Kogemuslugu: Kui põlvevalu muutub talumatuks

Tihtipeale ollakse MRT-uuringut harjutud seostama aju või lülisamba probleemide diagnoosimisega, kuid Melivast abi saanud Irma Toobali kogemus näitab, et põlvemurega “torusse sukeldudes” võib paljastuda peituv haigus. Jooksmisega tegelev Irma sai just tänu MRT-uuringule teada, miks üks tema põlvedest hirmsasti valu tegi. 

Irma oli enne oma kahe poja sündi palju jooksmisega tegelenud ja osalenud ka poolmaratonidel. Juba siis tundis ta aeg-ajalt valu põlvedes, kuid ei otsinud abi. Kui sündisid lapsed, jäi jooksuharrastus ligi kümneks aastaks tagaplaanile ja põlvevalud taandusid iseenesest.

Möödunud aasta alguses seadis naine endale ambitsioonika eesmärgi – joosta täispikk maraton. Treeningud olid üsna intensiivsed ja valu ei lasknud end paraku kaua oodata. “Enamasti tõi jalgadele puhkuse lubamine leevendust ja sain taas edasi treenida. Kohusetundliku inimesena oli mulle vaimselt päris keeruline, kui ei saanud valu tõttu treeningkavast kinni pidada,” räägib Irma. 

Augusti lõpus otsustas ta pöörduda füsioterapeudi vastuvõtule, kellelt sai kaasa erinevaid harjutusi vigastuste ennetamiseks. Konsultatsiooni käigus tundus kõik korras olevat ja edasi treenida naisel ei keelatud. 

Valu ei hoiata ette, see tuleb ja ajab kõik plaanid sassi

Kuu enne täismaratoni oli Irma end kirja pannud ühele poolmaratonile ja päev enne seda ka kümnekilomeetrisele rahvajooksule. Ta võttis viimast pigem kergema treeninguna ega plaaninud rekordeid püstitada, vaid lihtsalt toredat melu nautima minna.

Kuigi rahvajooksu hommikul pitsitas põlves kuidagi kummaliselt, siis õhtuks oli see tunne kadunud ja Irma läks jooksma. “Jooks läks kenasti, kuid järgmisel hommikul ärkasin nii tugeva valuga põlves, et jalale toetuda ei saanud. Muidugi ei läinud ma ka õhtul toimuvale poolmaratonile,” meenutab hobisportlane. “Olin väga ehmunud, sest sain aru, et ühel jalal ei ole mul võimalik isegi apteeki valuvaigistit ostma minna. Kodus liikusin tooli enda ees lükates ja ühel jalal hüpates. Veetsin kogu selle ja järgmise päeva voodis, kuid valu ei taandunud.”

Selline asjade käik oli Irmale suur üllatus, sest tal ei olnud otsest jalatraumat ja eelmisel õhtul magama minnes oli kõik hästi. Samas oli ööga põlv ka korralikult paiste läinud. Niisiis laenutas naine endale kargud ja sai kiiresti aja Meliva ortopeedi Mart Paisi vastuvõtule. 

“Valu oli endiselt suur ja jalale toetuda ei saanud – see lihtsalt ei kandnud. Arsti juurde jõudes olin just võtnud üsna suures koguses valuvaigisteid ja tänu sellele sain vajalikud testid kaasa teha. Kabinetis vaadeldes ei tundunud põlvel midagi viga olevat ja valu tekkepõhjus oli selguseta. Kuna ma ilma valuvaigistiteta siiski olla ei saanud, tuli probleemi edasi uurida.”

Kuidas MRT-uuring paljastas põlvevalu tagamaad?

Ortopeed suunas Irma Meliva Rävala kliinikus asuvasse magnetresonantstomograafiasse (MRT), mis võimaldab väga täpselt uurida erinevaid kehapiirkondi magnetvälja ja raadiolainete abil. MRT-masin sobib luude, liigeste, pea- ja seljaaju ning mõningate eranditega ka kõhu- ja vaagnaorganite uurimiseks. Irma meenutab, et tema sõitis “torusse” vaid puusadeni. Enne masinasse sisenemist sättis radioloogiatehnik ta maksimaalselt mugavasse asendisse, sest liikumatult tuli Irmal lamada 20 minutit. 

