Inimeste esimene samm tervisemure korral ei ole sageli arsti poole pöördumine, vaid oma sümptomite guugeldamine. Arstide soovitustega konkureerivad sotsiaalmeedias isehakanud meditsiinieksperdid ning allikakriitika puudumisel võib sattuda ka kaheldava väärtusega tervisenõu otsa.

Arvamusfestivalil toimunud arutelus “Doktor Google ja TikToki-nõustaja. Algorütmiline inforuum on muutnud tervisekäitumist. Kuidas edasi?” rääkis Meliva meditsiinijuht dr Andreas Abel, et on oma töös kogenud, et inimesed otsivad infot nii uudishimust kui ka soovist kontrollida arstilt saadud teavet.

„Teinekord on sellest isegi abi, kui inimene on varem internetist mingit infot otsinud ja lugenud, sest see aitab keerulisi teemasid lihtsamalt selgitada. Kuid muidugi on ka olukordi, kus selline eelnev iseseisev infootsing suurendab patsiendi ärevust.“ Ta lisas, et on hea, et patsient saab ise infot otsida, kuid guugeldades ei pruugi saada oma tervisliku seisundi kohta teavet, mis aitaks ärevust vähendada.

Patsient ja Elsavie asutaja Britta-Liisa Ait ütles, et guugeldama ajendab inimesi enamasti selle mugavus ja kiirus. „Kui inimesel tekib mõni sümptom ja arstile kohe ei pääse, tekib põletav ärevus teada saada, millega on tegemist,” ütles ta. Probleem peitub aga allikate kvaliteedis: teadusartiklid on sageli raskesti mõistetavad ning seetõttu pöördutakse hoopis foorumite ja teiste inimeste kogemuste poole.

Allikakriitilisus aitab suuri vigu ära hoida

Sotsiaalminister Karmen Joller ütles, et võrreldes 20 aasta taguse ajaga on meie ümber olev infokogus kasvanud ning sellega koos ka inimeste terviseteadlikkus. “Näiteks pidin varem perearstina selgitama väga tihti, mis on kolesterool ja miks see ei tohi olla kõrge. Nüüd teatakse seda enamasti juba ise,“ arutles ta.

Samas nentis ta, et olenemata sellest, et ta on alati guugeldamise poolt, tuleb olla allikakriitiline, sest internetis varitsevad ka pahatahtlikud inimesed, kes võivad keerulises eluperioodis olevat inimest ära kasutada. „Paraku leidub meie ümber alati neid inimesi, kes soovivad keerulises olukorras – näiteks raske haiguse diagnoosi saanud – inimesi ära kasutada. Sellistel puhkudel tasub alati olla allikakriitiline ja hoida kontakti oma arstiga,“ rõhutas minister.

Tartu Ülikooli nooremteadur Kristina Seimann rääkis, et inimeste elus on tõepoolest perioode, mil huvi terviseteemade vastu kasvab hüppeliselt – näiteks raske diagnoosi saamisel või lapsevanemaks saades. Need on hetked, mil riik peaks süsteemselt inimeste jaoks rohkem olemas olema ja neid toetama. „Arst ravib ja teeb vajalikud protseduurid, aga me ei tohiks lasta inimesel jääda üksinda. Praegu on meie tervishoiusüsteemis kontakt eksperdiga üsna napp. Sel põhjusel tekib ka tohutu infokorratus: sõbrad ja tuttavad jagavad infot, mille seas võib olla valeandmeid. See viib omakorda selleni, et enda ja oma lähedaste tervisega seotud otsuseid hakatakse tegema valeinfo põhjal,” ütles ta.

Valeinfot ei saa vältida, seda tuleb osata ära tunda

Sotsiaalmeedias töötavad algoritmid hakkavad inimesele ette söötma sarnast sisu, mida on inimene juba varem internetis vaadanud ja klikkinud. „See tekitab kasutajas tuttavuse tunde, mis panebki teda saadud infot usaldama,“ selgitas nooremteadur Seimann.

Sotsiaalminister Jolleri sõnul kipuvad inimesed sageli eelistama ka endale meelepärast infot, isegi, kui see on teaduslikult väär. „Patsiendil võib olla emotsionaalselt raske kuulata arsti juttu näiteks sellest, et kehakaalu langetamiseks on tarvis järjepidevalt pingutada. Palju lihtsam tundub võtta ravimit, mis probleemi lahendaks.“

Tema sõnul on arsti peamine tööriist tänapäevases infokülluses usaldus – kui see on olemas, ei ole patsiendile raske selgitada näiteks peavalu võimalikke põhjuseid ning panna üheskoos paika järgmised sammud. Patsient ja Elsavie asutaja Ait leidis, et arst peaks olema ka justkui filter patsiendi ja info vahel. „Kuid paraku on vastuvõtud nii lühikesed, et kogu infot ei jõua läbi töötada. Patsient saab küll esmase orientiiri, aga otsib sageli teavet ise edasi.“

Usaldusväärne terviseinfo ühest portaalist

Lahendusena toodi välja, et riik võiks võtta eesmärgi ning luua ametlik terviseinfo portaal, mis koondaks kokku kogu usaldusväärse tervist puudutava info. Nii ei peaks inimesed otsima tervisega seotut guugeldades ning ekslema paljude erinevate veebilehekülgede vahel.

Nooremteadur Seimanni sõnul toimivad seesugused riiklikud portaalid juba näiteks Rootsis, Suurbritannias ja Hollandis. „See tähendab, et on olemas üks keskne portaal, kust leiab kontrollitud ja teaduspõhise terviseinfo. See muudab nii arstide kui ka patsientide töö ja elu lihtsamaks. Praegu on näiteks kliinikutel kõigil erinevad infolehed protsetuuride ja haiguste kohta, mis teeb nende vahel orienteerumise keeruliseks. Üks terviseportaal välistaks selle, et iga asutus ja organisatsioon toodab pidevalt samade teemade kohta eraldi materjale,“ sõnas ta.

Ekspertide aruteluring: kuidas mõjutab uutmoodi infotarbimine patsientide tervisekäitumist

Inimeste esimene samm tervisemure korral ei ole sageli arsti poole pöördumine, vaid oma sümptomite guugeldamine.

Inimeste esimene samm tervisemure korral ei ole sageli arsti poole pöördumine, vaid oma sümptomite guugeldamine, arutleti arvamusfestivalil.

Ekspertide aruteluring Arvamusfestivalil: kuidas mõjutab uutmoodi infotarbimine patsientide tervisekäitumist.

Eesti juhtiv eratervishoiuettevõte Meliva omandab pikaajalise kogemusega vaimse tervise teenusepakkuja Katriito, et laiendada teenuste valikut ning tugevdada meeskonda vaimse tervise tippspetsialistidega.

Rohkem kui 40 tippspetsialisti liitumine tänase meeskonnaga teeb Melivast erasektori suurima vaimse tervise abi pakkuja Eestis. Teenuste valikusse lisandub uusi konsultatsioone, uuringuid ja koolitusi, seda nii era- kui äriklientidele.

„Katriito liitumine on oluline samm veelgi terviklikuma terviseteenuse poole,“ kinnitas Meliva juhatuse esimees Marja-Liisa Alop. „Ühiskonna kasvavad vaimse tervise väljakutsed nõuavad, et vastavad teenused oleksid tervishoiu lahutamatu osa. Integreeritud tervishoid tähendab, et patsient ei pea abi otsima mitmest kohast – see on talle lihtsam ja mugavam,” sõnas Alop.

Melivaga liituvad ka Katriito võtmetöötajad – tegevjuht Anna Helena Ursula Malkovskaja, kes hakkab juhtima vaimse tervise valdkonda ka Melivas, ning Katriito üks asutajatest Triinu Niiberg-Pikksööt. Viimane sõnas, et eesmärk on ühendada Katriito ja Meliva tugevused. „Katriito praegustele patsientidele ei muutu otseselt midagi, kuid liitumine suurema tervishoiuorganisatsiooniga parandab ka nende ligipääsu erinevatele spetsialistidele ja teenustele,“ lisas ta.

