 „Meestel on hormoonide tootmise langus aeglasem ja pikaajalisem protsess kui naistel,“ selgitab Meliva uroloog dr Mare Leht. Kui naistel toimub menopausi ajal hormonaalne muutus kiiresti ja selgete tunnustega, siis meeste puhul on see märgatavalt hajusam ning kõiki mehi see tingimata ei puuduta.

Erinevalt menopausist, mis mõjutab kõiki naisi, ei koge kõik mehed andropausi. „Testosteroonitase hakkab meestel langema 30.–40. eluaasta paiku umbes 1–2% aastas. 75. eluaastaks on mehel järel umbes 70% testosteroonitasemest, mis tal oli 25-aastasena.“ Dr Leht lisab, et paljudel meestel ei pruugi olla selgeid sümptomeid, sest ka madalam testosteroonitase võib jääda normaalväärtuste piiridesse.

Andropausi sümptomid võivad olla ebamäärased ja kattuda teiste haiguste või seisunditega. „Väsimus, meeleolu muutused, motivatsioonipuudus, keskendumisraskused ja uneprobleemid võivad olla märgid andropausist. Lisaks võib esineda rasvamassi suurenemist ja lihasmassi vähenemist, karvakasvu vähenemist, rindade suurenemist, aneemiat, luude hõrenemist, libiido langust ja erektsiooniprobleeme.

On ka sümptomeid, mis viitavad selgemalt testosteroonipuudusele, näiteks spontaanse erektsiooni vähenemine, kuumahood, liigsed higistamised ja munandite suuruse muutused.

Andropausi esinemise tõenäosust suurendavad mitmed tegurid, sealhulgas vananemine, ülekaal ja ebatervislikud eluviisid. Samuti võivad testosteroonitaset mõjutada mitmed haigused ja ravimid. Testosteroonitaset langetavad muu hulgas diabeet, kilpnäärmeprobleemid, südamepuudulikkus, kroonilised haigused nagu HIV või C-hepatiit ning teatud ravimid, näiteks antidepressandid ja valuvaigistid. 

Kuigi testosteroonitaseme languse ja südamehaiguste vahel pole veel kindlat seost tõestatud, võib see mõjutada luude tervist, põhjustades osteoporoosi ja suurendades luumurdude riski. Samuti võib testosteroonipuudus vähendada seksuaalset soovi ning mõjutada sperma tootmist, kuid erinevalt menopausist ei lõpe spermatogenees täielikult."

Sageli märkavad andropausi sümptomeid esimesena just lähedased. „Tihti on see abikaasa, kes paneb mehe arsti juurde aja kirja, sest mees ise loodab, et see lihtsalt läheb üle. Väikesed muutused toimuvad tasapisi, mistõttu ei pruugi mees kohe aru saada, et midagi on valesti, " räägib dr Leht. Andropaus mõjutab nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Toetus ja avatud suhtlus on siinkohal võtmetähtsusega. 

"Diagnoosimiseks tehakse hommikune vereproov, et määrata testosteroonitase. Tuleb arvestada, et testosteroonitase on väga tundlik mitmetele teguritele – näiteks halb uni, stress ja ägedad haigused võivad ajutiselt taset mõjutada. Seetõttu on vajalik vähemalt üks kordusproov ning vajadusel ka täiendavad uuringud. Kui mehel on selged sümptomid ning testosteroonitase on kahel mõõtmisel madal, võib kaaluda hormoonasendusravi. Ravi võimalusteks on süstitav testosteroon või testosteroonigeel, kuid ainult juhul, kui mehel pole enam lastesaamise soovi. 

Ravi paneb munandite oma testosteroonitootmise pausile, mis tähendab, et sperma tootmine väheneb. Lisaks vajab ravi regulaarset vereanalüüsi jälgimist, kuna see võib mõjutada hemoglobiinitaset, vererõhku ja kolesteroolinäitajaid" selgitab dr Leht.