Enne uuringu tulemuste saabumist aga jõudis kätte maraton, milleks Irma oli kaheksa kuud innukalt treeninud. Arst oli talle andnud soovituse seni jalgrattaga sõita ja ujuda, et hoida võhma, kuid samas vältida põlvede liigset koormamist. Maratonieelsel õhtul otsustas naine siiski võistlusest osa võtta, lubades, et ta ei ole enda vastu kuri ja katkestab kasvõi juba esimestel kilomeetritel, kui valu muutub talumatuks. 

Niisiis laadis Irma end enne starti korralikult valuvaigisteid, magneesiumi ja spordigeeli täis ning alustas. Tugev närv oli sees, adrenaliinitase laes ning süüa ta ei suutnudki. Esimesed seitse kilomeetrit möödusid iiveldusega võideldes, aga see-eest jalad töötasid hästi.

 “Otsustasin siiski edasi joosta. Iiveldus kadus ja enesetunne oli väga hea kuni 36. kilomeetrini. Sealt edasi oli ju nii vähe minna (täismaraton on 42,195 km pikk – toim), et ei raatsinud enam katkestada. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi siiski lõpuni. Tallad tulitasid, jalad valutasid, kuid mitte põlvedest, vaid mujalt. Mu pere ja sõbrad olid mind terve raja vältel toetamas ning ergutamas. Nägin uhkust täis pilku mu poegade silmis, kui nad jälgisid mind finišisse jõudmas. Olin üliõnnelik, kui maraton tehtud sai! Mis siis, et ajaliselt läks tund kauem kui plaanisin.” 

Karm tõde pärast maratoni

Lõpuks saabusid ka MRT tulemused ja need olid kõike muud kui rõõmustavad. Selgus, et Irma põlves oli väsimusmurrueelne seisund. Tagantjärele tõdeb Irma, et kui ta oleks varem dr Paisi poole pöördunud ja saanud diagnoosi enne võistlust, poleks ta kindlasti jooksma läinud. “Minu lugu näitab, et ükskõik kui hea on arst, lõpuni ta ilma masinata meie sisse ei näe ega oska täpset diagnoosi panna. Kuigi pealtnäha oli minu põlv funktsioneeriv ja valuvaigistid toimisid, otsustas arst siiski asja edasi uurida. Olen väga tänulik dr Paisile, et ta mu muret tõsiselt võttis,” kiidab naine. “MRT ja röntgen on ideaalsed abivahendid, et saada teada, mis meie keha sees tegelikult toimub,” lisab ta. 

Maratonijärgne taastumine kestis kolm kuud ja alles siis sai Irma hakata taas lühemaid distantse jooksma. Ortopeedi soovitusel tehtud järelkontrolli röntgen kinnitas, et olukord paraneb ning maraton ei viinud põlve päris murruni. “Hoidun veel praegugi tõsisemast jooksmisest ja eelistan jalgrattasõitu, ujumist ning pikki jalutuskäike.” Siiski nendib Irma lõpetuseks, et süda kuulub endiselt jooksmisele.

Meliva ortopeed dr Mart Pais:

Vastuvõtule tuli noor, heas sportlikus vormis naine, kes kasutas küünarkarke, kuna jalale astumine oli valulik. Kliinilises uuringus (arstlik läbivaatus silmade ja kätega) midagi selget esile ei tulnud ning patsiendi eelneva loo põhjal ei olnud ka röntgenuuring põhjendatud.

MRT-uuring paljastas üllatusena reieluu alaosa ehk põlveliigese piirkonna väsimusmurrueelse seisundi, mis väljendub luu tursena. MRT eristab kudesid nende vedelikusisalduse alusel, samas kui röntgenpildil nähtavad muutused ilmnevad alles aja jooksul ja viitavad sageli juba tõsisemale olukorrale.

Uuringute kohaselt moodustavad stressimurrud umbes 20% kõigist spordivigastustest. Suurema riskiga on jooksjad, kes läbivad nädalas üle 40 km. Levinumad stressimurru piirkonnad on sääreluu, lodiluu jalalabas, jalalabaluud, reieluu kael ja vaagnaluud.

Väsimusmurdude taga võib peituda varasemalt diagnoosimata haigus. Nii juhtus ka Irma puhul – vereanalüüsid aitasid leida probleemi algpõhjuse ning alustada sobivat ravi.

Sageli piisab täpse diagnoosi püstitamiseks patsiendi jutustatud loost (anamneesist), kliinilisest uuringust ja vajadusel röntgenuuringust. Siiski on MRT kättesaadavuse paranemine võimaldanud kiiremat diagnoosimist ja täpsemate vastuste andmist, aidates seeläbi ka patsiente tõhusamalt.

Jaga artiklit: