Toome välja, mis uuringud kuuluvad Tervisekassa rahastuse alla, kus kliinikutes on võimalik neid teha ning milliseid erisusi tuleks meeles pidada. 

See on laialdaselt kasutatav kujutisuuring, mis on kättesaadav Meliva Jalgpalli, Rävala, Ülemiste Tervisemaja ja Tartu kliinikutes. Röntgenuuring on esmatähtis luude ja liigeste seisundi hindamisel, aidates diagnoosida luumurde, liigesehaigusi või kopsuprobleeme, nagu näiteks kopsupõletik. Uuring on kiire ja sellele suunab patsienti tavaliselt perearst või eriarst diagnoosi täpsustamise vajadusel. 

Meliva Jalgpalli, Rävala ja Tartu kliinikutes pakutavad ultraheliuuringud on ohutu ja kiirgusvaba meetod siseorganite ja pehmete kudede hindamiseks. Nende abil saab uurida kõhuõõne organeid, kilpnääret, veresooni ja liigeseid. Ultraheli on sageli esimene diagnostiline samm valu, turse või muude kaebuste põhjuste selgitamisel ning uuringule suunab arst vastavalt patsiendi sümptomitele. 

Südame ultraheliuuring (ehhokardiograafia ehk EHHO) 

Spetsiifiline ultraheliuuring, mida teostatakse Rävala ja Tartu kliinikutes. See võimaldab hinnata südame ehitust ja funktsiooni, sealhulgas südameklappide seisundit, südamelihase tööd ja verevoolu. Uuring on vajalik südamepuudulikkuse, klapirikete või seletamatu õhupuuduse korral ning sellele suunab tavaliselt kardioloog või perearst. 

Jalgpalli, Rävala, Ülemiste Tervisemaja ja Tartu kliinikutes pakutav uuring, mis hindab südame tööd füüsilise koormuse ajal. Patsient sõidab statsionaarsel rattal, samal ajal jälgitakse südamerütmi ja vererõhku. See on oluline koormusel tekkiva rindkerevalu või südame isheemiatõve kahtluse korral, et hinnata südame koormustaluvust. Uuringule suunab enamasti arst. 

EKG ööpäevane monitooring (Holteri uuring) 

Rävala ja Tartu kliinikutes kättesaadav uuring, mis jälgib südamerütmi 24 tunni jooksul igapäevaste tegevuste käigus. See aitab avastada rütmihäireid, mis tavalisel EKG-l ei pruugi ilmneda, ning on kasulik südamekloppimise, pearingluse või minestuse põhjuste selgitamisel. Suunamise teeb tavaliselt perearst või kardioloog. 

Endoskoopilised uuringud (koloskoopia, gastroskoopia) 

Need uuringud on Melivas kättesaadavad Rävala kliinikus. Koloskoopia võimaldab uurida jämesoolt, gastroskoopia aga ülemist seedetrakti (söögitoru, magu, kaksteistsõrmiksool). Need on vajalikud kõhuvalu, verejooksu, aneemia või seedetrakti haiguste kahtluse korral. Uuringule suunab patsienti perearst või eriarst, sageli gastroenteroloog. 

Tervisekassa poolt kaetud teenuste puhul tuleb tasuda tavaliselt vaid visiiditasu. Patsientidel on mitu võimalust veendumaks, kas vajalik uuring või teenus Melivas kuulub Tervisekassa rahastuse alla. 

 Melivasse tasub alati pöörduda, kui teil on perearstilt või mõnest teisest kliinikust saatekiri uuringule või protseduurile. 

 Täpseima info selle kohta, kas konkreetne teenus on Tervisekassa poolt rahastatav või tasuline, saab oma perearstilt. Perearst saab suunata ka tasulistele teenustele, näiteks MRT-uuringule. 

Asjakohane teave lepinguga kaetud erialade ja teenuste kohta on kättesaadav nii Tervisekassa kui ka Meliva kodulehtedel. 

Oluline on meeles pidada, et kõik uuringud ei ole automaatselt Tervisekassa rahastatud – need peavad olema arsti hinnangul meditsiiniliselt põhjendatud ja nõuavad saatekirja. Alati tasub uuringute eest tasumise vajadus üle küsida suunavalt perearstilt, kes oskab täpsustada, kas teenus kuulub Tervisekassa rahastuse alla või tuleb kulu kanda patsiendil. Tervisekassa rahastab teenuseid ainult siis, kui kogu ravitee – alates arsti vastuvõtust kuni uuringuni –  toimub Tervisekassa süsteemis. 

Ooteaeg sõltub konkreetsest uuringust ja kliiniku hetkekoormusest. Tavaliselt varieerub see mõnest päevast kuni kuuni.

Milliseid uuringuid saab Melivas teha Tervisekassa rahastusega?

Meliva pakub Tervisekassa lepingupartnerina patsientidele ligipääsu laiale valikule diagnostilistele uuringutele, mis on meditsiiniliselt põhjendatud ja millele on väljastatud saatekiri.

Igal inimesel on emotsionaalsed ja füüsilised vajadused – soov tunda end armastatu ja väärtustatuna, vajadus turvalisuse, läheduse, kuuluvuse ja mõistmise järele. Kui neid vajadusi suhtes ei valideerita ega täideta, tekib aja jooksul rahulolematus. Siinkohal on ebamugavad tunded (rahulolematus, viha, kurbus) oluliseks infoks selle kohta, et mingid vajadused on pikemat aega rahuldamata. Mida siis teha? 

Oluline on teadvustada, et küps täiskasvanud inimene vastutab oma vajaduste eest ise – meil ei ole alust oodata, et keegi teine seda teeks. Loomulikult võib toimivas ja toetavas paarisuhtes partner aidata meid nende vajaduste rahuldamisel, see on ka üks paarisuhte loomise eesmärke. Samas on oluline, et need vajadused oleksid selgelt väljendatud. 

Probleem on tihti selles, et me ei oska oma vajadusi selgelt väljendada või loodame, et kui partner mind tõeliselt armastab, siis ta peaks ju teadma, mida ma tahan ja vajan. Kui ootused ja vajadused jäävad kommunikeerimata, on partneril võimatu neid täita ning sellest tekkiv rahulolematus muutub sageli tülide allikaks. Vajadustest rääkimise asemel räägitakse sageli süüdistuse keeles, mis suhet pigem lõhub. 

Samuti aetakse vajadused sageli segi lahendustega. Näiteks võib inimene öelda partnerile: „Sa peaksid rohkem kodus aitama.” Tegelik vajadus selle lause taga võib olla hoopis soov tunda, et vastutus pereelu eest on jagatud ja et partner märkab pingutust. Kui sellest vajadusest räägitakse otse – näiteks „Mul oleks vaja tunda, et me jagame kohustusi võrdselt” –, on partneril lihtsam mõista, mis tegelikult muret teeb. 