Tehing jõustub 15. septembril ning teenuseportfellide liitmine viiakse lõpule 2026. aasta jaanuariks; seni jätkub klientide teenindamine senisel moel. Täiendavat infot jagame jooksvalt nii Meliva kui ka Katriito kodulehtedel ning sotsiaalmeedias.

2008. aastal asutatud Katriito kliinikus töötab ligikaudu 40 vaimse tervise spetsialisti. 2024. aastal pakuti kliinikus ligi 10 000 vastuvõtuaega. Kliinik tegeleb tõenduspõhise ravi ja psühholoogilise nõustamisega Tallinnas, Tartus ning veebi teel üle kogu Eesti, omades ka koolituskeskust. Katriito on Tervisekassa ja Eesti Töötukassa psühholoogilise nõustamise teenuste lepingupartner.  

Meliva on Eesti juhtiv eratervishoiuettevõte, pakkudes turul kõige laiapõhjalisemat valikut eratervishoiu teenuseid eriarstiabist hambaravi ja -laborite, vaimse tervise ja töötervishoiuni. Meliva kuulub enam kui sajandipikkuse kogemusega Soome tervishoiuettevõttele Mehiläinen.

Meliva ostab Katriito vaimse tervise kliinikud

Eesti juhtiv eratervishoiuettevõte Meliva omandab pikaajalise kogemusega vaimse tervise teenusepakkuja Katriito.

Eesti juhtiv eratervishoiuettevõte Meliva omandab pikaajalise kogemusega vaimse tervise teenusepakkuja Katriito, et laiendada teenuste valikut ning tugevdada meeskonda vaimse tervise tippspetsialistidega. 

Meliva ostab Katriito vaimse tervise kliinikud 

Tervishoiuteenuste digitaalsus on muutmas meie arusaama arstiabi kättesaadavusest ja üks silmapaistvamaid uuendusi selles vallas on Meliva Digikliinik.

Digikliinik on turvaline keskkond, kus esmatasandiarstid on terviseküsimustes lihtsasti kättesaadavad – reaalajas ja seitse päeva nädalas. “Kui tavalise arstiabi saamiseks võib kuluda päevi, siis Digikliinikus saavad patsiendid ühendust spetsialistiga kuni kümne minuti jooksul,” ütleb Meliva Digikliiniku juht Helina Soopalu.  “Veelgi enam, 80% patsientidest on leidnud oma tervisemurele lahenduse juba esimese konsultatsiooni käigus,” lisab ta.

Meliva Digikliinik on toonud kaasa uue ajastu tervishoius, pakkudes kiiret, kvaliteetset ja patsiendikeskset arstiabi mugaval ning turvalisel platvormil. “Tänu turvalisele platvormile on meil võimalik koostööd teha ka kindlustusfirmadega. Lisaks saame pakkuda kaugvastuvõtte läbi videokonsultatsiooni eriarstide juurde,” räägib Soopalu.

Teenuse kvaliteeti kinnitab ka kõrge patsiendirahulolu – kasutajad on hinnanud Meliva Digikliiniku arstide teenust viiepallisüsteemis 4,86 punktiga. Teenus on saadaval eesti, vene ja inglise keeles, mis teeb arstiabi kättesaadavaks laiemale kasutajaskonnale.

Meliva Digikliinik põhineb rakendusel, mida kasutatakse enam kui kümnes riigis. Platvormi eesmärk on tagada turvaline ja mugav ligipääs tervishoiuteenustele. “Patsiendid saavad end tuvastada Smart-ID, Mobiil-ID või ID-kaardi abil, mis tagab nende andmete privaatsuse,” selgitab Soopalu. “See võimaldab lihtsat ja turvalist suhtlust arstidega. Rakenduse kaudu on võimalik spetsialistile turvaliselt edastada oma terviseinfot. Näiteks täita küsimustik sümptomitest, lisada fotosid lööbest või põletikust ning saata dokumente,” lisab Digikliiniku juht.

“Arstidel on võimalus konsultatsiooni ajal algatada lisaküsimustikke, määrata analüüse, väljastada retseptiravimeid ja saatekirju edasisteks uuringuteks,” märgib Soopalu. Kõik konsultatsioonid salvestatakse Digikliiniku süsteemis ning patsiendid saavad hiljem oma terviseandmetele ligi ka terviseportaalis.

Milliste tervisemuredega saab Digikliinikust abi?

Meliva Digikliinik pakub abi paljude levinud terviseprobleemide korral, sagedasemad pöördumise põhjused on külmetusnähud, silma- või põiepõletiku sümptomaatika, nahalööbed ja laste tervisega seotud küsimused.  “Pöördumised on hooajati erinevad. Kevadel-suvel on tüüpilisemad nähud allergiad ja putukahammustused, sügisel-talvel ägedad külmetushaigused,” ütleb Soopalu. Lisaks saab abi vaimse tervise ja seksuaaltervisega seotud muredega, samuti on võimalik Digikliiniku arstil avada haigus- ja hoolduslehti.

Gerli läks eelmine aasta suvepuhkuse ajal Pärnusse, et nautida sealset sooja ilma, avalikke üritusi ja häid restorane. Ühel hommikul aga ootas teda ebameeldiv üllatus – üks silm oli tugevalt kinni paistetanud.  Putukahammustusest ei olnud märke ja olukord tundus murettekitav. Puhkus, mis pidi olema muretu ja lõõgastav, sai ootamatu pöörde.

Gerli otsustas kasutada Meliva Digikliiniku teenust, et leida kiire lahendus puhkuse päästmiseks. Ta tegi silmast pildi ja saatis selle äpi kaudu arstile, kellelt tuli ka peaaegu kohe vastus. Arst küsis esmalt täpsustavaid küsimusi ja soovitas kõigepealt proovida kompressi, et näha, kas turse alaneb loomulikul teel. Kaugvastuvõtu lõpus lepiti kokku, et Gerli tegutseb vastavalt arsti soovitusele ja jääb olukorda jälgima. 

Järgmisel hommikul oli paistetus palju hullemaks läinud ja Gerli pöördus uuesti Digikliiniku poole. Seekord oli valves uus arst, kes sai aga kohe tutvuda eelmise päeva vestlusega, kuna äpis talletuvad kõik kaugvastuvõtud ajaloona. Kuna Gerli oli eeskujulikult esimest ravijuhist järginud, kuid paraku ilma paranemistulemuseta, kirjutas arst välja antibiootikumiga silmasalvi. Lisaks jagati talle edasise nakkuse leviku vältimiseks veel soovitusi, näiteks vahetada välja käterätikud ja padjapüürid.

Gerli jäi Digikliinikust saadud abiga väga rahule. Ta hindab eelkõige kiiret reageerimist ja seda, et arstid tegelesid tema murega põhjalikult. “Kõige suurem pluss oli mugavus – sain arstiga suhelda otse oma puhkusepaigast, ilma et oleks pidanud kuhugi sõitma,” kiidab naine. “Lisaks sain targemaks, kuidas infektsiooni korral käituda ja mida silmas pidada, et see kiiremini paraneks.”

Helina Soopalu: Meliva Digikliinik on loodud pakkuma võimalikult mugavat, kiiret ja usaldusväärset arstiabi

Tervishoiuteenuste digitaalsus on muutmas meie arusaama arstiabi kättesaadavusest.

Digikliinik on turvaline keskkond, kus esmatasandiarstid on terviseküsimustes lihtsasti kättesaadavad.

Helina Soopalu: Meliva Digikliinik on loodud pakkuma võimalikult mugavat, kiiret ja usaldusväärset arstiabi.

Alates juulist teeb Meliva Digikliinik koostööd Südameapteegiga. Kõikides Südameapteekides üle Eesti on apteekrid valmis juhendama kliente, kuidas Meliva Digikliinikut kasutada. Meliva Digikliiniku kaudu saab klient mugavalt arstilt tervisemurede korral nõu küsida või retsepti pikendada kaugkonsultatsiooni teel.

Millal pöörduda Digikliiniku arsti konsultatsioonile?

