Dr Märt Mikkal: Eesti mehed kardavad asjata uroloogi vastuvõttu
Uroloogia tegeleb meeste tervisega laiemalt, aga kõige sagedamini pöörduvad mehed arstile seksuaalprobleemide, munandivalu või urineerimisraskuste pärast.

Paljud mehed lükkavad uroloogi visiiti edasi teadmatusest või hirmust ebamugavate protseduuride ees. Meliva Rävala kliiniku uroloogi Märt Mikkali sõnul pole selleks põhjust.
Uroloogia tegeleb meeste tervisega laiemalt, aga kõige sagedamini pöörduvad mehed arstile seksuaalprobleemide, munandivalu või urineerimisraskuste pärast. “Statistika näitab, et pooled üle 50-aastastest meestest kogevad mingisuguseid eesnäärmemuresid, kuid see ei tähenda tingimata pahaloomulist haigust,” ütleb dr Mikkal.
Eesnäärmevähk on Eestis 50. eluaastates meestel kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja, kuid samas ka väga hästi ravitav, kui see avastatakse varakult. Ometi ei pea dr Mikkal tarvilikuks meestel iga-aastast kontrolli. “Uroloogi võiks esimest korda külastada 35–40aastaselt, et saada ülevaade oma tervisest ja teada, millele tähelepanu pöörata. Tähelepanelikum peab olema, kui perekonnas ja suguvõsas on varasemalt esinenud eesnäärme- või muid vähkkasvajaid,” rõhutab arst.
Miks mehed arste pelgavad?
Dr Mikkali sõnul kardavad mehed uroloogi vastuvõttu lihtsal põhjusel – nad ei tea, mida visiidilt oodata. “Paljud patsiendid arvavad, et iga vastuvõtt tähendab eesnäärme kontrolli, kuid see pole tõsi. Läbivaatus sõltub kaebustest ja kui midagi pole vaja teha, siis me ka ei tee,” selgitab ta. Meliva uroloog võrdleb seda hambaarsti juures käimisega – esimene kord võib tunduda hirmutav, kuid mida rohkem arsti külastada, seda loomulikum see tundub.
“Julgustan patsiente ütlema, kui nad on esimest korda vastuvõtul. See aitab arstil olukorda paremini selgitada ja loob usalduslikuma suhte. Tähtis on ka mõista, et kõik arstid ei sobi igaühele – olulisim on, et mehed ei jääks probleemiga üksi ning leiaksid spetsialisti, keda usaldavad,” ütleb dr Mikkal.
Millal peaks viivitamatult arstile pöörduma?
On sümptomeid, mille korral ei tohiks arsti visiiti edasi lükata. “Kui urineerimine on muutunud sagedasemaks, selles esineb verd või on munandite suurus muutunud, tuleb kindlasti pöörduda spetsialisti poole,” rõhutab dr Mikkal. Samuti ei tohiks ignoreerida püsivat valu või muid ilmnenud tervisemuresid, mis tunduvad ebatavalised.
Kõige olulisem on siiski teadlikkuse tõstmine. “Kui mees teab, milliseid muutusi oma kehas jälgida ja millal arsti juurde minna, siis on suur osa tööst juba tehtud,” ütleb dr Mikkal. “90% meestest läheb pärast esimest visiiti koju teadmisega, et protseduurid polnud sugugi nii hullud, kui internetist loetud juttude järgi tundus. Seega tuleb lihtsalt astuda esimene samm ja tulla vastuvõtule.”