Kui me räägime ainult lahendustest, mitte vajadustest, võib partner tunda, et teda kamandatakse või kritiseeritakse – ja vastupanu kasvab. Kui saad kontakti oma sügavate vajadustega ja väljendad neid partnerile ilma süüdistamiseta, saab partner sinu vajadustest teadlikuks. Sealt edasi saavad sündida mõlemale poolele sobivad lahendused – koostöös, mitte ette dikteerides.  

Vajaduste väljendamisel võib aidata, kui keskendume kolmele sammule: 

kirjeldame olukorda ilma süüdistamata 

räägime oma tunnetest („ma tunnen…”) 

sõnastame vajaduse („mul oleks vaja…”). 

Näiteks: „Kui kodused kohustused jäävad enamasti minu kanda, tunnen end ülekoormatud ja väsinuna. Ma soovin, et saaksime koduseid kohustusi rohkem jagada.”  

Vahel on rahulolematuse põhjuseks see, et vastutus iseenda õnne eest pannakse partnerile: kui tema oleks ometi teistsugune, kui ta käituks teisiti, oleks kõik hästi ja mina õnnelik. Kuid pikaajaline rahulolu suhtes eeldab, et võtame vastutuse oma tunnete, ootuste ja reaktsioonide eest. See ei tähenda, et peaksime leppima kõigega, mis suhtes toimub, vaid seda, et võtame initsiatiivi, et mõista oma vajadusi ja väljendada neid küpsel moel. 

Vastutus tähendab ka seda, et teadvustame oma rolli suhetes tekkinud dünaamikates. Suhtes on alati kaks osapoolt ja oluline on uurida enda osa: mida mina saan teha, et olukord paraneks? Mis on olnud minu osa selles, et olukord on kujunenud selliseks? Muutus algab sageli sellest, kui üks partner teeb midagi teistmoodi. Kui üks osapool muudab oma käitumist või suhtlemisviisi, muutub paratamatult ka suhte dünaamika. 

Teadlikkus ja ausus nende teemade suhtes on esimene samm tervema ja rahuldust pakkuvama suhte suunas. Kui need vestlused osutuvad keeruliseks või suhtes on tekkinud korduvad pinged, võib abi olla ka paariteraapiast. Turvalises keskkonnas saab koos terapeudiga paremini mõista suhte dünaamikat ning õppida viise, kuidas teineteist rohkem kuulata ja mõista. 

Rahulolematus paarisuhtes – miks see tekib ja kuidas sellest rääkida?

Rahulolematus paarisuhtes on väga levinud tunne. Peaaegu iga pikaajaline suhe läbib perioode, kus tekivad pinge, pettumus või tunne, et partner ei mõista meid enam nii hästi kui varem. Mõnikord on see ajutine ja lahtub peagi, teinekord jääb aga pikemaks närima ning võib viidata sügavamatele, lahendust vajavatele probleemidele. 

Seljavalu ja närvipitsumised on ühed sagedasemad põhjused ortopeedi või seljakirurgi konsultatsioonile pöördumiseks. Kui konservatiivne ravi ei anna enam tulemust ja elukvaliteet on langenud, tasub Meliva seljakirurgi dr Raul Laasiku sõnul kaaluda juba lülisambakirurgilist ravi. 

Rävala kliinikus alustati lülisambaoperatsioonidega 2025. aasta veebruaris. Enamlevinud diagnoosideks on lülisambakanali stenoos (seljaüdi kanali kitsenemine) ning diski prolapsist tingitud närvijuure pitsumine. Mõlema seisundi sagedaseim sümptom on alajäsemesse kiirguv valu, millega võivad kaasneda lihasnõrkus, liikumispiiratus või klaudikatsioon (katkendlik kõndimine). „Närvipitsumine mõjutab otseselt inimese elukvaliteeti, liikumisvõimet ja tööelu. Õigel ajal tehtud operatsioon võib anda kiire ja märgatava leevenduse,“ selgitas dr Laasik. 

Seljakirurgiline ravi põhineb tihedal meeskonnatööl, kuhu kuuluvad lisaks kirurgile ja anestesioloogile ka õed, füsioterapeudid ning tugiteenused. „Oluline on, et kogu ravitee oleks selgelt läbi mõeldud ja iga etapi riskid hinnatud – alates vastuvõtust kuni koduse järelravini,“ rõhutas dr Laasik. Kiireloomulistel juhtudel on võimalik operatsioonile jõuda isegi 1–2 nädala jooksul.

Rävala kliinik on valmis teostama enamlevinud alaselja haigustega seotud operatsioone ning eesmärk on järk-järgult kasvatada seljakirurgia mahtu. Järgmise sammuna on plaanis juurutada navigeeritud lülivahe luustamisoperatsioonid. „Arendame nii meeskonda kui ka ravivõimalusi, et pakkuda patsientidele järjest laiemat ja keerukamat ravi,“ lisas dr Laasik. Seljakirurgi vastuvõtt on soovitatav üla -või alajäseme valu/nõrkuse puhul, kõndimispiiratuse või juba diagnoositud stenoosi või diski prolapsi korral, kui konservatiivne ravi pole olnud tõhus. 

Pikka aega kimbutasid mind tugevad alaseljavalud. Valu oli igapäevane ja mõnel hommikul oli isegi voodist üles saamine väga keeruline. Valuvaigistitest oli saanud osa minu igapäevaelust, sest ilma nendeta oli raske toime tulla. See mõjutas nii minu liikumist, tööpäevi kui ka üldist enesetunnet. Mingil hetkel sain aru, et nii enam edasi minna ei saa ja pean leidma lahenduse. 

Hakkasin uurima erinevaid võimalusi ja otsisin internetist infot, kes tegeleb seljaprobleemide raviga. Nii jõudsingi lõpuks Meliva kliinikuni. Suurt kindlust andis teadmine, et kirurg Raul Laasik on spetsialiseerunud just seljaprobleemide ravile. See tekitas usalduse, et olen oma murega õigesse kohta jõudnud. 

Juba esimesest kohtumisest alates oli tunda, et minuga tegeletakse põhjalikult ja hoolivalt. Kõik selgitati väga rahulikult ja arusaadavalt lahti – nii operatsiooni kulg kui ka võimalikud riskid. Tundsin, et saan kõigest hästi aru ja see andis kindlustunde operatsiooni otsust teha. 

Operatsioonipäev ise möödus üllatavalt rahulikult. Personal oli väga sõbralik, toetav ja positiivne. Kui operatsioonist ärkasin, olid inimesed kohe minu juures, aitasid ja hoolitsesid minu eest. Pakuti süüa ja tehti kõik selleks, et tunneksin end võimalikult mugavalt. Ausalt öeldes tundsin end lausa nagu erilise külalisena. Pärast operatsiooni sain rahulikult hotelli taastuma minna. 

