Kantar Emori uuringuekspert Kaisa Esko sõnas, et Eesti elanikud soovivad tervisemurede lahendamise teekonnal rohkem sujuvust. „Tulemused näitavad, et 86% töötervishoiu visiidil käinud inimestest tahaksid, et selle käigus avastatud tervisemurega tegeleks teenusepakkuja edasi: suunates inimest täiendavatele uuringutele, andes ravisoovitusi või pakkudes muid lahendusi,“ kommenteeris ta.  

Uuringuekspert lisas, et kuna Kantar Emori varasem uuring meditsiinibrändide kohta on ilmestanud, et eriarstiabi on inimeste jaoks raskesti kättesaadav, oleks tarvis, et terviseabi antaks viisil, mis ei tekita inimesele juurde ajakulukaid lisavisiite või tõrkeid ühe teenusepakkuja juurest teiseni liikumisel. 

Uuringu tellinud tervishoiuettevõtte Meliva ärikliendi valdkonna juht Ulla Ilisson ütles, et uuring kinnitab veendumust, et töötervishoiul on terviseedenduses kandev roll, sealhulgas haiguste varajases avastamises. “Eesti tervishoiusüsteemi ja selle väljakutseid vaadates on selge, et peame varasemast rohkem panustama kogu süsteemi sidusamaks muutmisesse ja sellesse, et patsiendi raviteekond oleks sujuv. Patsient peab tervisemure avastamise järel kohe saama õiget ravi, sh jõudma õigel ajal ka õige eriarsti juurde,” sõnas ta. 

Eesti inimesed hindavad töötervishoidu kõrgelt

¾ Eesti elanikest on nõus sellega, et töötervishoiuteenus on väärtuslik, kuna arvestab töö iseloomu, ⅔ leiab, et teenus aitab terviseprobleeme varakult avastada. Üle ⅖ inimestest nõustus väitega, et töötervishoiuvisiit asendab nende jaoks regulaarset tervisekontrolli. Selle väitega nõustuvad sagedamini mehed (50%) kui naised (39%). 

Ligi 88% Eesti elanikest peab oluliseks, et tööandjal on kohustus võimaldada töötajal käia regulaarselt tervise ülevaatusel.  

Lisaks nähtub uuringust, et 26% inimestest ei ole kunagi töötervishoiuvisiidil käinud (sealhulgas palgatöötajate hulgast 13% ning iseendale tööandjate seast 44%).  

Samuti tuleb uuringust välja, et kuigi valdavalt on töötervishoiu visiidil käinud inimesed jäänud pakutud abiga väga rahule (81%), siis on 12% vastanutest väljendanud teenuse osas mõningast rahulolematust. Rahul ei olda teenuse osutaja suhtumise, abi kättesaadavuse ning teenuseosutaja antud nõuannete ja juhistega.  

Töötervishoiuteenust tervikuna vaadeldes sooviksid Eesti elanikud, et selle abil oleks neil juurdepääs veelgi rohkematele teenustele nagu näiteks eriarsti teenused, täiendavad uuringud ja vereanalüüsid. 

Uuringu sihtrühm olid vähemalt 18-aastased Eesti alalised elanikud ning uuringu põhjal saab teha üldistusi Eesti täisealise elanikkonna kohta. Uuring viidi läbi selle aasta augustis. 

Meliva on Eesti tervishoiuettevõte, pakkudes turul kõige laiapõhjalisemat valikut eratervishoiu teenuseid eriarstiabist hambaravi ja -laborite, vaimse tervise ja töötervishoiuni. Meliva kuulub enam kui sajandipikkuse kogemusega Soome tervishoiuettevõttele Mehiläinen. 