Kuigi testosterooniravi ei ole imeravim, saab elustiilimuutustega sümptomeid leevendada. „Kaalu langetamine, lihasmassi suurendamine ja stressijuhtimine võivad aidata testosteroonitaset loomulikul viisil tõsta,“ soovitab dr Leht. Tervislik toitumine, regulaarne liikumine ja hea unehügieen mängivad samuti olulist rolli.

Mis on andropaus ja kelle tervist see puudutab? Dr Mare Leht selgitab

Väsimus, meeleolumuutused, motivatsioonipuudus, keskendumisraskused ja uneprobleemid võivad olla märgid andropausist.

Testosteroonitase hakkab meestel langema 30.–40. eluaasta paiku umbes 1–2% aastas. Väsimus, meeleolumuutused, motivatsioonipuudus, keskendumisraskused ja uneprobleemid võivad olla märgid andropausist.

andropaus - uroloog - teenus - meliva

Käed on meie igapäevaelus asendamatud – ometi meenub nende hea tervise olulisus inimestele sageli siis, kui need teevad valu või piiravad liikumist. Meliva käekirurgid Kristo Kask ja Villem Teder selgitavad, millal ning milliste murede korral tasub spetsialisti poole pöörduda.

Käekirurgia tegeleb käe kui terviku, selle liikumise ja tundlikkuse, taastamise ning säilitamisega. Meliva Rävala kliinikus käekirurgia ja ortopeedia vastuvõtte tegeva dr Tederi sõnul võib iga muutus või kahjustus – olgu see trauma, ülekoormus või haigus – mõjutada käe funktsiooni. “Sageli tulevad patsiendid meie juurde ülekoormusvigastuste, näiteks randmevalude või kõõluseprobleemidega, mis takistavad igapäevaseid tegevusi. Samuti on levinud närvi survesündroomid, mis võivad põhjustada tundlikkuse kadu ja käelihaste nõrgenemist,” selgitab ta.

Lisaks füüsiliselt aktiivsetele inimestele jõuavad käekirurgide juurde sageli ka keskealised ja vanemad patsiendid liigese kulumise või muude krooniliste haigustega. “Naised kogevad sagedamini pöidlaliigese kulumist, mis võib muuta isegi purgikaane avamise valulikuks. Meestel esineb rohkem sidekoehaigusi, mis põhjustavad sõrmede jäigastumist ja käe liikuvuse piiramist,” toob dr Kask välja.

Kuigi sageli seostatakse käeprobleeme teket füüsilise tööga, pole see nii. “Juuksurid, hambaarstid ja kontoritöötajad märkavad käeprobleeme varem, kuna nende töö nõuab käte pidevat pingutust ja korduvaid liigutusi, kuid sarnased mured võivad tekkida ka neil, kellel pole füüsilist koormust,” ütleb dr Kask.

Sageli arvatakse, et käevalu tuleb lihtsalt ära kannatada. Ometi aitab õigeaegne ravi vältida tõsisemaid probleeme. “Hiljuti tuli meie vastuvõtule noor ema, kes tundis mõlemas randmes tugevat valu ega saanud oma last valutult sülle võtta. Tegemist oli ülekoormusest tingitud põletikuga, mida sai leevendada lihtsa protseduuri ja süstiga. Mõne päeva pärast sai ta jälle igapäevaseid toimetusi teha ja valudeta oma lapse eest hoolitseda,” meenutab dr Kask.

Dr Tederi sõnul on üks peamisi märke arstile pöördumiseks see, kui valu või liikuvuspiirang segab igapäevast elu või sunnib teatud tegevusi vältima. Samuti peaks tähelepanu pöörama tundlikkuse kadumisele ja käe nõrkusele, mis võivad viidata närviprobleemidele. „Iga käeliigutus on meie igapäevaelus oluline – alates lapsele pai tegemisest kuni töö ja hobideni. Kui käsi hakkab valu tegema või liikumine on piiratud, ei tasu sellega leppida,” lisab dr Kask. 