Täna võin öelda, et operatsioon muutis minu elu väga palju. Valud, mis varem olid igapäevased, on kadunud. Olen taastunud ja saan jälle tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad – näiteks sport ja suusatamine. On väga hea tunne elada ja liikuda ilma pideva valuta. 

Soovitaksin Melivat kindlasti ka teistele, kes sarnaste seljaprobleemidega silmitsi seisavad. Minu kogemus oli väga positiivne ning kogu protsessi jooksul tundsin, et minusse suhtutakse eelkõige kui inimesse, mitte lihtsalt patsienti. 

Dr Raul Laasik lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 2006. aastal ning omandas ortopeedia ja traumatoloogia eriarsti kutse 2015. aastal Turu Ülikoolis. Seejärel spetsialiseerus ta seljakirurgiale Turu Ülikooli haiglas. Seljakirurgina on töötanud üle kümne aasta. Tema töökogemus hõlmab ka seljakirurgia arendamist Pori Keskhaiglas ning tööd Tampere Ülikooli haigla seljaüksuses, mis tegutseb AOSpine’i koolituskeskusena. Aastas teostab dr Laasik ligikaudu 150–220 lülisambaoperatsiooni. 

„Kogemus ja järjepidevus on seljakirurgias võtmetähtsusega. Põhimõtted – ohutus, täpsus ja läbimõeldud otsused – on iga patsiendi puhul samad,“ rõhutas ta. 

Seljakirurg Raul Laasik: seljaprobleemide ravis on aeg sageli määrav

Seljavalu ja närvipitsumised on ühed sagedasemad põhjused ortopeedi või seljakirurgi konsultatsioonile pöördumiseks.

Reedel, 20. märtsil, kohtusid Eesti Töötervishoiu Teenuseosutajate Liidu ja Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi esindajad, et kaardistada ühised töötervishoiu valdkonna arengusuunad, koostöövõimalused ning analüüsida valdkonna väljakutseid ja leida potentsiaalsed lahendused. 

Lähtepunktiks oli riigi, arstide ja teenuseosutajate ühine eesmärk hoida tööealised inimesed tervemana ja töövõimelisena ning toetada nende püsimist tööturul võimalikult kaua, väärtustades töötervishoiu rolli tervishoiusüsteemi süsteemse ennetuse ja varajase sekkumise vaatest. 

Eesti Töötervishoiu Teenuseosutajate Liidu juhatuse esimees Ain Aaviksoo ütles, et kuna Sotsiaalministeerium on ette võtnud töötervishoiu arengusuundade kaasajastamise, on ka erialaliidud valmis valdkonna arengus aktiivselt kaasa rääkima. “Eesti tööealine elanikkond ootab tervishoiusüsteemilt tervikuna rohkemat: varasemat märkamist, vajadusel kiiremat sekkumist ja seda, et inimene ei jääks oma tervisemurega üksi eri osapoolte vahele. Peame andma inimestele rohkem võimalusi ja teadmisi oma tervise eest hoolitsemiseks, aga looma ka selguse, kust ja kellelt inimene vajalikul hetkel tuge saab, ning ka kindlustunde, et talle pakutava abi kvaliteet on usaldusväärne.“  

ETTOLi juhatuse liige Ulla Ilisson märkis, et kui igal aastal jõuab töötervishoiukontrolli ligikaudu 160 000 inimest, siis on selgelt tegemist esmatasandi ühe suurima ennetusmeetmega. “Eesti elanikud peavad töötervishoidu oma tervise hoidmisel tegelikult väga oluliseks. Kantar Emori uuring Eesti elanike rahulolu kohta töötervishoiuga näitab, et paljude jaoks asendab see isegi regulaarset tervisekontrolli, eriti on see nii meeste seas,” sõnas ta. 

Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi juhatuse esimees Jaanika Sass jagas, et töötervishoiuarstid on põhjaliku väljaõppega arstid, kelle pädevust saaks Eesti tervishoius täna senisest paremini rakendada. “Töötervishoiu suur väärtus on, et me märkame inimese terviseriske sageli varem, kui need jõuavad tõsisemalt igapäevast töövõimet ja elukvaliteeti mõjutada. Kui loome töötervishoiule tugevama koha tervishoiusüsteemis, võidab sellest eelkõige inimene, kes saab oma tervisemurele varem tähelepanu ja vajadusel ka kiirema jätkuva toe.” 

Päeva jooksul käsitleti mitmeid töötervishoiu tulevikku mõjutavaid teemasid nagu näiteks töötervishoiu roll kogu tervishoiusüsteemis, valdkonna kvaliteedi ühtlustamine ja andmete ristkasutatavus eri osapoolte vahel ning töötervishoiu positsioon ennetuses.  

Töötervishoiu riiklikest arengusuundadest ja 2026. aasta tegevusplaanist andis ülevaate Sotsiaalministeeriumi esindaja Kätlin Jahi. Tervisekontrolli otsuste digitaliseerimise hetkeseisu tutvustasid Eva Põldis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ning Marilin Prants TEHIKust. 

Kohtumisel kinnitasid nii ETTOL kui ka ETTAS, et oodata on senisest veelgi tihedamat koostööd, et toetada töötervishoiu valdkonna arengut ning seista ühiselt selle eest, et töötervishoiust kujuneks esmatasandil strateegiline ennetuspartner, mis aitab hoida Eesti inimesi töövõimelisena, vähendada haiguspäevi ja töölt väljalangemist. 

Fotol vasakult: Jaanika Sass, Ain Aaviksoo ja Ulla Ilisson (foto: ETTOL)

Töötervishoiu teenuseosutajad ja töötervishoiuarstid kujundasid ühist vaadet Sotsiaalministeeriumi koostatavate arengusuundade kontekstis

Hambaimplantaat on tänapäeval üks enim uuritud protseduure hambaravis, kuid ometi jõuab konsultatsioonile veel patsiente, kes on aastatepikkuseid kahtlusi ja vastuseta küsimusi kaasas kandnud. Meliva hambaarst-implantoloog dr Ivan Tšernõšev toob välja seitse küsimust, mida ta vastuvõtul kõige sagedamini kohtab.

1. Kas hambakaotus puudutab ka noori täiskasvanuid? 

Levinud on eksiarvamus, et hambaid kaotavad eeskätt eakad inimesed. Tegelikkuses ei küsi vigastused, krooniline haigus ega pärilikkus passi. Sportlased, noored täiskasvanud pärast hambaõnnetust ja muud tervisemurede põdejad kaotavad hambaid kõikides vanusegruppides ning probleemid, mida lahendamata hambakoht tekitab, algavad kiiresti. Nimelt võib juba kolme kuuga hakkata luu seal kohas kahanema.  