Uuringutulemustega on võimalik tutvuda: https://meliva.ee/tootervishoid 

Uuring: 2/3 Eesti elanikest leiab, et töötervishoiuteenus aitab terviseprobleeme ennetada ja neid varakult avastada

Uuringufirma Kantar Emori läbiviidud Eesti elanike rahulolu-uuring töötervishoiu teenusega näitab, et enamik Eesti elanikke (88%) peab regulaarseid kohustuslikke tervisekontrolle oluliseks, sest see annab neile oma tervise osas kindlustunde ning asendab nende jaoks regulaarset tervisekontrolli (44%). Samas leiavad inimesed, et töötervishoiu kvaliteedi tõstmiseks on veel ruumi. 

Perfektsionism on omadus, mille puhul inimene keskendub liialt tulemustele ja täiuslikkuse saavutamisele. See võib tunduda motiveeriva jõuna, aidates raskusi ületada ja edu saavutada, kuid võib muutuda ka ebatervislikuks, tuues kaasa negatiivseid tagajärgi ja kujunedes vaimset tervist ohustavaks teguriks.

Perfektsionism on rohkem kui lihtsalt soov teha asju hästi ja põhjalikult. See on püüd täiuslikkuse poole – kalduvus seada endale ja teistele ülemäära kõrgeid standardeid ning hirm vigade tegemise ees.

Kohanev perfektsionist erineb mittekohanevast selle poolest, kuhu on suunatud ta fookus. Kohanev perfektsionist püüdleb kõrgete standardite poole, on oma saavutuste üle rahul, ei heitu vigadest, vaid õpib neist. Mittekohanev perfektsionist seevastu kardab vigu, süüdistab end kõiges, mis näib puudulik, ja kaotab rahulolu ning uhkuse selle üle, mis on juba hästi tehtud.

Kohanevad perfektsionistid võivad nautida eesmärgi poole püüdlemise protsessi sama palju või isegi rohkem kui eesmärgi saavutamist. Mittekohanevad perfektsionistid seevastu näevad ainult eesmärki ega midagi muud – nad on nii keskendunud läbikukkumise vältimisele, et ei suuda nautida kasvamise ja pingutamise protsessi. Kui kohanev perfektsionist võib olla rahul teadmisega, et ta andis endast parima, siis mittekohanev ei lepi millegi muuga kui täiuslikkusega. “Peaaegu täiuslikku” või “piisavalt hästi” nähakse läbikukkumisena.

Mittekohanevad perfektsionistid on sageli kriitilised ja hirmust juhitud, seavad endale ebarealistlikke ootusi ning kardavad läbikukkumist. Nad võivad muutuda äärmiselt valivaks ja liigselt keskendunuks sellele, et kõik oleks laitmatu, mis võib viia kontrollivuse ja rahulolematuse kasvuni.

Mittekohaneva perfektsionismiga võivad kaasneda muu hulgas:

Madal enesehinnang: kui ei suudeta oma kõrgeid standardeid täita, võib tekkida tunne, et ollakse ebapiisav.

Ärevus ja stress: pidev püüdlus täiuslikkuse poole tekitab pinget ja ärevust.

Läbipõlemine: kui pidev pingutus ja enesekriitika kestab kaua, võib see viia energiakulu ja emotsionaalse kurnatuseni.

Kui tunned, et perfektsionism mõjutab su elu, saad selle mõju vähendada mõne lihtsa, kuid järjepideva sammuga.

Märka oma mustreid. Teadvusta, kui sageli hindad end liiga karmilt. Pane perfektsionistlikud mõtted kirja kohe, kui need tekivad – see aitab neid paremini märgata ja muuta.

Harjuta positiivset sisekõnet. Enesekriitilisus võib soodustada ebatervislikke mõtteid ja vähendada enesehinnangut. Proovi endaga rääkida nii, nagu räägiksid hea sõbraga.

Sea realistlikke ja saavutatavaid eesmärke. Suured eesmärgid jaga väiksemateks sammudeks ja kasuta SMART-tehnikat, et neid selgemalt sõnastada.

