist ning pikki jalutuskäike.” Siiski nendib Irma lõpetuseks, et süda kuulub endiselt jooksmisele.

Vastuvõtule tuli noor, heas sportlikus vormis naine, kes kasutas küünarkarke, kuna jalale astumine oli valulik. Kliinilises uuringus (arstlik läbivaatus silmade ja kätega) midagi selget esile ei tulnud ning patsiendi eelneva loo põhjal ei olnud ka röntgenuuring põhjendatud.

MRT-uuring paljastas üllatusena reieluu alaosa ehk põlveliigese piirkonna väsimusmurrueelse seisundi, mis väljendub luu tursena. MRT eristab kudesid nende vedelikusisalduse alusel, samas kui röntgenpildil nähtavad muutused ilmnevad alles aja jooksul ja viitavad sageli juba tõsisemale olukorrale.

Uuringute kohaselt moodustavad stressimurrud umbes 20% kõigist spordivigastustest. Suurema riskiga on jooksjad, kes läbivad nädalas üle 40 km. Levinumad stressimurru piirkonnad on sääreluu, lodiluu jalalabas, jalalabaluud, reieluu kael ja vaagnaluud.

Väsimusmurdude taga võib peituda varasemalt diagnoosimata haigus. Nii juhtus ka Irma puhul – vereanalüüsid aitasid leida probleemi algpõhjuse ning alustada sobivat ravi.

Sageli piisab täpse diagnoosi püstitamiseks patsiendi jutustatud loost (anamneesist), kliinilisest uuringust ja vajadusel röntgenuuringust. Siiski on MRT kättesaadavuse paranemine võimaldanud kiiremat diagnoosimist ja täpsemate vastuste andmist, aidates seeläbi ka patsiente tõhusamalt.

Kogemuslugu: Kui põlvevalu muutub talumatuks

Jooksmisega tegelev Irma sai just tänu MRT-uuringule teada, miks üks tema põlvedest hirmsasti valu tegi. 

Kui põlvevalu muutub talumatuks

Kui hamba puudumine esteetiliselt oluliselt ei häiri, lükatakse selle asendamist tihti pahaaimamatult edasi. Tühimik hambareas võib aga hakata mõjutama kogu hambumust ja pikas perspektiivis vajada märksa suuremat sekkumist. 

Meliva Maakri hambakliinikus töötav implantoloog-parodontoloog Laura Saksing tõdeb, et sageli jäetakse õigeaegselt tegutsemata just tagumiste hammaste puudumisel. 

“Kuna see välja ei paista, lükatakse ravi edasi. Kuid tühimiku tõttu võivad hakata liikuma hoopis teised hambad: tagumised hambad kalduda ettepoole, ülemised hambad liikuda allapoole või tekkida ebaühtlased hambavahed. Samuti võib tagumiste hammaste puudumisel kasvada koormus eeshammaste piirkonnas, mis võib kaasa tuua nende hammaste suurenenud liikuvuse ning asendimuutused. See omakorda väljendub lõpuks ka esteetiliste probleemidena,” räägib dr Saksing.  

Mida kauem hamba asendamisega viivitada, seda keerulisemaks ja kulukamaks läheb hilisem ravi. Dr Saksing selgitab, et kui hambumus muutub oluliselt, võib enne implantaadi paigaldamist olla vajalik ka ortodontiline ravi. “Vältimaks tulevikus ajamahukamaid ja kulukamaid protseduure, tasub arstiga ravi osas konsulteerida esimesel võimalusel.” 

Enamasti viivad hamba kaotamiseni kaariesest ehk hambaaukudest tulenevad probleemid ja kinnituskudede põletikud ehk igemehaigused. “Kaariese tagajärjel võivad tekkida juuresisesed infektsioonid, mis võivad edasi areneda juurealuseks põletikuks. Lisaks võivad hammaste kaotuseni viia ka hambajuure fraktuurid ning traumad,” ütleb dr Saksing.  