Külmetusnähud – palavik, nohu, köha, gripi või COVID-19 haigusega seotud küsimused.

Lapse haigestumine – lapse äge haigestumine, palavik, nahalööbed, silmapõletikud jms. 

Seksuaaltervis – sugulisel teel levivad haigused, rasestumisvastased vahendid, erektsioonihäired.

Silma sümptomid – silmapõletik, allergilised sümptomid.

Kõhuprobleemid – kõhulahtisus, oksendamine.

Naiste põiepõletik – sage või valulik urineerimine, põletustunne urineerimisel.

Allergia sümptomid – vesine nohu, ninakinnisus, nina ja silmade sügelus, silmade punetus, pisaravool ja aevastamine.

Naha sümptomid – lööve, akne, nahapõletik, küünte haigused.

Putukahammustused – puugi- ja putukahammustused, muud nahaärritused.

Retsepti pikendamine – raviga jätkamine, kui see on kulgenud probleemideta ning patsient on käinud vajalikes plaanilistes kontrollides (ei pikendata psühhotroopsete ravimite retsepte).

Tänu koostööle hoolitseme selle eest, et ükski mure ei jääks apteegist lahkudes lahendamata.

Rohkem infot kaugkonsultatsiooni kohta: https://www.sudameapteek.ee/teenused/kaugkonsultatsioon

Meliva Digikliiniku kaugkonsultatsioonid Südameapteegis 

Alates juulist teeb Meliva Digikliinik koostööd Südameapteegiga.

Meliva Digikliinik teeb koostööd Südameapteegiga

"Kõik, mida sööme, jõuab ka meie kõhubakterite toidulauale, kes on toitude suhtes oluliselt tundlikumad kui meie. Nende jaoks võib üks toidukord olla elu ja surma küsimus. Meie tervis ja heaolu sõltub aga suuresti just sellest, kuidas kõhubakteritel läheb," ütleb Meliva toitumisnõustaja Kaisa Kopliste.

Nii aitavad näiteks kiudainerikkad ja fermenteeritud toidud headel bakterikooslustel vohada, jättes omakorda vähem ruumi halbadele. Teatud teised toiduained, näiteks kunstlikud magustajad, mõned E-ained ning alkohol, aga ka toidus sisalduvad pestitsiidide ja antibiootikumide jäägid, on bakteritele otseselt mürgised.

Ultratöödeldud toidud (nt krõpsud, karastusjoogid, margariin, viinerid, nagitsad) sisaldavad enamasti ka liiga vähe kiudaineid, jättes head bakterid nälga. Suhkrurikkas keskkonnas kipuvad paljud halvad bakteritüved hästi arenema, samas kannatavad meile kasulikud, näiteks bifidobakterid.

Kõhutervise seisukohalt ei olegi niivõrd oluline, milliseid toite välistada või mida piirata: tegelikult annab ka üsna kehva dieeti tublisti tasakaalustada, kui süüa suures koguses erinevaid taimi. Kõik justkui teavad, et vähemalt pool kogu toidust peaks moodustama puu- ja köögiviljad. Ometi kohtan ma oma kabinetis seda põhimõtet järgivaid inimesi haruharva. See on päris kindlasti kõige lihtsam ja tulemuslikum muudatus, mida suurem osa inimetest enda tervise heaks teha saab.

Koguste kõrval on oluline ka taimede mitmekesisus, millest on seni veel vähe räägitud. Optimaalne erinevate taimeliikide hulk, mida nädala jooksul peaks sööma, näib uuringute kohaselt olevat umbes kolmkümmend. Enne, kui ahhetama hakkad, luba täpsustada: selle alla käivad ka teraviljad, pähklid, seemned ja maitsetaimed.

Natukene teadlikumalt poodlemisele ja toiduvalmistamisele lähenedes ei ole taimse valiku rikastamine tegelikult suurema osa inimeste jaoks mingi probleem, see nõuab vaid veidi tomati-kurgisalati-mugavustsoonist väljumist. Kasutegur energiatasemele, immuunsüsteemile ning sageli ka kehakoostisele ja -kaalule on aga märkimisväärne.

Kusjuures ühes vastavas USA-s läbiviidud uuringus võeti arvesse kõikvõimalikke sotsiaalseid ja käitumuslikke faktoreid nagu vanus, haridustase, laste arv, kehakaal, suitsetamine, alkoholi tarbimine, kroonilised haigused ja ravimite tarvitamine. Tulemustest nähtus, et igal juhul on regulaarselt suurema hulga erinevate taimede söömisel märkimisväärne mõju erinevatele tervisenäitajatele.

Selleks, et taimedest maksimaalselt kasu saada, tuleks neid tarbida nutikalt. Siin on mõned näpunäited:

Võimalusel ära koori taimi enne söömist. Suur osa kasulikke aineid on koondunud just köögi- ja puuviljade koore alla.

Eelista keetmisele aurutamist või küpsetamist. Näiteks kartuleid keetes valad suure osa neis sisalduvatest vitamiinidest ja mineraalainetest keeduveega kraanikausist alla. Vastupidiselt levinud arusaamale on kartul tegelikult igati tervist toetav toit, lihtsalt koorimine ja keetmine ei lase sellel tervisetoiduna särada.

Vali taimi värvi järgi. Sügavad, tumedad ja kirkad värvid on märk taimede kõrgest antioksüdantide ja mineraalainete sisaldusest. Näiteks kahvatuvalge jääsalati toiteväärtus ei kannata võrreldes sügavrohelise spinati või lehtkapsaga mingit kriitikat. Rohelised lehtköögiviljad on eraldi grupp, mis on paljudelt toidulaudadelt välja praagitud kui "mõttetu muru", seda aga täiesti teenimatult, sest rohelised lehekesed on tihedalt häid toitaineid täispakitud.

Intensiivsusereegel kehtib lisaks värvile ka maitse puhul. Tugeva maitsega taimed, nt küüslauk, karulauk, ingver, tšilli, mädarõigas, petersell jne sisaldavad rikkalikult polüfenoole ja teisi bioaktiivseid ühendeid. Meie esivanemad nuputasid välja, et intensiivse maitsega taimed on kas mürgised või raviomadustega, mõnel puhul on piir hägune. „Mis ei tapa, teeb tugevaks", eks.

Värskeid vilju pole mõtet külmikusse või köögikapile liiga pikaks ajaks ette varuda, sest mitmed vitamiinid lagunevad ja lenduvad aja jooksul. Näiteks C-vitamiini kogus kahaneb kolme päeva jooksul umbes poole võrra. Kui avastad end pidevalt närbunud salatilehtedega tõtt vaatamas, on targem varuda sügavkülmutatud köögivilju. Need on korjatud küpsuse tipul ja kiirelt külmutatud, säilitades suure osa kasulikest ainetest. Pikkade transpordikilomeetrite ja riiulil seismisega lähevad need aga värsketes köögiviljades kaotsi.

Lisaks taimede osakaalu suurendamisele on veel üks lihtne, aga kahetsusväärselt vähe praktiseeritav tervisetõhustaja: fermenteeritud toidud. Kui taimed on tänu kiudainete, oligosahhariidide ning polüfenoolide sisaldusele prebiootilised, siis fermenteeritud toidud on probiootilised. Bios tähendab kreeka keeles „elu”, pre „enne“ ja pro „poolt“. Seega taimsed toidud on otsetõlkes „enne elu“ ja fermenteeritud toidud „elu poolt“. Lihtsalt öeldes: taimses toidus sisalduvad kiudained on toiduks meie soolestikubakteritele, samas kui fermenteeritud toidud sisaldavad elusaid baktereid, mis aitavad rikastada soolestiku mikrobioomi mitmekesisust.

Hapendatud taimsed toidud ühendavad endas nii pre- kui probiootilisi omadusi: näiteks hapukapsas ja kimchi võiksid olla menüüs pea iga päev. Seejuures on oluline märkida, et elusbakterid hukkuvad kuumutades, seega säilivad probiootilised omadused vaid toores toidus. Tulemas on ka hapukurgihooaeg, ehkki ühepäevased soolakurgid on juba väga maitsvad, on piimhappebakterite sisaldus neis veel peaaegu olematu. Seega tasub tervisekasu saamiseks lasta neil paar-kolm päeva hapneda. Väärib ka märkimist, et äädikaga marineeritud kurk ei ole sama asi, mis hapendatud kurk.