Sea ülesannetele ajapiirang. Väldi olukorda, kus kulutad liigselt aega täiuslikkuse tagaajamisele – määra ülesandele kindel aeg ja pea sellest kinni.

Väldi edasilükkamist. Perfektsionism ja prokrastineerimine käivad sageli käsikäes.

Keskendu protsessile, mitte ainult tulemusele.

Pea meeles, et vead ei ole halvad – me õpime neist.

Kohanev perfektsionism võib motiveerida ja aidata eesmärke saavutada, kuid mittekohanev perfektsionism toob kaasa stressi, ärevuse, madala enesehinnangu ja lõpuks ka läbipõlemise.

Kui tunned endas neid jooni, ära heida meelt. Teadlikkus on esimene samm muutuse suunas. Mõistes, kuidas perfektsionism sind mõjutab, saad hakata looma tervislikumat suhet oma ootuste ja eesmärkidega. Täiuslikkusest lahtilaskmine ei tähenda allaandmist – see võib aidata sul saavutada rohkem, kogedes samal ajal suuremat rahulolu ja sisemist tasakaalu.

Kui tunned, et perfektsionism mõjutab sinu heaolu, võid julgelt pöörduda Meliva psühholoogide poole. Broneeri aeg meie kodulehel.

Täiuslikult või piisavalt hästi?

Täiuslikkuse poole püüdlemine võib olla innustav, kuid ka kurnav. Psühholoog Beatrice Ernest selgitab, kuidas eristada tervislikku sihikindlust liigsest enesekriitikast.

Pia Pedanik, töö- ja organisatsioonipsühholoog 

Läbipõlemine ei ole lihtsalt väsimus. See on mitmetahuline psühholoogiline sündroom, mis tekib kroonilise tööstressi tagajärjel – ainult töökontekstis. Läbipõlemissündroomiks saab seisundit nimetada, kui esinevad kõik kolm tunnust: kurnatus, emotsionaalne võõrdumine oma tööst, vähenenud töövõime (WHO, 2019).  

Töö- ja organisatsioonipsühholoogina näen, et hoolimata läbipõlemise levimusest tunnevad paljud inimesed, et peavad oma läbipõlemist varjama, kuna sellega seotud stigmad on tugevad ja hirmud on suured. Stigma tähendab sotsiaalset häbimärki või negatiivset hoiakut, millega üldjuhul kaasneb ebaõiglane kohtlemine. Seetõttu tunneb inimene, et teda hinnatakse vähem väärtuslikuks mõne omaduse või kogemuse pärast. 

Paljud inimesed (nii töötajad kui juhid) kardavad, et läbipõlemise tunnistamine tähendab, et nad on haprad, laisad või "ei suuda survet taluda". Eriti töökohtadel, kus hinnatakse vastupidavust ja kõrget tulemuslikkust, tundub läbipõlemine pigem isikliku probleemina kui kroonilise stressi ja süsteemse ebasobivuse loogilise tagajärjena. 

Psühholoogide, personalispetsialistide, arstide, õpetajate — tegelikult kõigi abistavate või juhtivate rollide täitjate — seas võib stigma tunduda eriti terav. On vaikiv uskumus, et “sa peaksid teadma paremini” või “sa peaksid omama tööriistu, et seda vältida.” Neis ametites ei peeta läbipõlemist mitte ainult nõrkuseks, vaid peaaegu professionaalseks ebaõnnestumiseks. 

Tööandjate või juhtide jaoks võib oma läbipõlemisest rääkimine tunduda nagu tunnistus sellest, et nad on ebaõnnestunud juhtimises, töö jätkusuutlikus korraldamises või oma inimeste toetamises. Seda enam tundub võimatu oma probleemidest rääkida ja tuge küsida. 

Mõnikord ei seisne stigma otseses hinnangus, vaid avatuse puudumises. Inimesed väldivad teemat, alahindavad sümptomeid või teevad nalja, öeldes, et on lihtsalt “väsinud.” See vähendab kogemuse tõsidust ja aina süvendab reaalse olukorra peitmise vajadust. 

Selge on see, et antud loetelu paraku pole lõplik. Me võime ise olla kogenud hoopis teistsuguseid olukordi, teistsuguseid stigmasid, mis tekitavad meis tugevaid negatiivseid tundeid. Meil on oma vaimse tervise probleemi tõttu halb olla, kogeme läbipõlemist. Ja veel enam,  võime leida ennast olukorrast, kus tajume, et ei saa kolleegidele või juhile sellest rääkida. Kui kahju! 

Läbipõlemisega seotud stigmadest rääkimine on oluline, et muuta narratiivi. Läbipõlemise mõistmine tõsise probleemina oli esimene samm. Nüüd on aeg järgmiseks sammuks – määratleda probleemi tegelik allikas. Kasutades kliinilisi termineid läbipõlemise kontekstis: organisatsioon on haige ja läbipõlemine on selle sümptom. 

Läbipõlemine on märk organisatsiooni puudulikest ressurssidest – negatiivsed või konfliktsed suhted kollektiivis, ebapiisav juhipoolne tugi, ebarealistlikud eesmärgid, arusaamatud või puudulikud protsessid ja ebaselgus tööülesannetes, informatsioonipuudus või -katkendlikkus, ebainimlik tööintensiivsus ja justkui lõputult kuhjuvad tööülesanded, liigselt varieeruvad töölõigud ja pidev tähelepanu ümberlülitamine ühelt tegevuselt-teemalt teisele, ebavõrdne kohtlemine ja diskrimineerimine... taaskord ei ole see loetelu paraku lõplik. 

Läbipõlemine on märk sinu kui töötaja hoolivusest ja pidevast panustamisest, mida ei ole piisavalt tunnustatud või märgatud.  

Proovime siis läbipõlemisest rääkida, avatult ja ilma hinnanguteta.  

Läbipõlemisest räägime, aga stigmadest mitte

Töö- ja organisatsioonipsühholoogina näen, et hoolimata läbipõlemise levimusest tunnevad paljud inimesed, et peavad oma läbipõlemist varjama, kuna sellega seotud stigmad on tugevad ja hirmud on suured.

Kuna tänapäeva noored eelistavad arstiga helistamise asemel suhelda aina enam läbi digiplatvormide, peavad ka arstid ja tervishoiusüsteem sellega kohanema, kirjutab Meliva meditsiinijuht dr Andreas Abel. See toob paratamatult kaasa surve uute lahenduste leidmiseks.  

Meliva on juba esimesed katsetused digiplatvormidega ära teinud ja digikliiniku kasutusele võtnud. Digikliinikus on patsiendil võimalik saada arsti konsultatsioon enda või oma lapse tervisemure saamiseks läbi kaugvastuvõtu. See on parim lahendus neile, kelle terviseküsimus ei eelda tingimata vastuvõttu kliinikus kohapeal. Huvitav on välja tuua, et digikliiniku keskmine kasutaja on umbes 30-aastane lastega naisterahvas, kuid ka 40-50-aastased inimesed on platvormi pädevad ja sagedased kasutajad.  

Digitaliseerimise vajalikkust on näinud ka Tervisekassa, mis alustas eelmisel aastal digiteenindusplatvormide kasutamise rahastamist (e-Perearstikeskus, Perearst 24 ja Eelvisiit). Eelmise aasta suveks oli pool perearstidest need lahendused ka kasutusele võtnud. Tervisekassa andmetel on nüüdseks juba rohkem kui kolmandik elanikest kasutanud digiplatvorme perearstikeskusega ühenduse võtmiseks ja 86% neist on jäänud teenusega rahule. Kokku tehti digilahenduste kaudu eelmisel aastal ligemale 736 000 pöördumist. 