Kui hambaauk on liiga sügav või eeltoodud probleemide ravi ei ole võimalik või ei anna soovitud tulemusi, tuleb hammas eemaldada ning asendada. Parim variant selleks on sageli implantaat. Implantaate paigaldatakse ka juhul, kui inimesel ei ole mõni hammas sünnipäraselt arenenud.  

Implantaatide paigaldamise protsess ja vajaminev töö sõltuvad suuresti konkreetsest hambast ning patsiendi suu olukorrast. “Esteetiliselt olulistes piirkondades asendatakse hammas võimalusel kohe, näiteks esihambad. Vajadusel aga oodatakse pärast hamba eemaldamist umbes 3–4 kuud, et kude saaks paraneda. Vahel, kui põletik on ulatuslik, tuleb oodata ka kauem. Kui implantaadi paigaldamisel ei ole vaja täiendavat luud lisada, võtab integreerumine aega ligikaudu 3–4 kuud,” selgitab dr Saksing.  

Arst lükkab ümber hirmujutud, justkui hambaimplantaadid ei luustuks korralikult. “Selliseid probleeme tuleb ette väga harva. Ka pikemaajalised implantaate ümbritsevate kudede probleemid on õige hoolduse ja hoolika jälgimisega ennetatavad ja kui need varakult avastada, siis ka lahendatavad. Üldiselt on implantaadi paigaldamine tihti isegi vähem traumeeriv kui hamba eemaldamine,” võtab dr Saksing teema kokku.  

Hambaimplantaat on titaanist kruvi, mis asendab oma hamba juurt ja paigaldatakse lõualuu sisse. Inimene seda ise silmaga suus ei näe. Selle paigaldamiseks tuleb teha igeme osas lõige ja puuriga prepareerida luusse pesa, kuhu sisestatakse hambaimplantaat. Seejärel kulub tavaliselt 3–4 kuud, mille jooksul hambaimplantaat luustub. Siis kinnitatakse selle külge visuaalselt oma hamba sarnane hambakroon ehk see osa, mida inimene ise suus näeb. 

Kas hambaimplantaat on nagu päris oma hammas? 

Hambaimplantaadi abil asendatud hammas tundub naturaalne, kuna see näeb välja ja funktsioneerib suures osas nagu oma hammas. Implantaadid kestavad enamasti suus pikalt, kuid aeg-ajalt võib ka neil tekkida probleeme. Seetõttu tuleb regulaarselt käia ka implantaatidega professionaalses puhastuses ja arsti vastuvõtul kontrollis.

Kuidas hambaimplantaatide eest hoolt kanda? 

Suuhügieen on oluline täpselt samamoodi nagu oma hammaste puhul. Nimelt sõltub heast hügieenist, kuidas hambaimplantaadid vastu peavad. Kuigi hambaimplantaadile ei tee liiga kaaries, siis hambaarsti juures tuleks ikka käia ning regulaarselt hambaimplantaati kontrollida. Soovitame loobuda suitsetamisest juba implantatsiooni planeerimise faasis. 

Puuduva hamba asendamata jätmine võib minna kalliks maksma

Implantoloog-parodontoloog Laura Saksing selgitab, miks ei tasu hamba asendamisega viivitada.

Melanoom on kõige agressiivsem nahakasvajate vorm. Viimase neljakümne aastaga on sellesse haigestunute arv neljakordistunud. Ka vanuserühmas 15-29 eluaastat on melanoom sageduselt teine vähkkasvaja. Millised on riskitegurid ja kuidas enda tervist hoida?

