Andreas Abel: digiajastu nõuab ka arstidelt aina rohkem paindlikkust
Kuna tänapäeva noored eelistavad arstiga helistamise asemel suhelda aina enam läbi digiplatvormide, peavad ka arstid ja tervishoiusüsteem sellega kohanema, kirjutab Meliva meditsiinijuht dr Andreas Abel. See toob paratamatult kaasa surve uute lahenduste leidmiseks.
Kuna tänapäeva noored eelistavad arstiga helistamise asemel suhelda aina enam läbi digiplatvormide, peavad ka arstid ja tervishoiusüsteem sellega kohanema, kirjutab Meliva meditsiinijuht dr Andreas Abel. See toob paratamatult kaasa surve uute lahenduste leidmiseks.
Meliva on juba esimesed katsetused digiplatvormidega ära teinud ja digikliiniku kasutusele võtnud. Digikliinikus on patsiendil võimalik saada arsti konsultatsioon enda või oma lapse tervisemure saamiseks läbi kaugvastuvõtu. See on parim lahendus neile, kelle terviseküsimus ei eelda tingimata vastuvõttu kliinikus kohapeal. Huvitav on välja tuua, et digikliiniku keskmine kasutaja on umbes 30-aastane lastega naisterahvas, kuid ka 40-50-aastased inimesed on platvormi pädevad ja sagedased kasutajad.
Digitaliseerimise vajalikkust on näinud ka Tervisekassa, mis alustas eelmisel aastal digiteenindusplatvormide kasutamise rahastamist (e-Perearstikeskus, Perearst 24 ja Eelvisiit). Eelmise aasta suveks oli pool perearstidest need lahendused ka kasutusele võtnud. Tervisekassa andmetel on nüüdseks juba rohkem kui kolmandik elanikest kasutanud digiplatvorme perearstikeskusega ühenduse võtmiseks ja 86% neist on jäänud teenusega rahule. Kokku tehti digilahenduste kaudu eelmisel aastal ligemale 736 000 pöördumist.
Kui meil on patsiendid, kes on valmis arstiga suhtlema digitaalsel teel, eeldab see ka arstidelt samasugust valmisolekut. Õnneks on meil peale kasvamas uus põlvkond digipädevaid arste, kes hindavad oma töös kõrgelt paindlikkust. Digikliinikus töötamine on ka arsti jaoks paindlikum kui vastuvõtud kliinikus kohapeal.
Digivastuvõtt toetab vastuvõttu kliinikus kohapeal
Küll aga pole digikliinik kõikvõimas: Soomes pakkus Meliva digikliinik näiteks esialgu patsientidele ka võimalust arsti videokõneks, kuid seda soovis kasutada vaid mõni protsent patsientidest. See näitab, et videosilla kaudu ei olda ikkagi veel päris valmis oma tervisemuredest rääkima. Samas valivad inimesed üsna teadlikult, missuguste murede osas soovitakse helistada, millal kirjutada ja millal oleks tarvis arstiga päriselt kohtuda.
Seega probleemid, mida on võimalik lahendada perearsti või -õega digiplatvormi kaudu suheldes, tulekski sellisel viisil lahendada. See annab rohkem võimalusi arsti esmavastuvõtule jõudmiseks neile inimestele, kes seda vajavad. Eriti oluline on see seetõttu, et näeme Eestis jätkuvalt probleemi, kus inimesed astuvad arstikabinetti siis, kui tervislik seisund on juba päris kriitiliseks arenenud.
Akadeemilises meditsiiniajakirjas „Annals of Internal Medicine“ avaldatud artikkel viitab sellele, et kuigi üle poole esmatasandivisiite tehti uuritud ajavahemikus (2021. aasta aprillist sama aasta detsembrini Põhja-Californias) just video või telefoni teel, kasvas pisut ka tavavastuvõttude arv. Tavavastuvõtu edasine vajadus sõltus esmase pöördumise põhjusest.
Selge on, et digilahendusi peavad oskama kasutada nii arstid kui ka patsiendid, et neist saadav kasu oleks võimalikult suur. See tähendab muu hulgas seda, et tervisega seotud teatud küsimusi saab lahendada kaugelt ning teised eeldavad kohapealset visiiti. Esimene kontakt on paljudel juhtudel siiski võimalik – ja ka mõistlik – teha kaugelt ehk digiplatvormide abil.
Tehisaru ei hakka arsti kunagi asendama
Uued väljakutsed arstidele tekivad ka tehisaru laialdasema kasutamise ning guugeldamise ja sotsiaalmeediast terviseinfo otsimisega. Kuigi ka arstid ise kasutavad oma töös tehisintellekti ja guugeldamist, pole paljud neist veel patsientide uute infotarbimise harjumustega kohanenud.
Usaldus arstide vastu pole aga raugenud: Kantar Emori meditsiinibrändide uuringust selgus, et Eesti elanikud usaldavad meie meditsiinisüsteemis enim kiirabi, arste ja apteekreid. Samas vastas iga kuues küsitletu, et usaldab täielikult või pigem ka tehisaru antavat tervisenõu. Seega ei pääse me tervishoiusüsteemis kindlasti ka tehisaru tekitatavatest mõjudest.
Tuleb tõdeda, et oma tervise vastu huvi tundmine, sh internetist info otsimine ja tehisaruga vestlemine, on suures pildis positiivne. Vahepeal võibki patsiendi entusiasm sümptomite guugeldamisel kasuks tulla: nii on mõnda keerulist diagnoosi inimesele lihtsam selgitada. Siinkohal tuleb aga inimestele südamele panna, et internetist info otsimisel tuleb olla siiski äärmiselt allikakriitiline
Tehisintellektist saab kindlasti olema arstile ja õdedele rohkem abi erinevate administratiivsete tegevuste juures, kuid see ei hakka kunagi arsti asendama, sest meditsiin ei ole oma olemuses mustvalge teadus. Meditsiinis on siiani väga palju nn halli ala, mille sisse jäävaid otsuseid saab teha ainult patsiendi ja arsti koostöös, sest patsient peab olema väga hästi ja õigesti informeeritud ühe või teise valiku potentsiaalsetest kasudest ja kahjudest. Valik on alati ka individuaalne ja põhineb usaldusel – seda ei saa tehisintellekt üle võtta.
Ei piisa vaid uutest suhtlusviisidest
Samas on meie tervishoiusüsteem endiselt liialt juhtumipõhine ja killustatud: patsient käib arsti juures või suhtleb temaga digiplatvormi kaudu, saab retsepti või oma murele lahenduse ning lahkub. Seejuures võib olla teadmata, kuidas oma ravieesmärkideni tegelikult jõuda. Küll aga annaks inimeste tervisele positiivse efekti see, et arst ja patsient seavad üheskoos eesmärgid, mille poole püüelda.
Siinkohal võiksime õppust võtta Soomest, kus patsiendi ja arsti koostöös koostatakse ravi- või terviseplaan, mis on patsiendile terviseportaalist igal ajal kättesaadav. See on dokument, kuhu märgitakse ravieesmärgid, mida patsient ise jälgib ning mille alusel saab ta ka taas vajadusel arsti poole pöörduda. Ka Eestis on seda mõnede krooniliste haigustega katsetatud, kuid samasugune süsteem peaks olema laialdasemalt kasutusel.
Selleks, et midagi sarnast ka Eestis toimiks, peaksid terviseandmed olema paremini kasutatavad. Praegu sõltume liialt palju sellest, kas patsient oskab uusi platvorme kasutada või mitte ning kuivõrd oskab patsient ise killustunud tervishoiusüsteemis oma tervise kohta käiva info kokku panna. Rääkimata teabest, mida on võimalik leida internetist ja tehisaruga vestlemisest.
Tehisaru võidukäik on paratamatu. Kui inimestevaheline suhtlus ja infootsimine on kolinud digiplatvormidele, peavad sinna jõudma ka arstid. Kui oleme seeläbi suutnud tagada järjepideva suhtluse arstide ja patsientide vahel, peaksime järgmiseks ette võtma digitaalsed raviplaanid. Ainult patsiendi ja arsti tihedas koostöös ja digivõimalusi mõistlikult kasutades, saame liikuda tervishoiusüsteemi poole, mis on korraga paindlik, inimkeskne ja tulevikukindel.