Kui meil on patsiendid, kes on valmis arstiga suhtlema digitaalsel teel, eeldab see ka arstidelt samasugust valmisolekut. Õnneks on meil peale kasvamas uus põlvkond digipädevaid arste, kes hindavad oma töös kõrgelt paindlikkust. Digikliinikus töötamine on ka arsti jaoks paindlikum kui vastuvõtud kliinikus kohapeal.

Digivastuvõtt toetab vastuvõttu kliinikus kohapeal

Küll aga pole digikliinik kõikvõimas: Soomes pakkus Meliva digikliinik näiteks esialgu patsientidele ka võimalust arsti videokõneks, kuid seda soovis kasutada vaid mõni protsent patsientidest. See näitab, et videosilla kaudu ei olda ikkagi veel päris valmis oma tervisemuredest rääkima. Samas valivad inimesed üsna teadlikult, missuguste murede osas soovitakse helistada, millal kirjutada ja millal oleks tarvis arstiga päriselt kohtuda. 

Seega probleemid, mida on võimalik lahendada perearsti või -õega digiplatvormi kaudu suheldes, tulekski sellisel viisil lahendada. See annab rohkem võimalusi arsti esmavastuvõtule jõudmiseks neile inimestele, kes seda vajavad. Eriti oluline on see seetõttu, et näeme Eestis jätkuvalt probleemi, kus inimesed astuvad arstikabinetti siis, kui tervislik seisund on juba päris kriitiliseks arenenud. 

Akadeemilises meditsiiniajakirjas „Annals of Internal Medicine“ avaldatud artikkel viitab sellele, et kuigi üle poole esmatasandivisiite tehti uuritud ajavahemikus (2021. aasta aprillist sama aasta detsembrini Põhja-Californias) just video või telefoni teel, kasvas pisut ka tavavastuvõttude arv. Tavavastuvõtu edasine vajadus sõltus esmase pöördumise põhjusest.

Selge on, et digilahendusi peavad oskama kasutada nii arstid kui ka patsiendid, et neist saadav kasu oleks võimalikult suur. See tähendab muu hulgas seda, et tervisega seotud teatud küsimusi saab lahendada kaugelt ning teised eeldavad kohapealset visiiti. Esimene kontakt on paljudel juhtudel siiski võimalik – ja ka mõistlik – teha kaugelt ehk digiplatvormide abil.

Tehisaru ei hakka arsti kunagi asendama 

Uued väljakutsed arstidele tekivad ka tehisaru laialdasema kasutamise ning guugeldamise ja sotsiaalmeediast terviseinfo otsimisega. Kuigi ka arstid ise kasutavad oma töös tehisintellekti ja guugeldamist, pole paljud neist veel patsientide uute infotarbimise harjumustega kohanenud. 

Usaldus arstide vastu pole aga raugenud: Kantar Emori meditsiinibrändide uuringust selgus, et Eesti elanikud usaldavad meie meditsiinisüsteemis enim kiirabi, arste ja apteekreid. Samas vastas iga kuues küsitletu, et usaldab täielikult või pigem ka tehisaru antavat tervisenõu. Seega ei pääse me tervishoiusüsteemis kindlasti ka tehisaru tekitatavatest mõjudest.  

Tuleb tõdeda, et oma tervise vastu huvi tundmine, sh internetist info otsimine ja tehisaruga vestlemine, on suures pildis positiivne. Vahepeal võibki patsiendi entusiasm sümptomite guugeldamisel kasuks tulla: nii on mõnda keerulist diagnoosi inimesele lihtsam selgitada. Siinkohal tuleb aga inimestele südamele panna, et internetist info otsimisel tuleb olla siiski äärmiselt allikakriitiline  

Tehisintellektist saab kindlasti olema arstile ja õdedele rohkem abi erinevate administratiivsete tegevuste juures, kuid see ei hakka kunagi arsti asendama, sest meditsiin ei ole oma olemuses mustvalge teadus. Meditsiinis on siiani väga palju nn halli ala, mille sisse jäävaid otsuseid saab teha ainult patsiendi ja arsti koostöös, sest patsient peab olema väga hästi ja õigesti informeeritud ühe või teise valiku potentsiaalsetest kasudest ja kahjudest. Valik on alati ka individuaalne ja põhineb usaldusel – seda ei saa tehisintellekt üle võtta.