Käekirurgia ei tähenda alati operatsiooni. Kirurgiline sekkumine on viimane samm ja seda tehakse ainult siis, kui muud meetodid ei ole aidanud või kui probleem on liiga kaugele arenenud. Enamiku probleemide puhul alustatakse konservatiivsest ravist, mis võib hõlmata:

käe- ja füsioteraapiat – eriharjutused ja liigesetoed aitavad taastada liikuvust ning vähendada valu;

süste ja ravimeid – näiteks hormoonsüstid võivad aidata leevendada põletikku ja valu teatud liigese- ja kõõluseprobleemide korral;

elustiili ja tööergonoomika kohandamist – mõnikord piisab harjumuste muutmisest ja koormuse vähendamisest.

Käekirurgid: ärge kannatage valu, õigeaegne ravi aitab ennetada tõsisemaid probleeme

Meliva käekirurgid Kristo Kask ja Villem Teder selgitavad, millal ning milliste murede korral tasub spetsialisti poole pöörduda.

Aprill on südamekuu, mille raames pöörame tähelepanu südame-veresoonkonna tervisele. Müofunktsionaalne terapeut ja füsioterapeut Marjaana Raudmäe selgitab, miks just liikumine on südame tervise seisukohalt niivõrd oluline ja milliseid igapäevaseid samme saame oma südame heaks astuda.

Liikumine ei mõjuta ainult füüsilist vormi või kehakaalu, vaid avaldab sügavat ja laiaulatuslikku mõju südame-veresoonkonnale. „See parandab südame funktsiooni, aitab kaasa paremale verevarustusele ja ainevahetusele ning kaitseb südant nii vananemisega seotud muutuste, stressi kui ka südamelihase kahjustuse eest,“ räägib Raudmäe. Ta lisab, et regulaarne liikumine aitab reguleerida vererõhku, kolesterooli ja veresuhkru taset, leevendab ärevust ja depressiooni ning toetab nii unekvaliteeti kui ka üldist elujõudu.

Raudmäe soovitab alustada lihtsast põhimõttest – liigu iga päev. „WHO soovitused näevad ette vähemalt 150 – 300 minutit mõõduka intensiivsusega või 75 – 150 minutit tugeva intensiivsusega aeroobset liikumist nädalas. Lisaks võiks vähemalt kahel korral nädalas teha lihaseid tugevdavaid harjutusi, mis haaravad suuremaid lihasgruppe,“ toob ta välja. Kui tihedas päevakavas on väljakutse aega füüsiliseks aktiivsuseks leida, saab liikumisampse kombineerida rutiinsete tegevustega. „Näiteks söögitegemise ajal tee vahepeal kükke, kätekõverdusi, väljaasteid või muud meelepärast. Kui liikumispauside tegemine kipub ununema, siis pane näiteks telefonile või kellale meeldetuletus, et nüüd on liikumisampsu hetk käes,“ jagab ta häid nippe.

Kuidas aga aru saada, et füüsiline vorm on hea? „Aeroobse koormuse ajal peaks suutma sõbraga hingeldamata vabalt juttu rääkida. Samuti ei tohiks sportlik tegevus põhjustada valu, iiveldust või liigset nõrkust.“ Raudmäe selgitab, et ka unekvaliteedist võib välja lugeda, kas füüsilist koormust on olnud piisavalt – halb uni viitab sellele, et liikumist on olnud liiga vähe või vastupidiselt liiga palju.

Suuhingamisel on oluline kahjulik mõju üldisele tervisele

Melivas on Marjaana Raudmäe igapäevaseks valdkonnaks müofunktsionaalne teraapia, mis keskendub suu- ja keelepiirkonna lihaste funktsioonidele ning hingamismustrite korrigeerimisele. Raudmäe rõhutab, et suu kaudu hingamine võib tuua endaga kaasa tõsiseid terviseprobleeme. „Pinnapealne hingamismuster võib viia madalama hapnikutasemeni ning seeläbi suurema sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsuseni (mida nimetetakse “võitle või põgene” seisundiks), mis pikema perioodi jooksul võib omakorda avaldada südamele koormavat mõju,“ selgitab Raudmäe. Ta lisab, et nina kaudu hingamine toetab hapniku paremat omastamist ja nii kopsude kui ka südame tööd. Samuti nendib ta, et vale keele rahuolekuasend või nõrgad suu- ja keelepiirkonna lihased võivad viia uneapnoeni või muude uneprobleemideni ning halb unekvaliteet mõjutab nii vererõhku kui ka üldist stressitaset.