Kõhutervisele kasulikke baktereid sisaldavad ka kõikvõimalikud fermenteeritud piimatooted, nt keefir, pett, jogurt, juustud. Lisaks ka kääritatud oaproduktid, nt tempeh ja miso. Aga ka kombucha ja traditsiooniliselt kääritatud pastöriseerimata kali.

Fermenteeritud toitude puhul on oluline teada, et kui need asuvad poeletil väljaspool külmkappi, siis on tegemist pastöriseeritud toodetega, kus bakterid on pärast kääritamistöö tegemist kuumutamisega kahjutuks (ja seega ka kasutuks) tehtud. Sellel reeglil on üksikud erandid uute kääritamistehnoloogiate näol, mida meie poelettidelt praegu veel ei leia.

Tavaliselt hakatakse tervislikumalt toituma aasta alguses, kuid hoopis hõlpsam on oma menüüd rikastada köögiviljadega just praegu, suvel, mil peenrad ja turuletid selleks inspireerivalt värviliseks kisuvad. Ehk leidsid ka loetust inspiratsiooni juba täna midagi uut või unustatud vana proovida. Ning kui endal pilt silme eest kirjuks kisub, saab alati abi küsida toitumisnõustajalt.

Toitumisnõustaja: hoia oma kõhubaktereid, siis hoiavad nemad sind

Meie tervis ja heaolu sõltub aga suuresti just sellest, kuidas kõhubakteritel läheb.

Soolestikus käib vilgas elu, mille mõju ulatub kaugemale, kui ise teadvustada oskame. Üha enam teadusuuringuid kinnitab, et mikrobioomil on keskne roll meie immuunsüsteemi töös, hormoonide tasakaalus, põletikuliste protsesside ohjamises ja isegi meeleolu kujundamises.

Ega ilmaasjata tugineta eluliselt tähtsate otsuste tegemisel kõhutundele: oled ehk kuulnud, et soolestikku nimetatakse isegi teiseks ajuks. Armunutel võivad kõhus lausa liblikad lennata ja kõht annab ka märku, kui oleme ärevad või hirmul. Mõnikord oleme hoopis külma kõhuga.

Soolestikust ja seal pulbitsevast elust räägitakse viimasel ajal üha enam, sest tegemist on tormiliselt edeneva uurimissuunaga, kus on palju avastamisrõõmu. Paljusid protsesse me veel ei mõista, kuid juba tehtud avastused on tervise, heaolu ja eluea seisukohalt märkimisväärsed. Võib väita, et kui meie soolestikubakteritel läheb kehvasti, läheb kehvasti ka meil ja vastupidi.

Selleks, et mitte jääda abstraktseks, toon siinkohal konkreetsed näited, kuidas soolestikubakterid meie igapäevaelu mõjutada võivad.

Energiatase: mitmekesine mikrobioom aitab paremini toitaineid omastada ning mõjutab vere glükoositaset, vähendades energiakõikumisi ja väsimust. Kui soolestikus domineerivad põletikku soodustavad bakterid, võib see suurendada kehas kroonilist stressiseisundit ja väsimustunnet.

Meeleolu: ligikaudu 95 protsenti kehaomasest serotoniinist ja üle poole dopamiinist sünteesitakse soolestikus – seda nii meie enda soolerakkude kui ka sealsete mikroobide poolt. Kuigi need virgatsained ei läbi vere‑aju barjääri, mõjutavad nad meeleolu närvi‑, hormooni‑ ja immuunkanalite kaudu: kõhu‑aju telg vahendab signaale, mis aitavad reguleerida stressitaluvust, motivatsiooni ja heaolutunnet. Tasakaalus mikrobioom toetab seega nii serotoniini‑ kui ka dopamiiniringlust, samas kui tasakaalu häirumine võib soodustada ärevust, tujukõikumisi ja motivatsioonilangust. 

Isud: mikroobid ei ole passiivsed kaasreisijad. Kui mingil bakteriliigil hakkavad toiduvarud otsa saama, saadavad nad ajule signaali stimuleerida isu oma lemmiktoidu järele. Mida rohkem me teatud toite sööme, seda rohkem vastavat bakteripopulatsiooni kasvatame. Seega, kui kõhus on ülekaalukalt palju kummikommide ja šokolaadi peal kasvanud baktereid, siis isu nende toitude järele ei sõltu kaugeltki vaid meist: tuhandete bakterite kollektiivne tahtejõud osutub sageli meie endi omast tugevamaks.

Või kui sööme kapsasuppi, siis on pidulaud just teatud tüüpi bakteritel, kes toituvad kapsas leiduvast kiudainest. Kui vastavatel bakteritel saab „kõht täis“, saadavad nad ajju signaali: „aitab kapsasupist!". See juhtub umbes 20 minutiga, mis teatavasti on aeg, mis kulub täiskõhutunde saavutamiseks.

Tõe huvides tuleb märkida, et isu tekkimise ja küllastumise mehhanismid on kirjeldatust oluliselt komplekssemad, aga kui mikroobide kooslus ei ole hästi tasakaalus või kui sööme palju ultratöödeldud toite (külmutatud pitsad, kiirnuudlid, värvilised hommikuhelbed), siis söögiisu reguleerumine häirub.

Kehakaal: ülekaaluliste inimeste soolestiku mikrobioom on üldiselt liigivaesem ning seal on ülekaalus bakterid, kes töötlevad eriti efektiivselt just kõrge süsivesikutesisaldusega toite. Osa süsivesikuid on inimeste seedeensüümide jaoks seedimatud, kuid teatud tüüpi soolestikubakterid suudavad neid ilusti lõhustada ja toodavad neist rasvhappeid. See ei ole iseenesest halb, kuid kui selliseid baktereid on ülekaalukalt palju, pigistatakse süsivesikutest välja oluliselt suurem hulk energiat, mida saab kasutada või rasvana talletada. Samuti sõltub mikroobidest, kui suur osa toidurasvast jõuab meie vereringesse ja kui palju väljutatakse seedimata. Seega on samast kogusest toidust omastatava energia hulk inimeseti erinev.

Seega sõltub meie heaolu paljuski sellest, mida me sööme. Targalt süües paraneb energiatase, meeleolu ja stressitaluvus. See tähendab ka vähem haigena veedetud päevi, tugevamat immuunsüsteemi ning isegi paremat ellusuhtumist. Kui ise võib toitude-, toitainete- ja soolemikroobide maailmas navigeerimine tunduda raskevõitu, siis saab alati abi küsida toitumisnõustajalt.

Kuna iga inimese mikrobioom on ainulaadne nagu sõrmejälg, ei pruugi üldised soovitused alati kõigile sobida. Siis aitabki toitumisnõustaja välja selgitada, millised toidud ja söömisharjumused just sinu füüsilist ja vaimset heaolu toetavad.

Kaisa Kopliste: Soolestik on kui meie teine aju

Mikrobioomi tasakaal võib mõjutada meie energiataset, meeleolu, isusid ja isegi kehakaalu.

Tihtipeale ollakse MRT-uuringut harjutud seostama aju või lülisamba probleemide diagnoosimisega, kuid Melivast abi saanud Irma Toobali kogemus näitab, et põlvemurega “torusse sukeldudes” võib paljastuda peituv haigus. Jooksmisega tegelev Irma sai just tänu MRT-uuringule teada, miks üks tema põlvedest hirmsasti valu tegi. 

Irma oli enne oma kahe poja sündi palju jooksmisega tegelenud ja osalenud ka poolmaratonidel. Juba siis tundis ta aeg-ajalt valu põlvedes, kuid ei otsinud abi. Kui sündisid lapsed, jäi jooksuharrastus ligi kümneks aastaks tagaplaanile ja põlvevalud taandusid iseenesest.