Samas on meie tervishoiusüsteem endiselt liialt juhtumipõhine ja killustatud: patsient käib arsti juures või suhtleb temaga digiplatvormi kaudu, saab retsepti või oma murele lahenduse ning lahkub. Seejuures võib olla teadmata, kuidas oma ravieesmärkideni tegelikult jõuda. Küll aga annaks inimeste tervisele positiivse efekti see, et arst ja patsient seavad üheskoos eesmärgid, mille poole püüelda.  

Siinkohal võiksime õppust võtta Soomest, kus patsiendi ja arsti koostöös koostatakse ravi- või terviseplaan, mis on patsiendile terviseportaalist igal ajal kättesaadav. See on dokument, kuhu märgitakse ravieesmärgid, mida patsient ise jälgib ning mille alusel saab ta ka taas vajadusel arsti poole pöörduda. Ka Eestis on seda mõnede krooniliste haigustega katsetatud, kuid samasugune süsteem peaks olema laialdasemalt kasutusel.

Selleks, et midagi sarnast ka Eestis toimiks, peaksid terviseandmed olema paremini kasutatavad. Praegu sõltume liialt palju sellest, kas patsient oskab uusi platvorme kasutada või mitte ning kuivõrd oskab patsient ise killustunud tervishoiusüsteemis oma tervise kohta käiva info kokku panna. Rääkimata teabest, mida on võimalik leida internetist ja tehisaruga vestlemisest. 

Tehisaru võidukäik on paratamatu. Kui inimestevaheline suhtlus ja infootsimine on kolinud digiplatvormidele, peavad sinna jõudma ka arstid. Kui oleme seeläbi suutnud tagada järjepideva suhtluse arstide ja patsientide vahel, peaksime järgmiseks ette võtma digitaalsed raviplaanid. Ainult patsiendi ja arsti tihedas koostöös ja digivõimalusi mõistlikult kasutades, saame liikuda tervishoiusüsteemi poole, mis on korraga paindlik, inimkeskne ja tulevikukindel. 

Andreas Abel: digiajastu nõuab ka arstidelt aina rohkem paindlikkust 

Inimeste esimene samm tervisemure korral ei ole sageli arsti poole pöördumine, vaid oma sümptomite guugeldamine. Arstide soovitustega konkureerivad sotsiaalmeedias isehakanud meditsiinieksperdid ning allikakriitika puudumisel võib sattuda ka kaheldava väärtusega tervisenõu otsa.

Arvamusfestivalil toimunud arutelus “Doktor Google ja TikToki-nõustaja. Algoritmiline inforuum on muutnud tervisekäitumist. Kuidas edasi?” rääkis Meliva meditsiinijuht dr Andreas Abel, et on oma töös kogenud, et inimesed otsivad infot nii uudishimust kui ka soovist kontrollida arstilt saadud teavet.

„Teinekord on sellest isegi abi, kui inimene on varem internetist mingit infot otsinud ja lugenud, sest see aitab keerulisi teemasid lihtsamalt selgitada. Kuid muidugi on ka olukordi, kus selline eelnev iseseisev infootsing suurendab patsiendi ärevust.“ Ta lisas, et on hea, et patsient saab ise infot otsida, kuid guugeldades ei pruugi saada oma tervisliku seisundi kohta teavet, mis aitaks ärevust vähendada.