Dr Tšernõšev selgitab: "Hammas on luu ankur. Kui seda pole, hakkab luu kaduma kolme kuuga ja iga aastaga muutub ravi keerulisemaks. Seepärast soovitan pöörduda konsultatsioonile kohe, mitte oodata." 

2. Mida teha, kui arst on öelnud, et luu on liiga nõrk? 

Pärast pikaajalist hambakaotust on luukadu tõepoolest sage leid, kuid see ei tähenda automaatselt, et implantaat pole võimalik. Kaasaegne implantoloogia kasutab luumahtu taastava protseduuride valikut, mille arst valib sõltuvalt patsiendi olukorrast. 

Luusiirdamine. Patsiendi enda luust, doonorluust või sünteetilistest materjalidest 

Suunatud luuregenereerimine membraanidega 

Sinus lift ülemise lõualuu tõstmiseks 

Kiirimplantaadid, mis ei nõua täielikku luumahtu 

Mõnel juhul kasutatakse ka PRF-tehnoloogiat (Platelet-Rich Fibrin). See meetod põhineb patsiendi enda verel. Selle protseduuri käigus võetakse väike kogus verd, millest eraldatakse kasvufaktoriterikas fibrinimaterjal. Tegemist on 100% bioloogiliselt ühilduva materjaliga, mis toetab kudede paranemist, vähendab põletikuriski ning kiirendab taastumist, aidates saavutada paremaid ja prognoositavamaid ravitulemusi. 

Dr Tšernõšev sõnul on luu nõrkus lahendatav probleem. "Hindame luu seisundit 3D-röntgenuuringu abil ning koostame igale patsiendile individuaalse raviplaani. Enamikul juhtudel leiame sobiva lahenduse ka siis, kui olukord esmapilgul tundub keeruline. 

Meliva hambaarsti sõnul on kogu implantatsioon eelnevalt digitaalselt planeeritud. „Modelleerime implantaadi asukoha arvutis ning seejärel paigaldatame implantaadi täpselt planeeritud positsiooni kirurgilise šablooni abil. See tagab maksimaalse täpsuse, ohutuse ja prognoositava tulemuse. 

„Lähenen implantatsioonile mitte ainult kirurgina, vaid ka hambatehnikuna. Minu jaoks ei ole oluline pelgalt implantaadi paigaldamine, vaid ideaalse lõpptulemuse saavutamine. Planeerime juba alguses tulevase krooni — selle kuju, asendi ja koormuse — nii, et oleks piisavalt luud ja iget ning uus hammas näeks välja loomulik ega eristuks kõrvalolevatest hammastest.Tulemuseks ei saa patsient lihtsalt implantaati, vaid täisväärtusliku, funktsionaalse ja esteetilise hamba, mis tundub ja näeb välja nagu oma hammas.“ Kirjeldas dr Tšernõšev. 

3. Kas krooniline haigus, nagu diabeet, südameprobleem või kõrgvererõhk välistab implantatsiooni? 

Kaasaegne hambaarstiteadus ei käsitle seda enam kas-küsimusena, vaid kuidas-küsimusena. Hästi kompenseeritud diabeet, stabiliseeritud vererõhk ja regulaarse järelevalve all olev südamepatoloogia ei ole implantatsioonile vältimatud vastunäidustused. Arst hindab haiguse kompensatsiooni astet, kasutatavaid ravimeid ning vajaduse korral teeb koostööd kardioloogi või endokrinoloogiga. 

"Südamehaige patsiendiga töötamine ei tähenda loobumist. See tähendab hoolikamat planeerimist," selgitab dr Tšernõšev. "Väga paljudel juhtudel jõuame tulemuseni, milleni patsiendid ei uskunud jõudvat." 

4. Kui valulik protseduur tegelikult on? 

Implantatsioon tehakse lokaalanesteesia all. Protseduuril tunneb patsient survet, kuid mitte valu. Pärast protseduuri on 1–3 päeva kerget kuni mõõdukat ebamugavust, mida leevendab tavalise tugevusega valuvaigisti. Turse taandub 3–5 päevaga ja enamik patsiente saab normaalse eluga jätkata juba järgmisel päeval. 

Dr Tšernõševi sõnul on patsiendi tavaline reaktsioon pärast protseduuri, et see oli palju lihtsam, kui oli kartus. "Hirm on sageli suurem kui tegelikkus ja see hirm ei tohiks olla põhjus, miks inimene kannatab puuduva hambaga aastaid,“ ütles Meliva hambaarst. 

Keskmiselt 3–6 kuud, sõltuvalt juhtumi keerukusest. Lihtne implantatsioon ilma lisaprotseduurideta kestab 3–4 kuud; kui on vajalik luusiirdamine, siis 6–9 kuud. Kiirimplantaadid võimaldavad teatud juhtudel hamba suhu paigaldada juba mõne nädalaga. 

Teatud juhtudel on võimalik teostada kohene implantatsioon, kus hammas eemaldatakse ja implantaat paigaldatakse samal visiidil. Samuti on mõnel juhul võimalik valmistada ajutine kroon ja paigaldada see kohe implantaadi asetamise ajal. 

"Kolm kuud tundub pikk, kuid pikemas perspektiivis tasub see end igati ära," rääkis dr Tšernõšev.  

Kaasaegsed hambaimplantaadid on valmistatud titaanist või tsirkooniumist ehk samadest materjalidest, mida kasutatakse liigeseprosteesides ja kirurgilistes instrumentides. Need on bioühilduvad: organism ei lükka neid tagasi, vaid luu kasvab aktiivselt implantaadi ümber. Selle protsessi edukuse määr ulatab tänapäeval üle 95%. 

Implantaadi ebaõnnestumise peamised põhjused on halb suuhügieen, suitsetamine, kontrollimata krooniline haigus ning implantaadi ülekoormus varases paranemisfaasis, mitte keha reaktsioon materjalile. 

"Üle 95% õnnestumise määr on kõrgem kui paljudel teistel meditsiinilistel protseduuridel," märkis dr Tšernõšev. "See eeldab õiget paigaldust, head suuhügieeni ja regulaarseid kontrolle," lisas ta. 

7. Kas proteesiga saab samavõrd hakkama ja see on odavam? 

Eemalduvad proteesid on madalamad algkuludes, kuid pikemas vaates võib pilt olla teistsugune. Proteesid koormavad ebaühtlaselt lõualuid ja naaberhambaid, kiirendavad luukadu seal, kus hammas puudub, vajavad väljavahetamist iga 5–10 aasta järel ning piiravad söömist ja rääkimist. Implantaat, mis kestab 15–25 aastat ilma asenduseta, on sageli lõpuks odavam lahendus. 

"Palun patsientidel tavaliselt mõelda kogumaksumusele 10 aasta perspektiivis," ütleb dr Tšernõšev. "Lisaks tasub arvestada, mida tähendab süüa, rääkida ja naerda täie enesekindlusega. Implantaat annab tagasi selle vabaduse." 

Seitse küsimust, mida patsiendid kõige sagedamini implantoloogia puhul esitavad 

Meliva hambaarst-implantoloog dr Ivan Tšernõšev toob välja seitse küsimust, mida ta vastuvõtul kõige sagedamini kohtab. 

Kontoritöö on mõtlemist nõudev maraton: ekraanid, koosolekud ja tähtaegade jada hoiavad pea “sisse lülitatuna” ka siis, kui keha on tunde liikumatult toolil. See kombinatsioon kurnab nii vaimset kui ka füüsilist tervist, mis avaldub psüühilistesmuredes nagu ärevus, stress ja depressioon, mõjutades otseselt meeskonna jõudlust ja organisatsioonikultuuri.  

Kuid nagu füüsilise tervise puhul, siis ka vaimse tervise puhul on ennetus ja varajane sekkumine see, mis aitab ära hoida halvimast. Lisaks saavad palju ära teha tööandjad tervisliku töökeskkonna loomisel. 

Proaktiivne vs reageeriv: mida töökohal päriselt teha 

Üks olulisemaid samme on psühhosotsiaalsete riskide - nagu liigne töökoormus, vähene kontroll töö üle, selgusetud rollid või diskrimineerimine - tuvastamine ja maandamine. Tööandjad saavad siinkohal kasutada uuringuid ja fookusgruppe, et leida stressiallikad ja need kõrvaldada. 

Oluline on ka juhtide ja töötajate harimine, mis tõstab inimeste enesekindlust vaimse tervise teemadega tegelemisel ja vähendab stigmasid. Lisaks aitab pingeid leevendada paindlik töökorraldus, mis võimaldab inimestel leida parema tasakaalu töö ja eraelu vahel. Kuna inimeste vajadused aga ajas muutuvad, on kriitiline hoida oma töötajatega pidevat kontakti ja küsida, kas praegune korraldus neid ikka veel toetab. 

Vabatahtlik ravikindlustus aitab murda barjääre 

Üks tõhusamaid viise vaimse tervise toetamiseks on pakkuda töötajatele reaalseid ressursse ja hüvesid, sealhulgas nõustamist ja tervisehüvesid. Siinkohal mängib kasvavat rolli tööandja ravikindlustus, mis muudab abi kättesaadavaks ka olukorras, kus riiklik süsteem on koormatud. 

Teadmine, et abi on vajadusel kättesaadav ja rahaliselt kaetud, on iseenesest toetav meetod ja seeläbi osa ennetusest. See võimaldab töötajal pöörduda spetsialisti poole enne, kui mured süvenevad, soodustades kiiret taastumist ja ennetades suuremaid probleeme. 

Kui ennetavad meetodid aitavad hoida ära vaimse tervise probleeme või märgata riske varakult, siis juba süvenenud või välja kujunenud murede korral on vaja rakendada reaktiivseid meetodeid.  

„Selleks, et kiirelt ja asjakohaselt reageerida, peaks organisatsioonil eelnevalt olemas olema selge strateegia, kuidas sellistes olukordades käituda. See tähendab, et töötajal on selged juhised, kelle poole vaimse tervise murega pöörduda, kuidas juht või kolleeg saab toetavalt reageerida, kuidas tagatakse tundliku info konfidentsiaalsus ning milliseid vaimse tervise toetamise võimalusi saab ettevõte pakkuda,“ selgitas Meliva vaimse tervise valdkonna tootejuhi Dagmar Rahula. 

Juhid võiksid olla koolitatud pakkuma tuge, luues usaldusliku suhte, mis soodustab varajast sekkumist. Oluline on olla osa töötajat ümbritsevast võrgustikust, kuhu kuuluvad ka tervishoiuspetsialistid ja vajadusel pereliikmed. Sageli piisab sellest, kui tööandja on lihtsalt olemas ja pakub võimalusi tööülesannete või graafiku muutmiseks, et töötaja saaks oma tööd ohutult ja efektiivselt jätkata. 

Kuidas saab töötaja tulla Melivasse tööandja ravikindlustusega? 

Meliva kliinikutes on võimalik saada terviseabi oma tööandja ravikindlustusega sõltumata kindlustusseltsist. Teenusele pöördumiseks tuleb broneerida aeg Meliva iseteeninduses või kõnekeskuse telefonil 1525 . Eelnevalt võiks kontrollida kindlustuskaitse tingimusi, kuna erinevad poliisid võivad katta teenuseid erinevas mahus. 

Melival on otsearvelduse lepingud Eesti suuremate kindlustusandjatega (ERGO, IF, Seesam, PZU). See tähendab, et kui ravikindlustuse pakett katab valitud teenuse, esitab Meliva arve otse kindlustusseltsile ning inimese tasuda jääb kohapeal vaid poliisikohane omavastutus. Kui otsearveldus konkreetse teenuse või seltsiga puudub, väljastab kliinik nõuetekohased dokumendid, mille alusel saab kulude hüvitamist taotleda oma kindlustusandjalt. 

Vaimne tervis ja kaasaegsed terviseriskid kontoritöös: kuidas luua toetavat töökeskkonda? 

Kontoritöö on mõtlemist nõudev maraton: ekraanid, koosolekud ja tähtaegade jada hoiavad pea “sisse lülitatuna” ka siis, kui keha on tunde liikumatult toolil.

Kuigi enamikel meestest võib tekkida uroloogi sõna kuuldes refleksiivne ebamugavustunne, siis hilistes kolmekümnendates regulaarselt uroloogi vastuvõttudel käimine võib olla üks targemaid otsuseid, mida mees oma tervise heaks teeb. Mitte hirmu pärast, vaid et elada täisväärtuslikult ja tervena veel järgmised aastakümned. 

Tänapäevane auto ei anna sulle teada, et kütus otsas, alles siis, kui mootor seiskub. Indikaator süttib vara just selleks, et saaksid reageerida õigel hetkel. Inimkeha töötab samamoodi, ainult et meie armatuurlaud on palju keerukam ja nutikam. 

Meliva uroloogi dr Märt Mikkali sõnul on meeste seksuaaltervis tegelikult üks selgemaid tervise peegeldusi, mis mehel olemas on. "Vaagnapiirkonna veresooned on südame veresoontest oluliselt peenema läbimõõduga. See tähendab, et kui vereringes hakkavad tekkima esimesed, veel väga väikesed muutused, annavad just need veresooned märku esimesena. Teisisõnu, keha räägib sulle millestki olulisest ammu enne, kui tekivad tõsisemad probleemid," rääkis dr Mikkal. 

Meliva arsti sõnul on selline lähenemine aidanud muuta patsientidel vaatenurka oma tervisesse. „Erektsioonifunktsiooni muutus ei ole häbiasi ega lõplik diagnoos. See on keha varajane signaal, mis kutsub sind lähemalt uurima üldist vereringet, ainevahetust ja elustiili. Uuringute järgi võib erektsioonihäire olla kuni viis aastat varasem märk südame-veresoonkonna tõsisematest probleemidest. Mees, kes selle signaali ära tabab ja sellele tuleb lahendust otsima, hoiab ära palju enamat kui ühe konkreetse probleemi,“ selgitas dr Mikkal. 

Dr Mikkali sõnul on nii uni, liikumine, toitumine kui ka stressitase kliiniliselt tõestatud mõjutegurid, mis muudavad tervist mõõdetavalt. Regulaarne aeroobne treening parandab veresoonte elastsust ja südame löögimahtu. Kvaliteetne uni reguleerib testosterooni tootmist, enamik meessuguhormoonist sünteesitaksegi just sügava une faasis. Toitumine mõjutab otseselt põletikumarkereid ja veresoonte seisundit. Kõik see koos moodustab vundamendi, millele tugev tervis ehitatakse. 

Sellele lisaks tasub aga regulaarselt küastada uroloogi enne, kui midagi valutab. Regulaarne kontroll võimaldab tuvastada muutused varases faasis, kui korrektuurid on lihtsad ja tulemused kiired. 

Oma tervisesse tasub suhtuda uudishimulikkusega 

Mehed räägivad hambavalu, põlveprobleemidest ja selja pingest vabalt. Aga erektsioonihäired ja muud sellised teemad jäävad sageli isegi perearstikabinetis mainimata. Vahel isegi aastateks. See vaikimine maksab kätte. 

"Mida kauem oodatakse, seda kitsamaks lähevad valikud," ütleb dr Mikkal. "See ei tähenda, et olukord muutub lootustuks, aga sekkumised muutuvad keerulisemaks ja tulemused aeglasemaks. Varane reaktsioon on alati kasulikum." 

Uuringud näitavad, et mehed külastavad eriarste naistest keskmiselt kolmandiku võrra vähem. Ja kui lähevad, teevad seda pigem hiljem. Ometi on ennetuse mõtteviis hakanud tasapisi muutuma. Nooremad põlvkonnad suhtuvad tervise jälgimisse juba oluliselt pragmaatilisemalt. 

"Mina soovitan minna arsti vastuvõtule alati uudishimuga, mitte hirmuga,“ sõnas dr Mikkal. "Et soovida teada, kuidas asjad töötavad, mida saab paremaks teha ja milliseid valikuid on. See on õige hoiak ja sellise hoiakuga tuleb reeglina ka parim tulemus." 

Uroloog: esmaseid erektsioonihäireid tasub käsitleda mehe üldtervise varajase hoiatusena 

Kuigi enamikel meestest võib tekkida uroloogi sõna kuuldes refleksiivne ebamugavustunne, siis hilistes kolmekümnendates regulaarselt uroloogi vastuvõttudel käimine võib olla üks targemaid otsuseid, mida mees oma tervise heaks teeb.

Milline õietolmuhooaeg meid sel kevadel ees ootab? 

Eestis algab õietolmuhooaeg tavaliselt juba märtsi lõpus või aprilli alguses – sageli enne, kui taimed silmaga nähtavalt õitsevad. Esimestena tolmlevad lepp ja sarapuu, kuid kõige intensiivsem periood jääb aprilli lõppu ja maisse, mil õitseb kask, mis on meie piirkonna peamine allergiat põhjustav puu. 

Suve poole lisanduvad kõrrelised ning hiljem puju, mistõttu võib tundlikel inimestel allergiaperiood kesta märtsist kuni septembrini. 

Pikaajalised seireandmed näitavad, et õietolmu hulk õhus on aastate jooksul suurenenud ning hooaeg pikenenud. See tähendab, et sümptomid võivad alata varasemalt ja kesta kauem kui varem. 

Allergikutel tasub jälgida igapäevaseid õietolmuandmeid (www.ohuseire.ee) ning arvestada, et sümptomid ei pruugi kattuda kalendrikevadega. 

Mis on õietolmuallergia ja miks organism sellele reageerib? 

Õietolmuallergia ehk pollinoos on immuunsüsteemi liigne reaktsioon tegelikult kahjututele ainetele, taimede õietolmule. Organism peab õietolmu ekslikult ohuks ning käivitab kaitsemehhanismid, mis põhjustavad allergia sümptomid. 

Oluline on eristada kahte mõistet: 
sensibiliseerumine ja allergia. 

Sensibiliseerumine tähendab, et organism on allergeeni „ära tundnud” ja tootnud selle vastu antikehi, kuid sümptomeid ei pruugi veel olla. Allergia tekib siis, kui kokkupuude allergeeniga põhjustab ka vaevusi. 

Seetõttu ei tähenda positiivne allergiatest veel tingimata haigust. Diagnoos põhineb alati sümptomite ja uuringute koosmõjul. 

Millised on kõige tüüpilisemad õietolmuallergia sümptomid? 

Õietolmuallergia mõjutab eelkõige nina, silmi ja hingamisteid. 

Vesine nohu, aevastamine ja ninakinnisus 

Silmade sügelus, punetus ja pisaravool 

Lisaks esineb sageli väsimust, keskendumisraskusi ja une halvenemist. 

Mõnel juhul võib esineda ka nn ristallergiat – näiteks kaseallergikul võib suu sügeleda õuna või pähkli söömisel. 

Kuidas teha vahet allergial ja kevadisel külmetusel? 

Sümptomid võivad olla sarnased, kuid on mõned olulised erinevused. 

sümptomid kestavad nädalaid ja korduvad igal kevadel 

Kui vaevused süvenevad soojal ja tuulisel ilmal ning korduvad igal kevadel, on tõenäolisem tegemist allergiaga. 

Kas õietolmuallergia võib tekkida ka täiskasvanuna? 

Jah, allergia võib tekkida ka täiskasvanueas, isegi kui varem pole probleeme olnud. 

Uuringud näitavad, et osa inimestel kujuneb allergiline tundlikkus välja alles hiljem. Sageli on organism allergeeni suhtes tundlikuks muutunud juba varem, kuid sümptomid ilmnevad alles aastate pärast. 

Kui kevadel tekivad esmakordselt korduvad nohu, aevastamine ja silmade ärritus, tasub allergiat kindlasti kahtlustada. 

Mida saab inimene ise teha sümptomite leevendamiseks? 

Igapäevased harjumused aitavad oluliselt vähendada kokkupuudet allergeenidega. 

Jälgige õietolmu taset – kõrge taseme korral vältige pikki õues viibimisi 

Valige õige aeg õues käimiseks – kõige rohkem õietolmu on varahommikul ja tuulise ilmaga 

Loputage nina soolaveega – aitab eemaldada allergeene limaskestadelt 

Vahetage õueriided ja peske nägu ning juukseid pärast õues viibimist 

Need ei ravi allergiat, kuid aitavad sümptomeid märgatavalt leevendada. 