Marjaana Raudmäe soovitused, kuidas toetada tervislikku elustiili:

Liigu iga päev: täida Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) liikumissoovitusi ehk siis vähemalt 150 min – 300 min mõõduka intensiivsusega aeroobset liikumist või 75 min – 150 min tugeva intensiivsusega aeroobset liikumist või nende kombineerimist samaväärses mahus kogu nädala jooksul. Lisaks kahel päeval nädalas mõõduka intensiivusega tehtavaid lihaseid tugevdavaid harjutusi, mis haaravad suuremaid lihasgruppe. 

Toitu südametervelt: eelista rohkelt köögivilju, täisteratooteid, kala, pähkleid ja vähenda töödeldud toitu ning soola. 

Hoolitse une eest: kvaliteetne uni toetab vererõhu püsimist normaalsel tasemel ning aitab vähendada stressi. 

Vähenda stressi: praktiseeri lõdvestustehnikaid, hingamisharjutusi või meditatsiooni. 

Väldi tervist kahjustavaid tegevusi: sinna hulka kuuluvad näiteks suitsetamine ja alkoholi tarbimine. 


Marjaana Raudmäe: Halb uni võib anda märku, et liikumist on olnud kas liiga vähe või vastupidiselt liiga palju

Müofunktsionaalne terapeut ja füsioterapeut Marjaana Raudmäe selgitab, miks just liikumine on südame tervise seisukohalt niivõrd oluline ja milliseid igapäevaseid samme saame oma südame heaks astuda.

Marjaana Raudmäe: halb uni võib anda märku, et liikumist on olnud kas liiga vähe või vastupidiselt liiga palju

Meliva Kaarli hambakliiniku hambaarst Dr Darja Käsper ütleb, et tulevane ema peab raseduse ajal vastutama oma hea suutervise eest, sest veel sündimata lapse hambad moodustuvad raseduse ajal. Ema ravimata ja põletikulised hambad aga võivad otseselt loodet ja raseduse kulgu mõjutada. 

Mida tuleks rasedal suutervise seisukohast jälgida ja mida hambaarsti kabinetis kontrollida? 

"Paljudel naistel tekib või suureneb raseduse ajal igemete veritsus, mis on tavapärane nähtus,“ selgitab dr Käsper. „Rasedate gingiviit ehk igemepõletik ilmeb tavaliselt teisel trimestril ja põhjuseks on ema organismis toimuvad hormonaalsed muutused. Östrogeeni ja progesterooni tootmine tõuseb, veremaht suureneb, veresooned laienevad, sh ka limaskestade veresooned. Igemed muutuvad erepunaseks, võib tekkida turse ja tugev veritsemine isegi õrnast puudutamisest või niiditamisest. Sümptomiteks on ka igemete tundlikkus, halb hingeõhk ning igemete taandumine.“ Dr Käsperi sõnul on hormoonidel lisaks ka immunosupressiivne toime, mis soodustab hambakatu kogunemist hammaste pindadel. Hambakatus olevad bakterid aga toodavad toksiine, mis ärritavad igemeid.

kehv suuhügieen ehk kui inimene ei pese ega niidita hambaid regulaarselt

rasedustoksikoos, mille puhul maohape ärritab igemeid

kuiva suu sündroom, vee tarbimise vähesus, mõnede ravimite tarvitamine, suuhingamine

murdunud hambatäidised, mis soodustavad hambakatu või toidujääkide kogunemist

teatud ravimid, näiteks vererõhu ravimid

Kui lapseootel naine märkab endal ühte igemepõletiku sümptomitest, siis on esimene samm pöörduda hambaarsti vastuvõtule. Hambaarst oskab olukorda hinnata ja määrab igemepõletikule ravi. Lisaks on soovituslik teha hammastele ka professionaalset puhastust ehk eemaldada hambakivi ja teha soodapesu.