Patsient ja Elsavie asutaja Britta-Liisa Ait ütles, et guugeldama ajendab inimesi enamasti selle mugavus ja kiirus. „Kui inimesel tekib mõni sümptom ja arstile kohe ei pääse, tekib põletav ärevus teada saada, millega on tegemist,” ütles ta. Probleem peitub aga allikate kvaliteedis: teadusartiklid on sageli raskesti mõistetavad ning seetõttu pöördutakse hoopis foorumite ja teiste inimeste kogemuste poole.

Allikakriitilisus aitab suuri vigu ära hoida

Sotsiaalminister Karmen Joller ütles, et võrreldes 20 aasta taguse ajaga on meie ümber olev infokogus kasvanud ning sellega koos ka inimeste terviseteadlikkus. “Näiteks pidin varem perearstina selgitama väga tihti, mis on kolesterool ja miks see ei tohi olla kõrge. Nüüd teatakse seda enamasti juba ise,“ arutles ta.

Samas nentis ta, et olenemata sellest, et ta on alati guugeldamise poolt, tuleb olla allikakriitiline, sest internetis varitsevad ka pahatahtlikud inimesed, kes võivad keerulises eluperioodis olevat inimest ära kasutada. „Paraku leidub meie ümber alati neid inimesi, kes soovivad keerulises olukorras – näiteks raske haiguse diagnoosi saanud – inimesi ära kasutada. Sellistel puhkudel tasub alati olla allikakriitiline ja hoida kontakti oma arstiga,“ rõhutas minister.

Tartu Ülikooli nooremteadur Kristina Seimann rääkis, et inimeste elus on tõepoolest perioode, mil huvi terviseteemade vastu kasvab hüppeliselt – näiteks raske diagnoosi saamisel või lapsevanemaks saades. Need on hetked, mil riik peaks süsteemselt inimeste jaoks rohkem olemas olema ja neid toetama. „Arst ravib ja teeb vajalikud protseduurid, aga me ei tohiks lasta inimesel jääda üksinda. Praegu on meie tervishoiusüsteemis kontakt eksperdiga üsna napp. Sel põhjusel tekib ka tohutu infokorratus: sõbrad ja tuttavad jagavad infot, mille seas võib olla valeandmeid. See viib omakorda selleni, et enda ja oma lähedaste tervisega seotud otsuseid hakatakse tegema valeinfo põhjal,” ütles ta.

Valeinfot ei saa vältida, seda tuleb osata ära tunda

Sotsiaalmeedias töötavad algoritmid hakkavad inimesele ette söötma sarnast sisu, mida on inimene juba varem internetis vaadanud ja klikkinud. „See tekitab kasutajas tuttavuse tunde, mis panebki teda saadud infot usaldama,“ selgitas nooremteadur Seimann.

Sotsiaalminister Jolleri sõnul kipuvad inimesed sageli eelistama ka endale meelepärast infot, isegi, kui see on teaduslikult väär. „Patsiendil võib olla emotsionaalselt raske kuulata arsti juttu näiteks sellest, et kehakaalu langetamiseks on tarvis järjepidevalt pingutada. Palju lihtsam tundub võtta ravimit, mis probleemi lahendaks.“

Tema sõnul on arsti peamine tööriist tänapäevases infokülluses usaldus – kui see on olemas, ei ole patsiendile raske selgitada näiteks peavalu võimalikke põhjuseid ning panna üheskoos paika järgmised sammud. Patsient ja Elsavie asutaja Ait leidis, et arst peaks olema ka justkui filter patsiendi ja info vahel. „Kuid paraku on vastuvõtud nii lühikesed, et kogu infot ei jõua läbi töötada. Patsient saab küll esmase orientiiri, aga otsib sageli teavet ise edasi.“

Usaldusväärne terviseinfo ühest portaalist

Lahendusena toodi välja, et riik võiks võtta eesmärgi ning luua ametlik terviseinfo portaal, mis koondaks kokku kogu usaldusväärse tervist puudutava info. Nii ei peaks inimesed otsima tervisega seotut guugeldades ning ekslema paljude erinevate veebilehekülgede vahel.