Möödunud aasta alguses seadis naine endale ambitsioonika eesmärgi – joosta täispikk maraton. Treeningud olid üsna intensiivsed ja valu ei lasknud end paraku kaua oodata. “Enamasti tõi jalgadele puhkuse lubamine leevendust ja sain taas edasi treenida. Kohusetundliku inimesena oli mulle vaimselt päris keeruline, kui ei saanud valu tõttu treeningkavast kinni pidada,” räägib Irma. 

Augusti lõpus otsustas ta pöörduda füsioterapeudi vastuvõtule, kellelt sai kaasa erinevaid harjutusi vigastuste ennetamiseks. Konsultatsiooni käigus tundus kõik korras olevat ja edasi treenida naisel ei keelatud. 

Valu ei hoiata ette, see tuleb ja ajab kõik plaanid sassi

Kuu enne täismaratoni oli Irma end kirja pannud ühele poolmaratonile ja päev enne seda ka kümnekilomeetrisele rahvajooksule. Ta võttis viimast pigem kergema treeninguna ega plaaninud rekordeid püstitada, vaid lihtsalt toredat melu nautima minna.

Kuigi rahvajooksu hommikul pitsitas põlves kuidagi kummaliselt, siis õhtuks oli see tunne kadunud ja Irma läks jooksma. “Jooks läks kenasti, kuid järgmisel hommikul ärkasin nii tugeva valuga põlves, et jalale toetuda ei saanud. Muidugi ei läinud ma ka õhtul toimuvale poolmaratonile,” meenutab hobisportlane. “Olin väga ehmunud, sest sain aru, et ühel jalal ei ole mul võimalik isegi apteeki valuvaigistit ostma minna. Kodus liikusin tooli enda ees lükates ja ühel jalal hüpates. Veetsin kogu selle ja järgmise päeva voodis, kuid valu ei taandunud.”

Selline asjade käik oli Irmale suur üllatus, sest tal ei olnud otsest jalatraumat ja eelmisel õhtul magama minnes oli kõik hästi. Samas oli ööga põlv ka korralikult paiste läinud. Niisiis laenutas naine endale kargud ja sai kiiresti aja Meliva ortopeedi Mart Paisi vastuvõtule. 

“Valu oli endiselt suur ja jalale toetuda ei saanud – see lihtsalt ei kandnud. Arsti juurde jõudes olin just võtnud üsna suures koguses valuvaigisteid ja tänu sellele sain vajalikud testid kaasa teha. Kabinetis vaadeldes ei tundunud põlvel midagi viga olevat ja valu tekkepõhjus oli selguseta. Kuna ma ilma valuvaigistiteta siiski olla ei saanud, tuli probleemi edasi uurida.”

Kuidas MRT-uuring paljastas põlvevalu tagamaad?

Ortopeed suunas Irma Meliva Rävala kliinikus asuvasse magnetresonantstomograafiasse (MRT), mis võimaldab väga täpselt uurida erinevaid kehapiirkondi magnetvälja ja raadiolainete abil. MRT-masin sobib luude, liigeste, pea- ja seljaaju ning mõningate eranditega ka kõhu- ja vaagnaorganite uurimiseks. Irma meenutab, et tema sõitis “torusse” vaid puusadeni. Enne masinasse sisenemist sättis radioloogiatehnik ta maksimaalselt mugavasse asendisse, sest liikumatult tuli Irmal lamada 20 minutit. 

Enne uuringu tulemuste saabumist aga jõudis kätte maraton, milleks Irma oli kaheksa kuud innukalt treeninud. Arst oli talle andnud soovituse seni jalgrattaga sõita ja ujuda, et hoida võhma, kuid samas vältida põlvede liigset koormamist. Maratonieelsel õhtul otsustas naine siiski võistlusest osa võtta, lubades, et ta ei ole enda vastu kuri ja katkestab kasvõi juba esimestel kilomeetritel, kui valu muutub talumatuks. 

Niisiis laadis Irma end enne starti korralikult valuvaigisteid, magneesiumi ja spordigeeli täis ning alustas. Tugev närv oli sees, adrenaliinitase laes ning süüa ta ei suutnudki. Esimesed seitse kilomeetrit möödusid iiveldusega võideldes, aga see-eest jalad töötasid hästi.

 “Otsustasin siiski edasi joosta. Iiveldus kadus ja enesetunne oli väga hea kuni 36. kilomeetrini. Sealt edasi oli ju nii vähe minna (täismaraton on 42,195 km pikk – toim), et ei raatsinud enam katkestada. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi siiski lõpuni. Tallad tulitasid, jalad valutasid, kuid mitte põlvedest, vaid mujalt. Mu pere ja sõbrad olid mind terve raja vältel toetamas ning ergutamas. Nägin uhkust täis pilku mu poegade silmis, kui nad jälgisid mind finišisse jõudmas. Olin üliõnnelik, kui maraton tehtud sai! Mis siis, et ajaliselt läks tund kauem kui plaanisin.” 

Lõpuks saabusid ka MRT tulemused ja need olid kõike muud kui rõõmustavad. Selgus, et Irma põlves oli väsimusmurrueelne seisund. Tagantjärele tõdeb Irma, et kui ta oleks varem dr Paisi poole pöördunud ja saanud diagnoosi enne võistlust, poleks ta kindlasti jooksma läinud. “Minu lugu näitab, et ükskõik kui hea on arst, lõpuni ta ilma masinata meie sisse ei näe ega oska täpset diagnoosi panna. Kuigi pealtnäha oli minu põlv funktsioneeriv ja valuvaigistid toimisid, otsustas arst siiski asja edasi uurida. Olen väga tänulik dr Paisile, et ta mu muret tõsiselt võttis,” kiidab naine. “MRT ja röntgen on ideaalsed abivahendid, et saada teada, mis meie keha sees tegelikult toimub,” lisab ta. 

Maratonijärgne taastumine kestis kolm kuud ja alles siis sai Irma hakata taas lühemaid distantse jooksma. Ortopeedi soovitusel tehtud järelkontrolli röntgen kinnitas, et olukord paraneb ning maraton ei viinud põlve päris murruni. “Hoidun veel praegugi tõsisemast jooksmisest ja eelistan jalgrattasõitu, ujumist ning pikki jalutuskäike.” Siiski nendib Irma lõpetuseks, et süda kuulub endiselt jooksmisele.

Vastuvõtule tuli noor, heas sportlikus vormis naine, kes kasutas küünarkarke, kuna jalale astumine oli valulik. Kliinilises uuringus (arstlik läbivaatus silmade ja kätega) midagi selget esile ei tulnud ning patsiendi eelneva loo põhjal ei olnud ka röntgenuuring põhjendatud.

MRT-uuring paljastas üllatusena reieluu alaosa ehk põlveliigese piirkonna väsimusmurrueelse seisundi, mis väljendub luu tursena. MRT eristab kudesid nende vedelikusisalduse alusel, samas kui röntgenpildil nähtavad muutused ilmnevad alles aja jooksul ja viitavad sageli juba tõsisemale olukorrale.

Uuringute kohaselt moodustavad stressimurrud umbes 20% kõigist spordivigastustest. Suurema riskiga on jooksjad, kes läbivad nädalas üle 40 km. Levinumad stressimurru piirkonnad on sääreluu, lodiluu jalalabas, jalalabaluud, reieluu kael ja vaagnaluud.

Väsimusmurdude taga võib peituda varasemalt diagnoosimata haigus. Nii juhtus ka Irma puhul – vereanalüüsid aitasid leida probleemi algpõhjuse ning alustada sobivat ravi.

Sageli piisab täpse diagnoosi püstitamiseks patsiendi jutustatud loost (anamneesist), kliinilisest uuringust ja vajadusel röntgenuuringust. Siiski on MRT kättesaadavuse paranemine võimaldanud kiiremat diagnoosimist ja täpsemate vastuste andmist, aidates seeläbi ka patsiente tõhusamalt.

Kogemuslugu: Kui põlvevalu muutub talumatuks

Jooksmisega tegelev Irma sai just tänu MRT-uuringule teada, miks üks tema põlvedest hirmsasti valu tegi. 

Kui põlvevalu muutub talumatuks

Kui hamba puudumine esteetiliselt oluliselt ei häiri, lükatakse selle asendamist tihti pahaaimamatult edasi. Tühimik hambareas võib aga hakata mõjutama kogu hambumust ja pikas perspektiivis vajada märksa suuremat sekkumist. 

Meliva Maakri hambakliinikus töötav implantoloog-parodontoloog Laura Saksing tõdeb, et sageli jäetakse õigeaegselt tegutsemata just tagumiste hammaste puudumisel. 

“Kuna see välja ei paista, lükatakse ravi edasi. Kuid tühimiku tõttu võivad hakata liikuma hoopis teised hambad: tagumised hambad kalduda ettepoole, ülemised hambad liikuda allapoole või tekkida ebaühtlased hambavahed. Samuti võib tagumiste hammaste puudumisel kasvada koormus eeshammaste piirkonnas, mis võib kaasa tuua nende hammaste suurenenud liikuvuse ning asendimuutused. See omakorda väljendub lõpuks ka esteetiliste probleemidena,” räägib dr Saksing.  

Mida kauem hamba asendamisega viivitada, seda keerulisemaks ja kulukamaks läheb hilisem ravi. Dr Saksing selgitab, et kui hambumus muutub oluliselt, võib enne implantaadi paigaldamist olla vajalik ka ortodontiline ravi. “Vältimaks tulevikus ajamahukamaid ja kulukamaid protseduure, tasub arstiga ravi osas konsulteerida esimesel võimalusel.” 

Enamasti viivad hamba kaotamiseni kaariesest ehk hambaaukudest tulenevad probleemid ja kinnituskudede põletikud ehk igemehaigused. “Kaariese tagajärjel võivad tekkida juuresisesed infektsioonid, mis võivad edasi areneda juurealuseks põletikuks. Lisaks võivad hammaste kaotuseni viia ka hambajuure fraktuurid ning traumad,” ütleb dr Saksing.  

Kui hambaauk on liiga sügav või eeltoodud probleemide ravi ei ole võimalik või ei anna soovitud tulemusi, tuleb hammas eemaldada ning asendada. Parim variant selleks on sageli implantaat. Implantaate paigaldatakse ka juhul, kui inimesel ei ole mõni hammas sünnipäraselt arenenud.  

Implantaatide paigaldamise protsess ja vajaminev töö sõltuvad suuresti konkreetsest hambast ning patsiendi suu olukorrast. “Esteetiliselt olulistes piirkondades asendatakse hammas võimalusel kohe, näiteks esihambad. Vajadusel aga oodatakse pärast hamba eemaldamist umbes 3–4 kuud, et kude saaks paraneda. Vahel, kui põletik on ulatuslik, tuleb oodata ka kauem. Kui implantaadi paigaldamisel ei ole vaja täiendavat luud lisada, võtab integreerumine aega ligikaudu 3–4 kuud,” selgitab dr Saksing.  

Arst lükkab ümber hirmujutud, justkui hambaimplantaadid ei luustuks korralikult. “Selliseid probleeme tuleb ette väga harva. Ka pikemaajalised implantaate ümbritsevate kudede probleemid on õige hoolduse ja hoolika jälgimisega ennetatavad ja kui need varakult avastada, siis ka lahendatavad. Üldiselt on implantaadi paigaldamine tihti isegi vähem traumeeriv kui hamba eemaldamine,” võtab dr Saksing teema kokku.  

Hambaimplantaat on titaanist kruvi, mis asendab oma hamba juurt ja paigaldatakse lõualuu sisse. Inimene seda ise silmaga suus ei näe. Selle paigaldamiseks tuleb teha igeme osas lõige ja puuriga prepareerida luusse pesa, kuhu sisestatakse hambaimplantaat. Seejärel kulub tavaliselt 3–4 kuud, mille jooksul hambaimplantaat luustub. Siis kinnitatakse selle külge visuaalselt oma hamba sarnane hambakroon ehk see osa, mida inimene ise suus näeb. 

Kas hambaimplantaat on nagu päris oma hammas? 

Hambaimplantaadi abil asendatud hammas tundub naturaalne, kuna see näeb välja ja funktsioneerib suures osas nagu oma hammas. Implantaadid kestavad enamasti suus pikalt, kuid aeg-ajalt võib ka neil tekkida probleeme. Seetõttu tuleb regulaarselt käia ka implantaatidega professionaalses puhastuses ja arsti vastuvõtul kontrollis.

Kuidas hambaimplantaatide eest hoolt kanda? 

Suuhügieen on oluline täpselt samamoodi nagu oma hammaste puhul. Nimelt sõltub heast hügieenist, kuidas hambaimplantaadid vastu peavad. Kuigi hambaimplantaadile ei tee liiga kaaries, siis hambaarsti juures tuleks ikka käia ning regulaarselt hambaimplantaati kontrollida. Soovitame loobuda suitsetamisest juba implantatsiooni planeerimise faasis. 

Puuduva hamba asendamata jätmine võib minna kalliks maksma

Implantoloog-parodontoloog Laura Saksing selgitab, miks ei tasu hamba asendamisega viivitada.

Melanoom on kõige agressiivsem nahakasvajate vorm. Viimase neljakümne aastaga on sellesse haigestunute arv neljakordistunud. Ka vanuserühmas 15-29 eluaastat on melanoom sageduselt teine vähkkasvaja. Millised on riskitegurid ja kuidas enda tervist hoida?

Melanoomi tekkepõhjuseks on naha pigmenti tootvate rakkude DNA kahjustumine, mis viib nende rakkude kontrollimatu kasvuni. Meliva dermatoloogia juhtivarst Alina Brokk selgitab, et melanoomi haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

„Melanoomi haigestumise riski suurendavad solaariumis käimine, intensiivne päikesekiirgus soojamaareisidel ning päikesepõletused, eriti lastel,“ ütleb dr Brokk. Arst tõdeb, et ehkki Eesti inimeste teadlikkus nahatervisest on üldiselt hea ning arsti poole pöördutakse tublisti, alahinnatakse siiski endiselt päikesekaitse vajalikkust. „Päikesekreemi ei kasutata üldse või kantakse seda peale liiga vähe. Kogu keha katmiseks kulub korraga umbes 20–30 ml kreemi ning päikesekaitset tuleb uuendada iga kahe tunni tagant, muidu pole see efektiivne,“ kirjeldab dr Brokk ja lisab, et paljud peavad punast nahka loomulikuks päevitumise osaks, aga see on tegelikult märk päikesekahjustusest, mida tuleks iga hinna eest vältida.

Noorena tehtud valikud mõjutavad naha tervist kogu elu

Dr Brokk paneb südamele, et naha tervise eest tuleb hoolitseda juba noores eas. Solaariumis käimist ja liigse päevitamise tagajärgi ei ole võimalik hiljem tervislikuma käitumisega tagasi pöörata. „Minu juurde jõuab palju patsiente, kes nooremas eas palju päikese käes viibisid, ent on elu jooksul harjumusi muutnud. Ometi olen neil 70ndates eluaastates nahavähki diagnoosinud, kuigi viimased 20 aastat pole nad üldse päikese käes olnud,“ räägib arst.

Melanoomi riskirühma kuuluvad heleda naha, silmade ja juustega inimesed, kelle nahk toodab vähem päikesekiirguse eest kaitsvat melaniini. Samuti inimesed, kellel on tedretähnid ja palju sünnimärke. „Sünnimärke peaks kontrollima regulaarselt. Eriti oluline on arsti poole pöördumine, kui nahale on tekkinud mõni uus moodustis või sünnimärk on kuju muutnud, see võib olla elupäästev.“ Dr Brokk soovitab esmaseks kontrolliks nahaarstile minna vanuses 18–21.

Kasvanud melanoomiriski on võimalik tuvastada geenitestiga. „Geneetilisest eelsoodumusest varakult teadlikuks saamine võimaldab muuta tervisekäitumist. Regulaarne nahakontroll ja riskipõhine jälgimine aitavad melanoomi avastada varakult, parandades märgatavalt ravitulemusi,“ julgustab onkoloog dr Peeter Padrik tervise eest hoolitsema.

Dr Padrik selgitab, et geneetiline risk melanoomi haigestuda võib olla suur ka siis, kui perekonnas pole vähki esinenud. „Polügeenne risk ehk mitmete geenide koostoime risk tekib ema ja isa geenide koosmõjust. See tähendab, et inimene võib vähki haigestuda ka siis, kui kasvajaid perekonnas varem esinenud pole.“

Geenitesti abil on võimalik teada saada melanoomi geneetilist riskitaset, seda, kas ja kui tihti peaks arsti juures kontrollis käima, millistele tunnustele ja muutustele peaks tähelepanu pöörama ning mida saab igaüks ise riski vähendamiseks ära teha. Geenitest on soovitatav nii naistele kui ka meestele vanuses 18–70.

Varases staadiumis avastatud melanoom on hästi ravitav

Nahaarsti sõnul ei pruugi inimesed melanoomi sümptomeid varases staadiumis ära tunda, mistõttu on nüüdisaegsel geenitehnoloogial oluline roll haiguse ennetamisel ja märkamisel. „Umbes 75 protsenti melanoomidest tekib justkui tühja koha pealt, need ei ole tavapärased pruunikad ega mustjad, vaid hoopis roosad. See teeb melanoomi visuaalse äratundmise keerulisemaks.“

Dr Brokk toonitab, et nahavähi varajane diagnoosimine on otsustava tähtsusega. „Varajasel avastamisel on viie aasta elulemus üle 90 protsendi, samas kui neljanda staadiumi melanoomi puhul jääb see vaid 15–20% juurde. Meil on ainult üks nahk ja seda tuleb kaitsta. Regulaarne nahakontroll ja riskipõhine jälgimine aitavad melanoomi avastada varases staadiumis, parandades märgatavalt ravitulemusi.“

Sünnimärgid ehk neevused on pigmendikolded, mida leidub enamiku inimeste nahal. Paraku võivad mõned sünnimärgid muutuda pahaloomuliseks ja seetõttu on tähtis oma keha kord kuus kontrollida, et muutunud välimusega sünnimärgid avastada ja neid varakult arstile näidata.

Milline näeb välja healoomuline sünnimärk?

Enamasti on pigmentsünnimärgid healoomulised, mille tunneb ära selle järgi, et neil on regulaarne piirjoon, ühtlane värvitoon ja sümmeetria – kui tõmmata läbi sünnimärgi mõtteline risti- või põikijoon, on pooled teineteise peegelpildid. Seega: kui sünnimärgi kuju ja värvus on ühesugused, ei ole põhjust muretseda.

Milline näeb välja pahaloomuline sünnimärk?

Kui nahka vaadeldes jääb silma, et mõni sünnimärk on suurenenud ja asümmeetriline, samuti on sünnimärgil näha mitut värvitooni või sünnimärk veritseb, siis peaks seda näitama arstile, sest tegemist võib olla pahaloomulise kasvaja ehk melanoomiga. Sama kehtib ka siis, kui kehale on ilmunud uus asümmeetriline, mitmevärviline ja servast sakiline-sälguline sünnimärk.

Lugu ilmus esmakordselt Tervis Plussis 27.05.2025.

Nahaarst selgitab: kuidas melanoomi riski maandada?

Melanoom on kõige agressiivsem nahakasvajate vorm, millesse haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

Meliva dermatoloogia juhtivarst Alina Brokk selgitab, et melanoomi haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

Diabeediga elamine tähendab pidevat jälgimist – mida süüa, millal liikuda, milline on veresuhkur. Ent kuigi glükomeetri abil mõõdetud hetketulemus annab hea pildi konkreetsest olukorrast, on glükohemoglobiini ehk HbA1c tase see, mille abil saab teha kokkuvõtte pikemast ajaperioodist. See näitaja annab ülevaate viimase 2–3 kuu keskmisest veresuhkrutasemest ning on seetõttu üks olulisemaid indikaatoreid diabeedi jälgimisel.

Kuidas erineb see tavalisest veresuhkru mõõtmisest?

“Erinevalt tavalisest veresuhkru mõõtmisest näitab HbA1c, kui hästi on veresuhkru tase pikema aja jooksul kontrolli all olnud,” selgitab Meliva Rävala kliiniku õendusjuht Valeria Boitsova. Ta täpsustab, et see võimaldab arstil ja patsiendil teha järeldusi ravi tõhususe kohta ja vajadusel kavandada muudatusi.

Stabiilselt kontrollitud diabeedi korral soovitatakse HbA1c taset kontrollida kaks korda aastas. Kui ravi on hiljuti muudetud või veresuhkur kõikuv, siis lausa iga kolme kuu tagant. “See sagedus aitab tagada, et võimalikke probleeme märgatakse varakult ja raviskeemi saab vastavalt kohandada,” märgib Boitsova.

Tavaline veresuhkur, mida sageli mõõdetakse glükomeetriga, näitab hetkeseisu – näiteks enne või pärast sööki. HbA1c tase seevastu peegeldab glükoosi seotust punaste verelibledega, pakkudes ülevaadet viimase 8–12 nädala keskmisest tasemest. See muudab HbA1c väärtuslikuks pikaajalise kontrolli hindamisel.

Boitsova sõnul kehtib üldiselt eesmärk hoida HbA1c tase alla 7,0% (53 mmol/mol). “See aitab oluliselt vähendada diabeedi tüsistuste riski,” rõhutab ta. 

Mõnel juhul võib eesmärgiks olla alla 6,5%, näiteks noorematel või hiljuti diagnoositud patsientidel. Samas, eakatel või krooniliste haigustega inimestel võib sihtväärtus olla ka kuni 8,0%, et vältida liiga agressiivsest ravist tingitud hüpoglükeemiat.

Kui HbA1c on normist kõrgem, viitab see sellele, et veresuhkur on olnud pikema aja jooksul liiga kõrge. See võib tähendada vajadust raviskeemi muutmiseks – näiteks ravimidooside suurendamist või insuliini kohandamist.

Liiga madal HbA1c (alla 6%), eriti vanematel patsientidel, võib viidata liialt agressiivsele ravile ja suurenenud hüpoglükeemia riskile. Sellisel juhul tuleb ravi tasakaalustada patsiendi üldseisundist ja elustiilist lähtudes.

Kas HbA1c taset saab elustiiliga mõjutada?

Valeria Boitsova kinnitab, et HbA1c taset saab mõjutada ka elustiiliga. Sageli on see väga tõhus viis kontrolli saavutamiseks, eriti 2. tüüpi diabeedi korral. On tõendatud, et järgmised sammud võivad vähendada HbA1c taset 0,5–2,0% võrra.

Tervislik toitumine – eelistada madala glükeemilise koormusega toite.

Regulaarne liikumine – vähemalt 150 minutit mõõduka koormusega aeroobset treeningut nädalas.

Kaalulangus – juba 5–10% kehakaalu kaotus parandab oluliselt glükoositasakaalu.

Stressi vähendamine ja suitsetamisest loobumine – need mõjutavad positiivselt veresuhkru kontrolli.

Tasub aga teada, et mõne patsiendigrupi puhul ei pruugi HbA1c olla siiski usaldusväärne näitaja. Näiteks rauapuudusaneemia, krooniliste neeruhaiguste, vereloomehäirete või vereülekande puhul võib tulemus olla moonutatud. Sellisel juhul soovitab Boitsova kasutada teisi meetodeid.

Tänapäeval on võimalik kasutada näiteks pidevat glükoosimonitooringut (CGM), mis annab detailse ülevaate ööpäevaringsest veresuhkrutasemest. Lisaks on kasulik pidada veresuhkru päevikut, kuhu märgitakse mõõtmised enne ja pärast sööki. See aitab arstil tuvastada mustreid ja kohandada ravi täpsemalt.

