Seitse küsimust, mida patsiendid kõige sagedamini implantoloogia puhul esitavad
Meliva hambaarst-implantoloog dr Ivan Tšernõšev toob välja seitse küsimust, mida ta vastuvõtul kõige sagedamini kohtab.
Hambaimplantaat on tänapäeval üks enim uuritud protseduure hambaravis, kuid ometi jõuab konsultatsioonile veel patsiente, kes on aastatepikkuseid kahtlusi ja vastuseta küsimusi kaasas kandnud. Meliva hambaarst-implantoloog dr Ivan Tšernõšev toob välja seitse küsimust, mida ta vastuvõtul kõige sagedamini kohtab.
1. Kas hambakaotus puudutab ka noori täiskasvanuid?
Levinud on eksiarvamus, et hambaid kaotavad eeskätt eakad inimesed. Tegelikkuses ei küsi vigastused, krooniline haigus ega pärilikkus passi. Sportlased, noored täiskasvanud pärast hambaõnnetust ja muud tervisemurede põdejad kaotavad hambaid kõikides vanusegruppides ning probleemid, mida lahendamata hambakoht tekitab, algavad kiiresti. Nimelt võib juba kolme kuuga hakkata luu seal kohas kahanema.
Dr Tšernõšev selgitab: “Hammas on luu ankur. Kui seda pole, hakkab luu kaduma kolme kuuga ja iga aastaga muutub ravi keerulisemaks. Seepärast soovitan pöörduda konsultatsioonile kohe, mitte oodata.”
Hammas on luu ankur. Kui seda pole, hakkab luu kaduma kolme kuuga ja iga aastaga muutub ravi keerulisemaks. Seepärast soovitan pöörduda konsultatsioonile kohe, mitte oodata.
2. Mida teha, kui arst on öelnud, et luu on liiga nõrk?
Pärast pikaajalist hambakaotust on luukadu tõepoolest sage leid, kuid see ei tähenda automaatselt, et implantaat pole võimalik. Kaasaegne implantoloogia kasutab luumahtu taastava protseduuride valikut, mille arst valib sõltuvalt patsiendi olukorrast.
- Luusiirdamine. Patsiendi enda luust, doonorluust või sünteetilistest materjalidest
- Suunatud luuregenereerimine membraanidega
- Sinus lift ülemise lõualuu tõstmiseks
- Kiirimplantaadid, mis ei nõua täielikku luumahtu
Mõnel juhul kasutatakse ka PRF-tehnoloogiat (Platelet-Rich Fibrin). See meetod põhineb patsiendi enda verel. Selle protseduuri käigus võetakse väike kogus verd, millest eraldatakse kasvufaktoriterikas fibrinimaterjal. Tegemist on 100% bioloogiliselt ühilduva materjaliga, mis toetab kudede paranemist, vähendab põletikuriski ning kiirendab taastumist, aidates saavutada paremaid ja prognoositavamaid ravitulemusi.
Dr Tšernõšev sõnul on luu nõrkus lahendatav probleem. “Hindame luu seisundit 3D-röntgenuuringu abil ning koostame igale patsiendile individuaalse raviplaani. Enamikul juhtudel leiame sobiva lahenduse ka siis, kui olukord esmapilgul tundub keeruline.
Meliva hambaarsti sõnul on kogu implantatsioon eelnevalt digitaalselt planeeritud. „Modelleerime implantaadi asukoha arvutis ning seejärel paigaldatame implantaadi täpselt planeeritud positsiooni kirurgilise šablooni abil. See tagab maksimaalse täpsuse, ohutuse ja prognoositava tulemuse.
„Lähenen implantatsioonile mitte ainult kirurgina, vaid ka hambatehnikuna. Minu jaoks ei ole oluline pelgalt implantaadi paigaldamine, vaid ideaalse lõpptulemuse saavutamine. Planeerime juba alguses tulevase krooni — selle kuju, asendi ja koormuse — nii, et oleks piisavalt luud ja iget ning uus hammas näeks välja loomulik ega eristuks kõrvalolevatest hammastest.Tulemuseks ei saa patsient lihtsalt implantaati, vaid täisväärtusliku, funktsionaalse ja esteetilise hamba, mis tundub ja näeb välja nagu oma hammas.“ Kirjeldas dr Tšernõšev.
3. Kas krooniline haigus, nagu diabeet, südameprobleem või kõrgvererõhk välistab implantatsiooni?
Kaasaegne hambaarstiteadus ei käsitle seda enam kas-küsimusena, vaid kuidas-küsimusena. Hästi kompenseeritud diabeet, stabiliseeritud vererõhk ja regulaarse järelevalve all olev südamepatoloogia ei ole implantatsioonile vältimatud vastunäidustused. Arst hindab haiguse kompensatsiooni astet, kasutatavaid ravimeid ning vajaduse korral teeb koostööd kardioloogi või endokrinoloogiga.
“Südamehaige patsiendiga töötamine ei tähenda loobumist. See tähendab hoolikamat planeerimist,” selgitab dr Tšernõšev. “Väga paljudel juhtudel jõuame tulemuseni, milleni patsiendid ei uskunud jõudvat.”
4. Kui valulik protseduur tegelikult on?
Implantatsioon tehakse lokaalanesteesia all. Protseduuril tunneb patsient survet, kuid mitte valu. Pärast protseduuri on 1–3 päeva kerget kuni mõõdukat ebamugavust, mida leevendab tavalise tugevusega valuvaigisti. Turse taandub 3–5 päevaga ja enamik patsiente saab normaalse eluga jätkata juba järgmisel päeval.
Dr Tšernõševi sõnul on patsiendi tavaline reaktsioon pärast protseduuri, et see oli palju lihtsam, kui oli kartus. “Hirm on sageli suurem kui tegelikkus ja see hirm ei tohiks olla põhjus, miks inimene kannatab puuduva hambaga aastaid,“ ütles Meliva hambaarst.
Hirm on sageli suurem kui tegelikkus ja see hirm ei tohiks olla põhjus, miks inimene kannatab puuduva hambaga aastaid
5. Kui kaua kogu protsess kestab?
Keskmiselt 3–6 kuud, sõltuvalt juhtumi keerukusest. Lihtne implantatsioon ilma lisaprotseduurideta kestab 3–4 kuud; kui on vajalik luusiirdamine, siis 6–9 kuud. Kiirimplantaadid võimaldavad teatud juhtudel hamba suhu paigaldada juba mõne nädalaga.
Teatud juhtudel on võimalik teostada kohene implantatsioon, kus hammas eemaldatakse ja implantaat paigaldatakse samal visiidil. Samuti on mõnel juhul võimalik valmistada ajutine kroon ja paigaldada see kohe implantaadi asetamise ajal.
“Kolm kuud tundub pikk, kuid pikemas perspektiivis tasub see end igati ära,” rääkis dr Tšernõšev.
6. Kas keha lükkab implantaadi välja?
Kaasaegsed hambaimplantaadid on valmistatud titaanist või tsirkooniumist ehk samadest materjalidest, mida kasutatakse liigeseprosteesides ja kirurgilistes instrumentides. Need on bioühilduvad: organism ei lükka neid tagasi, vaid luu kasvab aktiivselt implantaadi ümber. Selle protsessi edukuse määr ulatab tänapäeval üle 95%.
Implantaadi ebaõnnestumise peamised põhjused on halb suuhügieen, suitsetamine, kontrollimata krooniline haigus ning implantaadi ülekoormus varases paranemisfaasis, mitte keha reaktsioon materjalile.
“Üle 95% õnnestumise määr on kõrgem kui paljudel teistel meditsiinilistel protseduuridel,” märkis dr Tšernõšev. “See eeldab õiget paigaldust, head suuhügieeni ja regulaarseid kontrolle,” lisas ta.
7. Kas proteesiga saab samavõrd hakkama ja see on odavam?
Eemalduvad proteesid on madalamad algkuludes, kuid pikemas vaates võib pilt olla teistsugune. Proteesid koormavad ebaühtlaselt lõualuid ja naaberhambaid, kiirendavad luukadu seal, kus hammas puudub, vajavad väljavahetamist iga 5–10 aasta järel ning piiravad söömist ja rääkimist. Implantaat, mis kestab 15–25 aastat ilma asenduseta, on sageli lõpuks odavam lahendus.
“Palun patsientidel tavaliselt mõelda kogumaksumusele 10 aasta perspektiivis,” ütleb dr Tšernõšev. “Lisaks tasub arvestada, mida tähendab süüa, rääkida ja naerda täie enesekindlusega. Implantaat annab tagasi selle vabaduse.”
