Melanoom on kõige agressiivsem nahakasvajate vorm. Viimase neljakümne aastaga on sellesse haigestunute arv neljakordistunud. Ka vanuserühmas 15-29 eluaastat on melanoom sageduselt teine vähkkasvaja. Millised on riskitegurid ja kuidas enda tervist hoida?

Melanoomi tekkepõhjuseks on naha pigmenti tootvate rakkude DNA kahjustumine, mis viib nende rakkude kontrollimatu kasvuni. Meliva dermatoloogia juhtivarst Alina Brokk selgitab, et melanoomi haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

„Melanoomi haigestumise riski suurendavad solaariumis käimine, intensiivne päikesekiirgus soojamaareisidel ning päikesepõletused, eriti lastel,“ ütleb dr Brokk. Arst tõdeb, et ehkki Eesti inimeste teadlikkus nahatervisest on üldiselt hea ning arsti poole pöördutakse tublisti, alahinnatakse siiski endiselt päikesekaitse vajalikkust. „Päikesekreemi ei kasutata üldse või kantakse seda peale liiga vähe. Kogu keha katmiseks kulub korraga umbes 20–30 ml kreemi ning päikesekaitset tuleb uuendada iga kahe tunni tagant, muidu pole see efektiivne,“ kirjeldab dr Brokk ja lisab, et paljud peavad punast nahka loomulikuks päevitumise osaks, aga see on tegelikult märk päikesekahjustusest, mida tuleks iga hinna eest vältida.

Noorena tehtud valikud mõjutavad naha tervist kogu elu

Dr Brokk paneb südamele, et naha tervise eest tuleb hoolitseda juba noores eas. Solaariumis käimist ja liigse päevitamise tagajärgi ei ole võimalik hiljem tervislikuma käitumisega tagasi pöörata. „Minu juurde jõuab palju patsiente, kes nooremas eas palju päikese käes viibisid, ent on elu jooksul harjumusi muutnud. Ometi olen neil 70ndates eluaastates nahavähki diagnoosinud, kuigi viimased 20 aastat pole nad üldse päikese käes olnud,“ räägib arst.

Melanoomi riskirühma kuuluvad heleda naha, silmade ja juustega inimesed, kelle nahk toodab vähem päikesekiirguse eest kaitsvat melaniini. Samuti inimesed, kellel on tedretähnid ja palju sünnimärke. „Sünnimärke peaks kontrollima regulaarselt. Eriti oluline on arsti poole pöördumine, kui nahale on tekkinud mõni uus moodustis või sünnimärk on kuju muutnud, see võib olla elupäästev.“ Dr Brokk soovitab esmaseks kontrolliks nahaarstile minna vanuses 18–21.

Kasvanud melanoomiriski on võimalik tuvastada geenitestiga. „Geneetilisest eelsoodumusest varakult teadlikuks saamine võimaldab muuta tervisekäitumist. Regulaarne nahakontroll ja riskipõhine jälgimine aitavad melanoomi avastada varakult, parandades märgatavalt ravitulemusi,“ julgustab onkoloog dr Peeter Padrik tervise eest hoolitsema.

Dr Padrik selgitab, et geneetiline risk melanoomi haigestuda võib olla suur ka siis, kui perekonnas pole vähki esinenud. „Polügeenne risk ehk mitmete geenide koostoime risk tekib ema ja isa geenide koosmõjust. See tähendab, et inimene võib vähki haigestuda ka siis, kui kasvajaid perekonnas varem esinenud pole.“

Geenitesti abil on võimalik teada saada melanoomi geneetilist riskitaset, seda, kas ja kui tihti peaks arsti juures kontrollis käima, millistele tunnustele ja muutustele peaks tähelepanu pöörama ning mida saab igaüks ise riski vähendamiseks ära teha. Geenitest on soovitatav nii naistele kui ka meestele vanuses 18–70.