Melanoomi tekkepõhjuseks on naha pigmenti tootvate rakkude DNA kahjustumine, mis viib nende rakkude kontrollimatu kasvuni. Meliva dermatoloogia juhtivarst Alina Brokk selgitab, et melanoomi haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

„Melanoomi haigestumise riski suurendavad solaariumis käimine, intensiivne päikesekiirgus soojamaareisidel ning päikesepõletused, eriti lastel,“ ütleb dr Brokk. Arst tõdeb, et ehkki Eesti inimeste teadlikkus nahatervisest on üldiselt hea ning arsti poole pöördutakse tublisti, alahinnatakse siiski endiselt päikesekaitse vajalikkust. „Päikesekreemi ei kasutata üldse või kantakse seda peale liiga vähe. Kogu keha katmiseks kulub korraga umbes 20–30 ml kreemi ning päikesekaitset tuleb uuendada iga kahe tunni tagant, muidu pole see efektiivne,“ kirjeldab dr Brokk ja lisab, et paljud peavad punast nahka loomulikuks päevitumise osaks, aga see on tegelikult märk päikesekahjustusest, mida tuleks iga hinna eest vältida.

Noorena tehtud valikud mõjutavad naha tervist kogu elu

Dr Brokk paneb südamele, et naha tervise eest tuleb hoolitseda juba noores eas. Solaariumis käimist ja liigse päevitamise tagajärgi ei ole võimalik hiljem tervislikuma käitumisega tagasi pöörata. „Minu juurde jõuab palju patsiente, kes nooremas eas palju päikese käes viibisid, ent on elu jooksul harjumusi muutnud. Ometi olen neil 70ndates eluaastates nahavähki diagnoosinud, kuigi viimased 20 aastat pole nad üldse päikese käes olnud,“ räägib arst.

Melanoomi riskirühma kuuluvad heleda naha, silmade ja juustega inimesed, kelle nahk toodab vähem päikesekiirguse eest kaitsvat melaniini. Samuti inimesed, kellel on tedretähnid ja palju sünnimärke. „Sünnimärke peaks kontrollima regulaarselt. Eriti oluline on arsti poole pöördumine, kui nahale on tekkinud mõni uus moodustis või sünnimärk on kuju muutnud, see võib olla elupäästev.“ Dr Brokk soovitab esmaseks kontrolliks nahaarstile minna vanuses 18–21.

Kasvanud melanoomiriski on võimalik tuvastada geenitestiga. „Geneetilisest eelsoodumusest varakult teadlikuks saamine võimaldab muuta tervisekäitumist. Regulaarne nahakontroll ja riskipõhine jälgimine aitavad melanoomi avastada varakult, parandades märgatavalt ravitulemusi,“ julgustab onkoloog dr Peeter Padrik tervise eest hoolitsema.

Dr Padrik selgitab, et geneetiline risk melanoomi haigestuda võib olla suur ka siis, kui perekonnas pole vähki esinenud. „Polügeenne risk ehk mitmete geenide koostoime risk tekib ema ja isa geenide koosmõjust. See tähendab, et inimene võib vähki haigestuda ka siis, kui kasvajaid perekonnas varem esinenud pole.“

Geenitesti abil on võimalik teada saada melanoomi geneetilist riskitaset, seda, kas ja kui tihti peaks arsti juures kontrollis käima, millistele tunnustele ja muutustele peaks tähelepanu pöörama ning mida saab igaüks ise riski vähendamiseks ära teha. Geenitest on soovitatav nii naistele kui ka meestele vanuses 18–70.

Varases staadiumis avastatud melanoom on hästi ravitav

Nahaarsti sõnul ei pruugi inimesed melanoomi sümptomeid varases staadiumis ära tunda, mistõttu on nüüdisaegsel geenitehnoloogial oluline roll haiguse ennetamisel ja märkamisel. „Umbes 75 protsenti melanoomidest tekib justkui tühja koha pealt, need ei ole tavapärased pruunikad ega mustjad, vaid hoopis roosad. See teeb melanoomi visuaalse äratundmise keerulisemaks.“

Dr Brokk toonitab, et nahavähi varajane diagnoosimine on otsustava tähtsusega. „Varajasel avastamisel on viie aasta elulemus üle 90 protsendi, samas kui neljanda staadiumi melanoomi puhul jääb see vaid 15–20% juurde. Meil on ainult üks nahk ja seda tuleb kaitsta. Regulaarne nahakontroll ja riskipõhine jälgimine aitavad melanoomi avastada varases staadiumis, parandades märgatavalt ravitulemusi.“

Sünnimärgid ehk neevused on pigmendikolded, mida leidub enamiku inimeste nahal. Paraku võivad mõned sünnimärgid muutuda pahaloomuliseks ja seetõttu on tähtis oma keha kord kuus kontrollida, et muutunud välimusega sünnimärgid avastada ja neid varakult arstile näidata.

