Läbipõlemisest räägime, aga stigmadest mitte
Töö- ja organisatsioonipsühholoogina näen, et hoolimata läbipõlemise levimusest tunnevad paljud inimesed, et peavad oma läbipõlemist varjama, kuna sellega seotud stigmad on tugevad ja hirmud on suured.
Pia Pedanik, töö- ja organisatsioonipsühholoog
Läbipõlemine ei ole lihtsalt väsimus. See on mitmetahuline psühholoogiline sündroom, mis tekib kroonilise tööstressi tagajärjel – ainult töökontekstis. Läbipõlemissündroomiks saab seisundit nimetada, kui esinevad kõik kolm tunnust: kurnatus, emotsionaalne võõrdumine oma tööst, vähenenud töövõime (WHO, 2019).
Töö- ja organisatsioonipsühholoogina näen, et hoolimata läbipõlemise levimusest tunnevad paljud inimesed, et peavad oma läbipõlemist varjama, kuna sellega seotud stigmad on tugevad ja hirmud on suured. Stigma tähendab sotsiaalset häbimärki või negatiivset hoiakut, millega üldjuhul kaasneb ebaõiglane kohtlemine. Seetõttu tunneb inimene, et teda hinnatakse vähem väärtuslikuks mõne omaduse või kogemuse pärast.
1. Nõrkuse stigma
Paljud inimesed (nii töötajad kui juhid) kardavad, et läbipõlemise tunnistamine tähendab, et nad on haprad, laisad või “ei suuda survet taluda”. Eriti töökohtadel, kus hinnatakse vastupidavust ja kõrget tulemuslikkust, tundub läbipõlemine pigem isikliku probleemina kui kroonilise stressi ja süsteemse ebasobivuse loogilise tagajärjena.
2. Professionaalsuse stigma
Psühholoogide, personalispetsialistide, arstide, õpetajate — tegelikult kõigi abistavate või juhtivate rollide täitjate — seas võib stigma tunduda eriti terav. On vaikiv uskumus, et “sa peaksid teadma paremini” või “sa peaksid omama tööriistu, et seda vältida.” Neis ametites ei peeta läbipõlemist mitte ainult nõrkuseks, vaid peaaegu professionaalseks ebaõnnestumiseks.
3. Juhtimise stigma
Tööandjate või juhtide jaoks võib oma läbipõlemisest rääkimine tunduda nagu tunnistus sellest, et nad on ebaõnnestunud juhtimises, töö jätkusuutlikus korraldamises või oma inimeste toetamises. Seda enam tundub võimatu oma probleemidest rääkida ja tuge küsida.
4. Vaikuse stigma
Mõnikord ei seisne stigma otseses hinnangus, vaid avatuse puudumises. Inimesed väldivad teemat, alahindavad sümptomeid või teevad nalja, öeldes, et on lihtsalt “väsinud.” See vähendab kogemuse tõsidust ja aina süvendab reaalse olukorra peitmise vajadust.
5. …
6. …
Selge on see, et antud loetelu paraku pole lõplik. Me võime ise olla kogenud hoopis teistsuguseid olukordi, teistsuguseid stigmasid, mis tekitavad meis tugevaid negatiivseid tundeid. Meil on oma vaimse tervise probleemi tõttu halb olla, kogeme läbipõlemist. Ja veel enam, võime leida ennast olukorrast, kus tajume, et ei saa kolleegidele või juhile sellest rääkida. Kui kahju!
Läbipõlemisega seotud stigmadest rääkimine on oluline, et muuta narratiivi. Läbipõlemise mõistmine tõsise probleemina oli esimene samm. Nüüd on aeg järgmiseks sammuks – määratleda probleemi tegelik allikas. Kasutades kliinilisi termineid läbipõlemise kontekstis: organisatsioon on haige ja läbipõlemine on selle sümptom.
Läbipõlemine on märk organisatsiooni puudulikest ressurssidest – negatiivsed või konfliktsed suhted kollektiivis, ebapiisav juhipoolne tugi, ebarealistlikud eesmärgid, arusaamatud või puudulikud protsessid ja ebaselgus tööülesannetes, informatsioonipuudus või -katkendlikkus, ebainimlik tööintensiivsus ja justkui lõputult kuhjuvad tööülesanded, liigselt varieeruvad töölõigud ja pidev tähelepanu ümberlülitamine ühelt tegevuselt-teemalt teisele, ebavõrdne kohtlemine ja diskrimineerimine… taaskord ei ole see loetelu paraku lõplik.
Läbipõlemine on märk sinu kui töötaja hoolivusest ja pidevast panustamisest, mida ei ole piisavalt tunnustatud või märgatud.
Proovime siis läbipõlemisest rääkida, avatult ja ilma hinnanguteta.