Varases staadiumis avastatud melanoom on hästi ravitav

Nahaarsti sõnul ei pruugi inimesed melanoomi sümptomeid varases staadiumis ära tunda, mistõttu on nüüdisaegsel geenitehnoloogial oluline roll haiguse ennetamisel ja märkamisel. „Umbes 75 protsenti melanoomidest tekib justkui tühja koha pealt, need ei ole tavapärased pruunikad ega mustjad, vaid hoopis roosad. See teeb melanoomi visuaalse äratundmise keerulisemaks.“

Dr Brokk toonitab, et nahavähi varajane diagnoosimine on otsustava tähtsusega. „Varajasel avastamisel on viie aasta elulemus üle 90 protsendi, samas kui neljanda staadiumi melanoomi puhul jääb see vaid 15–20% juurde. Meil on ainult üks nahk ja seda tuleb kaitsta. Regulaarne nahakontroll ja riskipõhine jälgimine aitavad melanoomi avastada varases staadiumis, parandades märgatavalt ravitulemusi.“

Sünnimärgid ehk neevused on pigmendikolded, mida leidub enamiku inimeste nahal. Paraku võivad mõned sünnimärgid muutuda pahaloomuliseks ja seetõttu on tähtis oma keha kord kuus kontrollida, et muutunud välimusega sünnimärgid avastada ja neid varakult arstile näidata.

Milline näeb välja healoomuline sünnimärk?

Enamasti on pigmentsünnimärgid healoomulised, mille tunneb ära selle järgi, et neil on regulaarne piirjoon, ühtlane värvitoon ja sümmeetria – kui tõmmata läbi sünnimärgi mõtteline risti- või põikijoon, on pooled teineteise peegelpildid. Seega: kui sünnimärgi kuju ja värvus on ühesugused, ei ole põhjust muretseda.

Milline näeb välja pahaloomuline sünnimärk?

Kui nahka vaadeldes jääb silma, et mõni sünnimärk on suurenenud ja asümmeetriline, samuti on sünnimärgil näha mitut värvitooni või sünnimärk veritseb, siis peaks seda näitama arstile, sest tegemist võib olla pahaloomulise kasvaja ehk melanoomiga. Sama kehtib ka siis, kui kehale on ilmunud uus asümmeetriline, mitmevärviline ja servast sakiline-sälguline sünnimärk.

Lugu ilmus esmakordselt Tervis Plussis 27.05.2025.

Nahaarst selgitab: kuidas melanoomi riski maandada?

Melanoom on kõige agressiivsem nahakasvajate vorm, millesse haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

Meliva dermatoloogia juhtivarst Alina Brokk selgitab, et melanoomi haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

Kui hamba puudumine esteetiliselt oluliselt ei häiri, lükatakse selle asendamist tihti pahaaimamatult edasi. Tühimik hambareas võib aga hakata mõjutama kogu hambumust ja pikas perspektiivis vajada märksa suuremat sekkumist. 

Meliva Maakri hambakliinikus töötav implantoloog-parodontoloog Laura Saksing tõdeb, et sageli jäetakse õigeaegselt tegutsemata just tagumiste hammaste puudumisel. 

“Kuna see välja ei paista, lükatakse ravi edasi. Kuid tühimiku tõttu võivad hakata liikuma hoopis teised hambad: tagumised hambad kalduda ettepoole, ülemised hambad liikuda allapoole või tekkida ebaühtlased hambavahed. Samuti võib tagumiste hammaste puudumisel kasvada koormus eeshammaste piirkonnas, mis võib kaasa tuua nende hammaste suurenenud liikuvuse ning asendimuutused. See omakorda väljendub lõpuks ka esteetiliste probleemidena,” räägib dr Saksing.  

Mida kauem hamba asendamisega viivitada, seda keerulisemaks ja kulukamaks läheb hilisem ravi. Dr Saksing selgitab, et kui hambumus muutub oluliselt, võib enne implantaadi paigaldamist olla vajalik ka ortodontiline ravi. “Vältimaks tulevikus ajamahukamaid ja kulukamaid protseduure, tasub arstiga ravi osas konsulteerida esimesel võimalusel.” 

Enamasti viivad hamba kaotamiseni kaariesest ehk hambaaukudest tulenevad probleemid ja kinnituskudede põletikud ehk igemehaigused. “Kaariese tagajärjel võivad tekkida juuresisesed infektsioonid, mis võivad edasi areneda juurealuseks põletikuks. Lisaks võivad hammaste kaotuseni viia ka hambajuure fraktuurid ning traumad,” ütleb dr Saksing.  

Kui hambaauk on liiga sügav või eeltoodud probleemide ravi ei ole võimalik või ei anna soovitud tulemusi, tuleb hammas eemaldada ning asendada. Parim variant selleks on sageli implantaat. Implantaate paigaldatakse ka juhul, kui inimesel ei ole mõni hammas sünnipäraselt arenenud.  