Milline näeb välja healoomuline sünnimärk?

Enamasti on pigmentsünnimärgid healoomulised, mille tunneb ära selle järgi, et neil on regulaarne piirjoon, ühtlane värvitoon ja sümmeetria – kui tõmmata läbi sünnimärgi mõtteline risti- või põikijoon, on pooled teineteise peegelpildid. Seega: kui sünnimärgi kuju ja värvus on ühesugused, ei ole põhjust muretseda.

Milline näeb välja pahaloomuline sünnimärk?

Kui nahka vaadeldes jääb silma, et mõni sünnimärk on suurenenud ja asümmeetriline, samuti on sünnimärgil näha mitut värvitooni või sünnimärk veritseb, siis peaks seda näitama arstile, sest tegemist võib olla pahaloomulise kasvaja ehk melanoomiga. Sama kehtib ka siis, kui kehale on ilmunud uus asümmeetriline, mitmevärviline ja servast sakiline-sälguline sünnimärk.

Lugu ilmus esmakordselt Tervis Plussis 27.05.2025.

Nahaarst selgitab: kuidas melanoomi riski maandada?

Melanoom on kõige agressiivsem nahakasvajate vorm, millesse haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

Meliva dermatoloogia juhtivarst Alina Brokk selgitab, et melanoomi haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

Möödunud nädalal toimunud mõjukaima finantsjuhi konkursi raames, kus Meliva juhatuse liige ja finantsjuht Terje Saarepuu oli üks finalistidest, tunnustati Terjet veebihääletuse tulemusel kolleegipreemiaga.

BIG4 audiitorbüroode ja Äripäeva esindajatest koosnevalt žüriilt sai Terje Saarepuu tunnustuse seoses Meliva ettevõtete eduka liitmisega. Märtsikuus Meliva AS-iks muutumine ja edasi ühise Melivana töötamine on meie jaoks väga oluline samm. Rääkides ettevõtete liitmisest, siis Terje sõnul polnud ettevõtete liitmisel suurim väljakutse isegi mitte finantsprotsesside ühendamine, vaid inimeste mõtteviisi muutmine, sest ühtäkki sai kahest keskmise suurusega ettevõttest – varsemast Unimedist ja Qvalitasest – üks suurettevõte. Täiendavalt liitsime juriidilise ühinemise tulemusel Meliva hambalaborid ühise Meliva AS alla.

Sisulisema liitumisega on aktiivselt tegeletud viimased aasta aega, mis viidi kokku näiteks raamatupidamissüsteemid. Ühinemine jõudis finišisse märtsi keskpaigas, mil jõustus Äriregistri sissekanne.

Ühinemine on Melivas pakkunud palju väljakutseid – sisekommunikatsioonist ja meeskondade ühte sammu käimapanekust kuni mõtteviisi muutuseni, kui suures ettevõttes me nüüd töötame. Kindlasti on ühinemine toonud kaasa protsesse, mis on tulnud ümber mõtestada ja uutmoodi tööle panna.

Ühise Meliva AS-i all tegutsemine on loogiline samm, kuna saame pakkuda Meliva patsientidele terviklikumaid ja mugavamaid ravilahendusi, mitte keskenduda vaid mõnele kitsamale suunale, näiteks hambaravile.

Rääkides eesmärkidest, siis on Meliva peamine finantseesmärk kasumliku kasvu tagamine. Oluline on siinkohal nii eriarstide palkamine kui ka olemasolevate kompetentside laiendamine.

Terje Saarepuu on üks kolmest 2024. aasta mõjukaimast finantsjuhist

Jaga artiklit:

Vaata ka teisi uudiseid