Mis juhtub siis, kui hambaarsti vastuvõtul avastatakse, et mõni hammas vajab ravi? Kas ka raseduse ajal parandatakse hambaid?

Dr Käsper selgitab, et hambaauke parandatakse ka raseduse ajal ja seda proovitakse teha pigem teisel trimestril, sest esimesel trimestril on lootel aktiivne arenemisperiood ja seda proovitakse hambaraviga mitte segada. Teine trimester on aga hea aeg tegeleda raviga ja vajadusel ka kirurgiliste töödega, sest sellel ajal on platsenta ehk kaitsebarjäär täielikult kujunenud, raseduse katkemise risk väiksem ning ema enesetunne ravi teostamiseks piisavalt hea.

Paljudel juhtudel hoiduvad rasedad hambaravist, sest arvatakse, et raseduse ajal valuvastast tuimestavat süsti ei tehta. „On levinud müüt, et rasedatele ei tehta tuimestust ja ravi on valus. Valu puhul teostatakse ravi sõltumata raseduse etapist kindlasti tuimestusega. Uuringud on näidanud, et valu, mida tulevane ema võib hambaravi toolis kogeda ja äge põletik on lootele kahjulikumad, kui tuimestuslahuse kasutamine protseduuri käigus. Samuti on oluline teada, et tänapäeval kasutatavad tuimestuslahused ei läbi platsentabarjääri,“ selgitab dr Käsper.

Kui diagnoosimise või ravi käigus vajab arst röntgenuuringut, siis mõningatel juhtudel seda raseduse ajal ka tehakse, sest riskid, mis kaasnevad diagnoosita või ravimata põletikuga, on suuremad, kui röntgenist tulenev vähene kiirgus. Võimalusel tuleks röntgenpilt teha teises trimestris, sest see on loote jaoks kõige ohutum.

Kui hambaauk jääb ravita ja tekib juurepõletik, siis selle avastamisel alustatakse põletiku raviga juba raseduse ajal. „Juurepõletikuga hambal puhastatakse hambakanalid, asetatakse sisse antibakteriaalne ravim ja täidis ning juureravi lõpetatakse peale sünnitust. Põhjus seisneb selles, et juureravi protseduuri käigus on vaja teha mitu röntgenpilti, mis ei ole aga raseduse ajal soovituslik.“ Hambaarsti sõnul on aga ka juhtumeid, kus poolik ravi ei anna tulemust ja väikeste suusiseste röntgenitega suudetakse juureravi lõpetada.

Hambaarst jälgib raseda patsiendi puhul paljusid asjaolusid. Näiteks seda, milline on lapseootel naise toitumisharjumused ning kuidas hoolitseb ta oma suutervise eest kodus. „Jälgime eelkõige suuhügieeni, igemete ja hammaste tervist, kuid tähtis on ka üldiselt raseduse kulg, võimalikud rasedusega tekkinud iseärasused ning ema füüsiline ja vaimne enesetunne.“

Tasub teada, et hambaravis on ka mõned protseduurid, mida raseduse ajal ei tehta:

hammaste proteesimist või implantatsiooni

„Raseduse ajal tasub vältida ka koduste hambavalgendusgeelide kasutamist ja valida suu loputamiseks alkoholivaba suuvesi,“ lisab hambaarst.

Arsti sõnul on tulevase ema ülesandeks hoida korralikku suuhügieeni ja külastada hambaarsti. "Tähtis on kogu raseduse vältel kaks korda päevas hambaid korralikult harjata ja kord päevas hambaid niiditada. Lisaks tuleb toituda tervislikult ja mitmekülgselt, vältida suure suhkrusisaldusega toitu, pidada söögikordade vahel 2–3 tundi pausi ja janu kustutamiseks eelistada ilma lisanditeta vett. Kui raseduse ajal esineb oksendamist, siis tuleb suud puhta veega loputada."

Lugu ilmus esmakordselt Tervis Plussis. 

Raseduse ajal ei tasu hambaarsti vältida

Lapseootel naise ravimata ja põletikulised hambad võivad otseselt loodet ja raseduse kulgu mõjutada. 