Implantaatide paigaldamise protsess ja vajaminev töö sõltuvad suuresti konkreetsest hambast ning patsiendi suu olukorrast. “Esteetiliselt olulistes piirkondades asendatakse hammas võimalusel kohe, näiteks esihambad. Vajadusel aga oodatakse pärast hamba eemaldamist umbes 3–4 kuud, et kude saaks paraneda. Vahel, kui põletik on ulatuslik, tuleb oodata ka kauem. Kui implantaadi paigaldamisel ei ole vaja täiendavat luud lisada, võtab integreerumine aega ligikaudu 3–4 kuud,” selgitab dr Saksing.  

Arst lükkab ümber hirmujutud, justkui hambaimplantaadid ei luustuks korralikult. “Selliseid probleeme tuleb ette väga harva. Ka pikemaajalised implantaate ümbritsevate kudede probleemid on õige hoolduse ja hoolika jälgimisega ennetatavad ja kui need varakult avastada, siis ka lahendatavad. Üldiselt on implantaadi paigaldamine tihti isegi vähem traumeeriv kui hamba eemaldamine,” võtab dr Saksing teema kokku.  

Hambaimplantaat on titaanist kruvi, mis asendab oma hamba juurt ja paigaldatakse lõualuu sisse. Inimene seda ise silmaga suus ei näe. Selle paigaldamiseks tuleb teha igeme osas lõige ja puuriga prepareerida luusse pesa, kuhu sisestatakse hambaimplantaat. Seejärel kulub tavaliselt 3–4 kuud, mille jooksul hambaimplantaat luustub. Siis kinnitatakse selle külge visuaalselt oma hamba sarnane hambakroon ehk see osa, mida inimene ise suus näeb. 

Kas hambaimplantaat on nagu päris oma hammas? 

Hambaimplantaadi abil asendatud hammas tundub naturaalne, kuna see näeb välja ja funktsioneerib suures osas nagu oma hammas. Implantaadid kestavad enamasti suus pikalt, kuid aeg-ajalt võib ka neil tekkida probleeme. Seetõttu tuleb regulaarselt käia ka implantaatidega professionaalses puhastuses ja arsti vastuvõtul kontrollis.

Kuidas hambaimplantaatide eest hoolt kanda? 

Suuhügieen on oluline täpselt samamoodi nagu oma hammaste puhul. Nimelt sõltub heast hügieenist, kuidas hambaimplantaadid vastu peavad. Kuigi hambaimplantaadile ei tee liiga kaaries, siis hambaarsti juures tuleks ikka käia ning regulaarselt hambaimplantaati kontrollida. Soovitame loobuda suitsetamisest juba implantatsiooni planeerimise faasis. 

Puuduva hamba asendamata jätmine võib minna kalliks maksma

Implantoloog-parodontoloog Laura Saksing selgitab, miks ei tasu hamba asendamisega viivitada.

Üldkirurgia tegeleb laia valiku tervisemuredega, alates naha- ja nahaaluskoe probleemidest kuni keerukate seedetrakti haigusteni. Meliva üldkirurg Andrei Smõšljajev selgitab, millal peaks kirurgi poole pöörduma, ja tutvustab kaasaegseid ravimeetodeid. 

Üldkirurgi vastuvõtule jõuavad patsiendid väga erinevate tervisemuredega, aga kõige sagedasemad probleemid hõlmavad naha ja nahaaluse koe moodustisi, mädanikke, sissekasvanud küüsi ning erinevaid kõhuvalusid ja seedetrakti kaebusi. “Sageli pöörduvad patsiendid kõhulahtisuse või -kinnisuse, roojamisega seotud probleemide, kõhuvalude, kõrvetiste ja refluksiga. Samuti erinevate perianaalsete vaevuste tõttu, nagu näiteks valud, prolapsid, hemorroidid, lõhed ja verejooksud,” räägib dr Smõšljajev. Lisaks tegelevad üldkirurgid ka veenilaienditega.

Üldkirurgi poole pöördutakse sageli ka erinevate kõhupiirkonna songade tõttu. “Kõiki songasid ei ole vaja kohe ravida. Sekkumine on vajalik eelkõige siis, kui song põhjustab valu, ebamugavust või häirib igapäevaelu,” selgitab ta. Igal juhul on soovitatav käia konsultatsioonil, et kirurg saaks hinnata konkreetset juhtumit ja anda asjakohast nõu. 

Varajane sekkumine võib päästa elusid 

Tihti jõuavad patsiendid arsti juurde alles siis, kui tervisemure on igapäevaelus juba suureks takistuseks muutunud. “Kahjuks näeme sageli, et patsiendid viivitavad arsti poole pöördumisega, eriti intiimsemate kaebuste korral. Inimesed tunnevad häbi või arvavad, et nende mure pole piisavalt tõsine, et spetsialisti poole pöörduda,” tõdeb dr Smõšljajev. 

