Meliva ortopeed dr Mart Pais: Ukraina haiglates käib igapäevane töö rindel haavatutega
Oktoobri alguses töötas Meliva ortopeed dr Mart Pais nädala Lutskis, Volõõnia oblasti keskhaiglas Loode-Ukrainas. Seal ravitakse rindelt evakueeritud sõdureid, kes on jõudnud piisavalt stabiilsesse seisundisse, et jätkata edasise raviga tagalas.
Missioon sai alguse Soome kolleegide kaudu, kes osalesid rindemeedikute väljaõppes ja otsisid traumatoloogia spetsialiste, kes oleks valmis Ukrainasse appi minema.
„Trauma- ja infektsioonikirurgia on mulle südamelähedane teema,“ räägib dr Pais. „Sõjavigastused puudutavad just neid valdkondi – ja see kogemus andis võimaluse aidata seal, kus abi on tõesti vaja.”
„Kõik patsiendid olid kahekümnendates noored mehed“
Lutsk asub suhteliselt rahulikus piirkonnas, kuid sõja reaalsus on igapäevaselt tajutav.
„Meie sealoleku ajal olid õhuhäired kahel ööl järjest,“ meenutab ta. „Kui Vene poolelt tõuseb õhku 30–40 hävitajat, antakse üle riigi õhuhäire, sest keegi ei tea, kuhu raketid jõuavad.“
Haigla töö ise kulges siiski järjekindlas rütmis.
„Osakonnas oli umbes 25–30 voodikohta ja hommikuti nägime visiidil, et kõik patsiendid on kahekümnendates noored mehed,“ ütleb dr Pais vaikselt. „See ei olnud niivõrd ootamatu, kuid siiski raske tõdemus.“
Haiglates käib lõputu töö rindel kannatanute raviks
Volõõnia keskhaigla kirurgid tegelevad keeruliste luumurdude, põletuste ja infektsioonidega. Varustus on piiratud, sageli kasutatakse annetatud seadmeid.
„Üks põhilisi töövahendeid – aspiraator, millega haavu loputatakse oli operatsioonitoas üle 20 aasta vana rootslaste annetatud seade,“ kirjeldab dr Pais. „Juhe püsis kinni vaid vaevu ja tuli loota, et see ei katkeks keset protseduuri.“
Ta meenutab üht patsienti, kes oli saanud droonirünnakus raske jalavigastuse.
„Tal tuli eemaldada 16 sentimeetrit sääreluud. Luu asendati ajutiselt antibiootikumi sisaldava tsemendiga, et hiljem sinna uus luu kasvatada. See on pikk ja keeruline ravi,“ räägib arst.
Suurimad mured on aga seotud antibiootikumide kättesaadavuse ja multiresistentsete bakteritega, mis muudavad ravi veelgi raskemaks.
„Seda, mis toimub kohapeal, ei anna piltide kaudu edasi“
Dr Pais ütleb, et ükski foto ega uudis ei suuda edasi anda seda, mida ta Ukrainas kohapeal koges. „Ükskõik kui palju me näeme pilte või loeme lugusid, see ei anna edasi seda, milline on tegelik elu seal — kuidas inimesed tegelikult toime tulevad,“ räägib ta. „Alles vahetus kontaktis saad aru, mida sõda päriselt tähendab.“
Ta meenutab ka osakonnajuhatajat, kes polnud nelja aasta jooksul kordagi puhkepäeva saanud. „See näitab, millise koormusega inimesed seal töötavad,“ lisab ta.
Tänu ja üleskutse
Dr Paisi sõnul on ukrainlaste tänulikkus siiras ja soe. „Iga kord, kui keegi kuulis, et olen Eestist tulnud appi, öeldi lihtsalt: aitäh, et te siin olete.“
Ta plaanib Ukrainasse naasta juba uue aasta alguses. „See töö ei saa seal niipea otsa. Ka pärast sõja lõppu jätkub taastusravi ja operatsioone tehakse veel aastaid,“ ütleb ta.
Lutskis kogetu jättis temasse sügava veendumuse, et Ukraina toetamine peab jätkuma.
„Meditsiinis on seal puudus pea kõigest – alates antibiootikumidest kuni lihtsate tarvikuteni, nagu niisutavad kreemid nahaplastikapatsientidele,“ räägib dr Pais. „Kui keegi soovib aidata, saab seda teha otse – kontaktid ja koostöökanalid on olemas.“
Soovid toetada Volõõnia keskhaiglat?
Dr Paisi kaudu on võimalik korraldada otsekontakti haiglaga Lutskis. Küsi lisainfot Meliva sotsiaalmeedia kanalite kaudu või kirjuta mart.pais@meliva.ee.