Üldiselt on aga glükohemoglobiini ehk HbA1c näitaja diabeedi jälgimisel asendamatu tööriist. See peegeldab veresuhkru taset pikemas ajavahemikus ja aitab hinnata, kui hästi haigus on kontrolli all. 

Regulaarne jälgimine, sobiv raviskeem ja tervislikud eluviisid aitavad hoida HbA1c soovituslikus vahemikus ning vähendada diabeedi tüsistuste riski. “Diabeet ei pea kontrollima sinu elu, kui sina kontrollid oma diabeeti,” tuletab Valeria Boitsova sõbralikult meelde.

Lugu ilmus esmakordselt Tervisegeenius portaalis 28.05.2025.

Õendusjuht: Diabeet ei pea kontrollima sinu elu, kui sina kontrollid oma diabeeti

Meliva Rävala kliiniku õendusjuht Valeria Boitsova räägib lähemalt glükohemoblobiini taseme mõõtmisest.

Töötervishoiuarsti kontrolli korraldamise kohustus tuleneb seadusest, kuid see pole ainuüksi sunniviisiline läbivaatus: kontroll aitab avastada varjatud tervisemuresid, ennetada haigusi ja suurendada töötajate kindlustunnet. Ka üha enam ettevõtteid näeb töötervist osana hoolivast töökultuurist. 

Meliva töötervishoiuarsti ja Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi (ETTAS) juhatuse liikme dr Toomas Põllu sõnul aitab töötervishoiuarsti visiit tervisehädasid ennetada ja neile jälile saada. “Töötervishoiuarstid avastavad viiendikul inimestest kontrolli käigus vaevusi, millest inimene ise teadlik polnud. Pool neist saavad hiljem ka pere- või eriarsti juures täpse diagnoosi ja raviplaani,” ütles ta. 

Tööandjad on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse järgi kohustatud oma töötajatele töötervishoiuteenust korraldama. Küll aga tuleb see, mida töötervishoiuarsti juures kontrollitakse, tööandjal ja arstil sõltuvalt inimeste tööülesannetest ja töö iseloomust omavahel kokku leppida.  

Näiteks nähtub Sotsiaalministeeriumi 2019. aasta “Töökeskkonna vaimse tervise analüüsist”, et ligi pool Eesti töötajatest leiab, et tööl põhjustatud stress on nende töökohal sagedane. Seda põhjustavad pikad tööpäevad, ebaregulaarne tööaeg, probleemsed kliendid, kolleegide ja juhi toetuse puudumine ning hirm töökaotuse ees. 

“Tööstressil võivad olla pikaajalised tagajärjed nii inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele kui ka töövõimekusele. Seetõttu on oluline, et tööandjad ei piirduks vaid üksikute mõõtmistega, vaid looksid süsteemse lähenemise töötajate vaimse heaolu toetamiseks,” ütles töötervishoiuarst dr Põld. 

2023. aasta algusest peavad ettevõtjad kord kolme aasta jooksul ühes töötervishoiuarstiga koostama ettevõtte töökeskkonna tervikliku analüüsi ehk ETTA. See koondab kokku töötajate töötervisekontrolli tulemuste üldpildi, ettevõtte töökeskkonna riskianalüüsi ning ka vaimse tervise näitajad. Selle läbi annab töötervishoiuarst tööandjale üldise hinnangu töökeskkonna kohta ja soovitused, kuidas ettevõte saaks töötingimusi tervise vaates parandada. 

Põllu sõnul ongi ETTA näiteks vaimse tervise probleemide ennetamiseks hea tööriist, kuna läbi selle saab analüüsida asutuse terviklikku vaadet, üksikisikute probleeme välja toomata. 

Swedbanki tööheaolu juht Katrin Meos tõi välja, et regulaarne töötervishoiukontroll on Swedbanki töökultuuri loomulik osa. Töötajatele on tellitud vereanalüüsid, nägemis- ja kuulmiskontroll, füsioterapeudi vastuvõtt ja hinnang vaimsele tervisele.  

“Töötervishoiu paketi kokkupanemise põhiline eesmärk on võimalikult varases staadiumis ükskõik mis terviseprobleemile jälile saada, olgu see siis füüsilise või vaimse tervise mure,” ütles Meos 

Tema sõnul ei näe töötajad seda kohustusena, vaid tervitavad võimalust oma tervist regulaarselt kontrollida. “Seal käiakse hea meelega ja töötajad uurivad ise, et mul on viimasest visiidist juba teatud aeg möödas, millal ma juba uuesti minna saan.”  

Põld selgitas, et töötervishoiu kontroll annabki inimestele meelerahu. “Nad teavad, et kindla perioodi tagant saab oma tervist põhjalikult kontrollida. See on mingil viisil väike kindlustunne.” 

Võiksime snitti võtta põhjanaabritelt 

Kuigi inimesed enamasti töötervishoiu kontrolli ei pelga, jääb dr Põllu sõnul vajaka usaldusest. “Väga palju tuntakse muret, kas tööandja saab teada, et mul on nüüd üks või teine haigus või mõni vaimne probleem. Soomes, kus on üks Euroopa parimaid tervishoiusüsteeme, sellist hirmu pole.”  

Põhjanaabrid usaldavad Eesti inimestest tema sõnul rohkem nii meditsiinisüsteemi kui ka oma tööandjat. Näiteks pikalt töövõimetuslehel olnud inimese tööle tagasi integreerimise protsess on väga läbimõeldud. “Töötervishoiuteenuse pakkuja, töötaja ja tööandja istuvad maha ja arutavad, kuidas seda kõige parem teha oleks. Oluline on märkida, et siis ei räägita töötaja haigusest, vaid tema funktsionaalsest võimekusest,” selgitas Põld. 

Swedbanki tööheaolu juht sõnas, et seesugune usaldus tuleb nii välja teenida kui ka tekitada. Ta lisas, et Swedbank pöörab juba värbamisperioodil tähelepanu just inimeste vaimsele tervisele, sest vaimsest heaolust hakkab ka usaldus. “Meil on tiimides erineva neurovariatsiooniga inimesi, kes on väga head spetsialistid. Aga me peame teadma, kuidas me saame neid töökeskkonnas toetada ja aidata. Meil on vaja, et töötajad meid usaldaks ja oma muredest rääkida julgeks,” lisas Meos.  

Seaduslik kohustus tööandjatele töötervishoiu kontrolli korraldada on Meose hinnangul õigustatud. “Suuremad ettevõtted näevad seda vajadust ilmselt tugevamalt. Aga seadus siis n-ö suunabki neid väiksemaid ettevõtteid oma töötajate tervise eest hoolitsema. Kuid lõpuks pole tähtis mitte ettevõtte vaade, vaid inimeste tervis,” lisas ta. 

Töötervishoius pannakse üha rohkem rõhku vaimsele heaolule ja usalduslikule suhtele tööandjaga

Meliva töötervishoiuarsti dr Toomas Põllu sõnul aitab töötervishoiuarsti visiit tervisehädasid ennetada ja neile jälile saada.

Alates 25. eluaastast on kõikidel mõistlik üle vaadata, millal ja mille vastu nad on vaktsineeritud ning milliste haiguste vastu tuleks vaktsiinisüsti korrata.

“Vaktsineerimine tagab organismis kaitsekehad, mis aitavad nakkushaiguse teket vältida. Ent aja jooksul võib immuunmälu väheneda ning organismil ununeda, kuidas haiguse vastu kaitset luua. Seetõttu võib sõltuvalt kaitsesüstist olla vajalik aja jooksul uuesti vaktsineerimine,” selgitas Meliva Jalgpalli kliiniku õendusjuht Karin Antoniuk.

Kust leida infot lapsepõlves saadud vaktsiinide kohta?

Vaktsineerimiste kohta hakati Eestis digitaalseid sissekandeid tegema alates 2010. aastast. Pärast seda tehtud kaitsesüstide info on nähtav terviseportaalist, kus saab jälgida ka tõhustusdooside tähtaegu. Varasemate andmete leidmiseks tasub üles otsida enda paberkandjal vaktsineerimispass. Kaitsepookimiste info peaks olemas olema ka perearstil. 

Uudised ja teated