Valehäbi ja hirm võivad aga olukorda halvendada. “Kui inimene kogeb valu, ebamugavust või muid häirivaid sümptomeid, ei ole põhjust kannatada – arstid puutuvad igapäevaselt kokku väga erinevate probleemidega ja nende eesmärk on aidata,” rõhutab kirurg. Ta lisab, et mitmete kirurgiliste probleemide korral on varajane sekkumine ülioluline. Näiteks seletamatu aneemia vajab kindlasti täiendavaid uuringuid. Kuigi põhjuseks võib olla healoomuline haigus, nagu hemorroidid, võib harvadel juhtudel olla probleem ka keerulisem, näiteks soolepolüüp või isegi vähk. “Soolepolüübid või algstaadiumis soolevähk võivad pikka aega olla asümptomaatilised või põhjustada vaid kergeid vaevusi, kuid aja jooksul muutuda tõsiseks. Varajane avastamine ja eemaldamine aitab ennetada soolevähki ning päästa elusid. Eestis on olemas üleriigiline soolevähi sõeluuring – kui saate kutse, minge kindlasti uuringule,” julgustab dr Smõšljajev. 

Samuti on oluline varajane nõustamine songade korral. “Kui song põhjustab valu või suureneb, tuleks konsulteerida kirurgiga enne, kui tekivad tüsistused,” soovitab üldkirurg. Lisaks peaks olema teadlik songa pitsumise sümptomitest, et vajadusel õigel ajal erakorraliseks raviks EMO-sse pöörduda.

Kaasaegne kirurgia liigub üha enam vähem invasiivsete meetodite poole. “Kui vähegi võimalik, tehakse lõikuseid laparoskoopiliselt. See tähendab väiksemaid lõikeid, kiiremat paranemist ja vähem tüsistusi,” selgitab dr Smõšljajev. Ka diagnostika on ajas arenenud – radioloogilised ja endoskoopilised uuringud on muutunud kaasaegsemaks, mis on omakorda parandanud kirurgiliste haiguste ravi. “Endoskoopilised pildid on tänapäeval oluliselt selgemad ja instrumendid ergonoomilisemad, mis muudab protseduurid patsiendi jaoks vähem ebamugavaks ning kirurgi jaoks täpsemaks,” lisab ta. 

Operatsiooniks valmistumine sõltub protseduuri tüübist, kuid enamasti hõlmab see kindlate toitumis- ja hügieeninõuete järgimist ning vajalike uuringute läbimist. “Arst annab igale patsiendile täpsed juhised, mida on oluline järgida, et operatsioon ja taastumine kulgeksid võimalikult sujuvalt,” ütleb dr Smõšljajev. “Üldine soovitus kõigile operatsiooniks valmistuvatele patsientidele on hoida normaalkaalu, loobuda suitsetamisest ning vältida liigset alkoholi ja uimastite tarbimist – see aitab vähendada tüsistuste riski ning soodustab haavade kiiremat paranemist,” rõhutab arst. Samuti on oluline hoolitseda suutervise eest ja käia regulaarselt hambaarsti juures, et vältida võimalikke suuõõne infektsioone, mis võivad mõjutada operatsioonijärgset taastumist.

Valehäbi võib tervisele kahjulik olla ehk milliste muredega tuleks kohe arsti poole pöörduda?

Meliva üldkirurg Andrei Smõšljajev selgitab, millal peaks kirurgi poole pöörduma.

Diabeediga elamine tähendab pidevat jälgimist – mida süüa, millal liikuda, milline on veresuhkur. Ent kuigi glükomeetri abil mõõdetud hetketulemus annab hea pildi konkreetsest olukorrast, on glükohemoglobiini ehk HbA1c tase see, mille abil saab teha kokkuvõtte pikemast ajaperioodist. See näitaja annab ülevaate viimase 2–3 kuu keskmisest veresuhkrutasemest ning on seetõttu üks olulisemaid indikaatoreid diabeedi jälgimisel.

Kuidas erineb see tavalisest veresuhkru mõõtmisest?

“Erinevalt tavalisest veresuhkru mõõtmisest näitab HbA1c, kui hästi on veresuhkru tase pikema aja jooksul kontrolli all olnud,” selgitab Meliva Rävala kliiniku õendusjuht Valeria Boitsova. Ta täpsustab, et see võimaldab arstil ja patsiendil teha järeldusi ravi tõhususe kohta ja vajadusel kavandada muudatusi.