Kas ja millal peaks kasutama allergiaravimeid? 

Kergemate sümptomite korral piisab sageli antihistamiinikumidest 

Tugevamate või püsivate sümptomite puhul on kõige tõhusamad ninaspreid (kortikosteroidid) 

Parima tulemuse annab see, kui raviga alustatakse juba enne sümptomite teket, mitte alles siis, kui kaebused on tugevad. 

Paljud ravimid on saadaval käsimüügis, kuid vajadusel aitab sobiva ravi valida arst. 

Millal pöörduda arsti poole ja kuidas allergiat diagnoositakse? 

tekivad hingamisraskused või astmasümptomid 

vestlusel sümptomite ja nende ajastuse kohta 

Õige diagnoos aitab valida kõige tõhusama ravi. 

Kas kohalik mesi aitab allergiat leevendada? 

Levinud uskumus, et kohalik mesi aitab allergiat ravida, ei ole teaduslikult kinnitust leidnud. 

Õietolmuallergiat põhjustavad peamiselt tuultolmlevad taimed (nt kask ja kõrrelised), mille õietolmu mesilased ei kogu. Seetõttu ei sisalda mesi neid allergeene piisavas koguses, et organismi “harjutada”. 

Tõhusaim põhjuslik ravi on allergeen-spetsiifiline immunoteraapia, mida tehakse arsti järelevalve all. 

Kolm kõige olulisemat soovitust allergikule 

Alustage raviga varakult 
Ärge oodake, kuni sümptomid muutuvad tugevaks – ennetav ravi toimib paremini. 

Vähendage kokkupuudet allergeenidega 
Jälgige õietolmu taset ja kohandage oma igapäevaseid harjumusi. 

Ärge alahinnake allergiat 
Õietolmuallergia võib märkimisväärselt mõjutada igapäevaelu ning ravimata kujul suurendada astma tekkeriski. Kui sümptomid püsivad või süvenevad, ei tasu piirduda vaid käsimüügiravimitega. Allergoloogi vastuvõtul saab hinnata ravi tõhusust ja vajadusel alustada immunoteraapiaga – raviga, mis ei leevenda ainult sümptomeid, vaid võib muuta haiguse kulgu.

Õietolmuhooaeg on alanud: kuidas allergiat ära tunda ja leevendada? 

Vastab allergoloog-immunoloog dr Kristiina Tamm

„Ju siis olen nende hulgas, kellel ongi raskemad päevad,“ mõtles ta. Iga kuu saatsid tema tsüklit tugev valu ja väga vererohked menstruatsioonid. Valu kiirgas sageli alaselga ja jalgadesse, alakõhus oli pidev raskus- ja pingetunne ning kurnatus oli suur olenemata unetundidest. „Menstruatsiooni esimesed kaks päeva sõin hommiku-, lõuna,- ja õhtusöögiks valuvaigisteid ning enda jaoks mugava asendi leidmine oli väljakutse,” meenutab ta. 

Üks hetk aga hakkas Laura teadvustama endale, et menstruatsioonitsükkel mõjutab tema elukvaliteeti häirivalt palju.  

“Hakkasin rohkem uurima günekoloogiliste haiguste kohta ning kõige levinumaid sümptomeid lugedes leidsin enda kogemusega väga palju paralleele. Sain aru, et minu suurtel valudel ja veritsustel peab olema selge põhjus,” märgib ta.   

Diagnoosini jõudmiseni läks tal aga aega mitu aastat ning korduvalt tuli ka günekolooge vahetada.  

“Kui arstikabinetis oma vaevused ette lugesin, sain tihti vastuseks, et mul lihtsalt ongi valulikumad menstruatsioonid. Kirjutati välja nii kangemaid valuvaigisteid kui ka beebipille, aga mitte miski ei toonud soovitud leevendust,” ütleb ta.  

Kuna Laura sisetunne avastamata diagnoosi osas ei andnud järele, otsis ta endale taaskord uue günekoloogi.  

“Kui esimesel visiidil jälle algusest peale oma mured ette ladusin, kahtlustas arst kohe adenomüoosi,” meenutab ta. Ka läbiviidud uuringud kinnitasid seda. “Mäletan, kuidas diagnoosi saamine tõi mulle hetkega tohutu kergenduse. Ühest küljest see muidugi hirmutas, et tegemist on kroonilise seisundiga, kuid rohkem tundsin selle üle head meelt, et mu vaevustel siiski on nimi. Ma ei olnud seda kõike endale ette kujutanud ja mul oli enda tervise osas õigus,” ütleb ta. 

Meliva naistearst Ronja Liis Õun selgitab, et Laura kogemus on väga tüüpiline adenomüoosile. Umbes 20-30% väga valulike ja vererohkete menstruatsioonidega naistel avastatakse adenomüoos. Haiguse puhul paikneb emaka limaskesta kude emaka lihaskihi sees, põhjustades tugevaid ja valulikke menstruatsioone, rohket ja pikemat veritsust ning sageli ka kroonilist vaagnavalu. 

„Kuna sümptomid kujunevad välja aastate jooksul, harjuvad paljud naised nendega ja peavad neid ekslikult normaalseks. Sageli jõutakse arsti juurde alles siis, kui elukvaliteet on juba oluliselt langenud,“ ütleb ta. Diagnoos pannakse enamasti ultraheli või MRT alusel ning raviga on võimalik vältida aneemiat, kroonilist valu ja muid tüsistusi.  

Laura seisundi leevendamine algas hormonaalse raviga. „Algus ei olnud ausalt öeldes lihtne. Keha vajas kohanemist ja suurte valude keskel tekkis vahepeal küsimus, kas see kõik ikka viib kuhugi,“ ütleb ta. „Aga kolme kuu pärast hakkas organism paigaldatud võõrkehaga harjuma. Valu taandus, veritsused muutusid talutavamaks ja tsükkel ei dikteerinud enam kogu elu.” lisab Laura. 

Naistearst Õuna sõnul on adenomüoosi ravi alati individuaalne. „Ravivõimalused ulatuvad hormonaalsest ja valuravist kuni kirurgiliste lahendusteni. Eesmärk ei ole ainult sümptomite vähendamine, vaid naise igapäevase toimetuleku ja elukvaliteedi taastamine.“   

Täna tunneb Laura, et tema elu ei keerle enam tsükli ümber. „Ma ei muretse enam mentruatsiooni ajale plaane tehes ette, kas mu tervis on piisavalt hea, et ei peaks tühistama mõnda kokkusaamist või mõnel üritusel osalemist,“ ütleb ta. „Mul on rohkem energiat ja meelerahu. Ja mis kõige olulisem – mul on tunne, et mu keha ei tööta enam minu vastu.“  

Tema sõnum teistele naistele on lihtne: „Kui menstruatsioonivalu või vererohkus segab su elu, siis sellega ei peaks vaikides leppima. Abi otsimine ei ole liialdamine ega nõrkus – see on hool enda tervise eest.“ Sama rõhutab ka naistearst: tugev ja kurnav menstruatsioon ei ole normaalne ning püsivate sümptomite korral tasub kindlasti pöörduda spetsialisti poole.  

Tugev menstruatsioonivalu ei pea olema normaalsus: Laura lugu adenomüoosi diagnoosini jõudmisest 

Laura on üks neist naistest, kes arvas aastaid, et tugev menstruatsioonivalu on lihtsalt tema keha eripära

Lisaks päädis iga külmetushaigusest tingitud nohu sageli kõrvapõletikuga – see oli väga kurnav ninghäiris tugevalt elukvaliteeti. “Proovisin perearsti soovitusel erinevaid ninaspreisid ja allergiaravimeid, kuid nendest saadud leevendus oli vaid ajutine,” meenutab Ann.  Kui oli selge, et tavalised ravimeetodid ei aita, pöördus Ann lõpuks kõrva-nina-kurguarsti poole. Arst tegi erinevaid uuringuid ning selgus, et Anni ninakarbikud olid krooniliselt suurenenud. 

Kõrva-nina-kurguarst dr Risto Vaikjärv kommenteerib: "Rinosinusiitide ja allergilise nohu korral tekib limaskesta turse ja ninakinnisus. Enamasti taandub probleem haiguse möödudes või allergeeniga kokku puutumise järgselt. Kuid limaskest (täpsemalt karbikud ninas) võib suureneda ehkhüpertrofeeruda, mis annab püsivat ninakinnisust. Sageli on sümptomid tunda rohkem pikali olles ja magamisel vajub kord üks, kord teine ninapool kinni. "

 “Ma ei olnud sellisest asjast kunagi isegi kuulnud, kuid mul oli hea meel, et arst soovitas just karbikute vähendamise protseduuri,” räägib Ann. “Alguses tundus see hirmutav, kuid pärast põhjalikku selgitamist sain aru, et see on lihtneprotseduur ning panime mulle aja kirja. Protseduur ise oli kindlasti veidi ebamugav, kuid möödus kiiresti ja minu kätt hoidis terve aeg abivalmis õde, kes mind rahustas ja kõike toimuvat selgitas.” Kõigepealt pandi Annile ninna tuimestavadtampoonid ja hiljem süstiti nina seest veel tuimestava rohuga. Seejärel toimus protseduur peenikese instrumendiga, mis sisestati ninna. Kokku võttis see vähem kui pool tundi, ning pärast seda sai Ann kohe koju taastuma minna. 

"Karbikute vähendamise näol on tegu väheinvasiivse protseduuriga, mis üldiselt tehakse lokaalanesteesias. Esmalt tuimestatakse nina limaskest. Kerge tundlikkus võib alles jääda, kuid protseduur on ise kiire ja üldiselt väga hästi talutav. Enamikpatsiente kirjeldab seda kui ebamugavustunnet. Protseduuri eesmärk on ninahingamise taastamine ja sellega ka inimese elukvaliteedi tõstmine." selgitab dr Vaikjärv.

Lõplik taastumine võttis Annil umbes nädala. “Paar esimest päeva pidin füüsilist koormust vältima, sest nina kippus veritsema. Kuid juba nädala-paari jooksul turse möödus ja sain tavalise elu juurde naasta.” 

Dr Vaikjärv lisab: "Peale protseduuri tekib nina sees turse ja nina hakkab vesistama. Kui alguses on ninast tulev sekreet vesine, siis muutub see mõne päeva jooksul paksuks. Üldine taastumine kestab umbes 7-10 päeva. Oluline on selle aja jooksul korralikninahooldus loputamiste ja õlitamistega. Enamasti lähevad inimesed järgmine päev juba tagasi kooli/tööle."

Pärast protseduuri tunneb Ann, et ta elu on saanud sõna otseses mõttes uue hingamise. “Ma ei oska sõnadesse panna seda rõõmu, et ma saan juba mitu aastat vabalt nina kaudu hingata. Karbikute vähendamise protseduur tõi mu elukvaliteetimuutuse, mida isegi enam võimalikuks ei pidanud.” Anni jaoks on see vähendanud oluliselt ka krooniliste kõrvapõletike muret, tõstnud üldist energiataset, une kvaliteeti ning muutnud ka allergiaperioodid kergemaks. 

"Ninahingamise taastamine aitab oluliselt tõsta elukvaliteeti ja parandab ka üldiselt und. Sageli ei ole allergiahooaeg  tänu sellele nii “õudne”, kuid allergiat ise protseduur ära ei võta. Ka rinosinusiitide järgselt ei ole ninakinnisus enam nii suur ja see omakorda aitab käsimüügi ninaspreidest (ksülometasoliini) sõltuvusse jäämise vastu." ütleb dr Vaikjärv.

Kokkuvõtteks julgustab Ann kindlasti pideva ninakinnisuse puhul kõrva-nina-kurguarsti poole pöörduma, et enda jaoks sobivaim lahendus leida. “Ma isegi ei uskunud, et ma kunagi enam vabalt hingata saan. Seega tasub alati küsida ja uurida – teinekord on elumuutvaks lahenduseks vaid lihtne protseduur!” 

Anni kogemuslugu: karbikute vähendamine ja vabanemine kroonilisest ninakinnisusest

Anni oli juba pikki aastaid vaevanud kevadeti esinev allergiline nohu ning üheks hetkeks tundus, et ninakinnisus ei leevenegi enam päriselt.

Selle kõrval on juurdunud arusaam, et parim ravi ei peitu üksnes täpses diagnostika ja osavas käes, vaid ka selles, kuidas arst ja patsient üksteist mõistavad. 

Millal on aeg uroloogi poole pöörduda? 

Uroloogia tegeleb nii meeste kui ka naiste kuseteede süsteemi – neerude, kusejuhade, põie ja kusiti – haigustega ja lisaks meeste suguelundite ja eesnäärme probleemidega. Kuna sümptomid võivad olla ebamäärased, ei teata sageli täpselt, millal on õige hetk abi otsida. 

Uroloogi poole tasub pöörduda, kui märkate järgmisi sümptomeid: 

Urineerimishäired. Sage või valulik urineerimine, raskused põie tühjendamisel, uriinipidamatus või vajadus liiga sageli tualetis käia. 

Valu alakõhus, küljes või seljas (mis võib viidata neeruprobleemile), samuti ebamugavustunne vaagnapiirkonnas või munandites. 

Muutused uriinis: veri uriinis (hematuuria), hägune või eriti halva lõhnaga uriin. 

Naiste puhul korduvad kuseteede põletikud. 