Stabiilselt kontrollitud diabeedi korral soovitatakse HbA1c taset kontrollida kaks korda aastas. Kui ravi on hiljuti muudetud või veresuhkur kõikuv, siis lausa iga kolme kuu tagant. “See sagedus aitab tagada, et võimalikke probleeme märgatakse varakult ja raviskeemi saab vastavalt kohandada,” märgib Boitsova.

Tavaline veresuhkur, mida sageli mõõdetakse glükomeetriga, näitab hetkeseisu – näiteks enne või pärast sööki. HbA1c tase seevastu peegeldab glükoosi seotust punaste verelibledega, pakkudes ülevaadet viimase 8–12 nädala keskmisest tasemest. See muudab HbA1c väärtuslikuks pikaajalise kontrolli hindamisel.

Boitsova sõnul kehtib üldiselt eesmärk hoida HbA1c tase alla 7,0% (53 mmol/mol). “See aitab oluliselt vähendada diabeedi tüsistuste riski,” rõhutab ta. 

Mõnel juhul võib eesmärgiks olla alla 6,5%, näiteks noorematel või hiljuti diagnoositud patsientidel. Samas, eakatel või krooniliste haigustega inimestel võib sihtväärtus olla ka kuni 8,0%, et vältida liiga agressiivsest ravist tingitud hüpoglükeemiat.

Kui HbA1c on normist kõrgem, viitab see sellele, et veresuhkur on olnud pikema aja jooksul liiga kõrge. See võib tähendada vajadust raviskeemi muutmiseks – näiteks ravimidooside suurendamist või insuliini kohandamist.

Liiga madal HbA1c (alla 6%), eriti vanematel patsientidel, võib viidata liialt agressiivsele ravile ja suurenenud hüpoglükeemia riskile. Sellisel juhul tuleb ravi tasakaalustada patsiendi üldseisundist ja elustiilist lähtudes.

Kas HbA1c taset saab elustiiliga mõjutada?

Valeria Boitsova kinnitab, et HbA1c taset saab mõjutada ka elustiiliga. Sageli on see väga tõhus viis kontrolli saavutamiseks, eriti 2. tüüpi diabeedi korral. On tõendatud, et järgmised sammud võivad vähendada HbA1c taset 0,5–2,0% võrra.

Tervislik toitumine – eelistada madala glükeemilise koormusega toite.

Regulaarne liikumine – vähemalt 150 minutit mõõduka koormusega aeroobset treeningut nädalas.

Kaalulangus – juba 5–10% kehakaalu kaotus parandab oluliselt glükoositasakaalu.

Stressi vähendamine ja suitsetamisest loobumine – need mõjutavad positiivselt veresuhkru kontrolli.

Tasub aga teada, et mõne patsiendigrupi puhul ei pruugi HbA1c olla siiski usaldusväärne näitaja. Näiteks rauapuudusaneemia, krooniliste neeruhaiguste, vereloomehäirete või vereülekande puhul võib tulemus olla moonutatud. Sellisel juhul soovitab Boitsova kasutada teisi meetodeid.

Tänapäeval on võimalik kasutada näiteks pidevat glükoosimonitooringut (CGM), mis annab detailse ülevaate ööpäevaringsest veresuhkrutasemest. Lisaks on kasulik pidada veresuhkru päevikut, kuhu märgitakse mõõtmised enne ja pärast sööki. See aitab arstil tuvastada mustreid ja kohandada ravi täpsemalt.

Üldiselt on aga glükohemoglobiini ehk HbA1c näitaja diabeedi jälgimisel asendamatu tööriist. See peegeldab veresuhkru taset pikemas ajavahemikus ja aitab hinnata, kui hästi haigus on kontrolli all. 

Regulaarne jälgimine, sobiv raviskeem ja tervislikud eluviisid aitavad hoida HbA1c soovituslikus vahemikus ning vähendada diabeedi tüsistuste riski. “Diabeet ei pea kontrollima sinu elu, kui sina kontrollid oma diabeeti,” tuletab Valeria Boitsova sõbralikult meelde.

Lugu ilmus esmakordselt Tervisegeenius portaalis 28.05.2025.

Õendusjuht: Diabeet ei pea kontrollima sinu elu, kui sina kontrollid oma diabeeti

Meliva Rävala kliiniku õendusjuht Valeria Boitsova räägib lähemalt glükohemoblobiini taseme mõõtmisest.