Nooremteadur Seimanni sõnul toimivad seesugused riiklikud portaalid juba näiteks Rootsis, Suurbritannias ja Hollandis. „See tähendab, et on olemas üks keskne portaal, kust leiab kontrollitud ja teaduspõhise terviseinfo. See muudab nii arstide kui ka patsientide töö ja elu lihtsamaks. Praegu on näiteks kliinikutel kõigil erinevad infolehed protsetuuride ja haiguste kohta, mis teeb nende vahel orienteerumise keeruliseks. Üks terviseportaal välistaks selle, et iga asutus ja organisatsioon toodab pidevalt samade teemade kohta eraldi materjale,“ sõnas ta.

Ekspertide aruteluring: kuidas mõjutab uutmoodi infotarbimine patsientide tervisekäitumist

Inimeste esimene samm tervisemure korral ei ole sageli arsti poole pöördumine, vaid oma sümptomite guugeldamine.

Inimeste esimene samm tervisemure korral ei ole sageli arsti poole pöördumine, vaid oma sümptomite guugeldamine, arutleti arvamusfestivalil.

Ekspertide aruteluring Arvamusfestivalil: kuidas mõjutab uutmoodi infotarbimine patsientide tervisekäitumist.

Eesti juhtiv eratervishoiuettevõte Meliva omandab pikaajalise kogemusega vaimse tervise teenusepakkuja Katriito, et laiendada teenuste valikut ning tugevdada meeskonda vaimse tervise tippspetsialistidega.

Rohkem kui 40 tippspetsialisti liitumine tänase meeskonnaga teeb Melivast erasektori suurima vaimse tervise abi pakkuja Eestis. Teenuste valikusse lisandub uusi konsultatsioone, uuringuid ja koolitusi, seda nii era- kui äriklientidele.

„Katriito liitumine on oluline samm veelgi terviklikuma terviseteenuse poole,“ kinnitas Meliva juhatuse esimees Marja-Liisa Alop. „Ühiskonna kasvavad vaimse tervise väljakutsed nõuavad, et vastavad teenused oleksid tervishoiu lahutamatu osa. Integreeritud tervishoid tähendab, et patsient ei pea abi otsima mitmest kohast – see on talle lihtsam ja mugavam,” sõnas Alop.

Melivaga liituvad ka Katriito võtmetöötajad – tegevjuht Anna Helena Ursula Malkovskaja, kes hakkab juhtima vaimse tervise valdkonda ka Melivas, ning Katriito üks asutajatest Triinu Niiberg-Pikksööt. Viimane sõnas, et eesmärk on ühendada Katriito ja Meliva tugevused. „Katriito praegustele patsientidele ei muutu otseselt midagi, kuid liitumine suurema tervishoiuorganisatsiooniga parandab ka nende ligipääsu erinevatele spetsialistidele ja teenustele,“ lisas ta.

Tehing jõustub 15. septembril ning teenuseportfellide liitmine viiakse lõpule 2026. aasta jaanuariks; seni jätkub klientide teenindamine senisel moel. Täiendavat infot jagame jooksvalt nii Meliva kui ka Katriito kodulehtedel ning sotsiaalmeedias.

2008. aastal asutatud Katriito kliinikus töötab ligikaudu 40 vaimse tervise spetsialisti. 2024. aastal pakuti kliinikus ligi 10 000 vastuvõtuaega. Kliinik tegeleb tõenduspõhise ravi ja psühholoogilise nõustamisega Tallinnas, Tartus ning veebi teel üle kogu Eesti, omades ka koolituskeskust. Katriito on Tervisekassa ja Eesti Töötukassa psühholoogilise nõustamise teenuste lepingupartner.  

Meliva on Eesti juhtiv eratervishoiuettevõte, pakkudes turul kõige laiapõhjalisemat valikut eratervishoiu teenuseid eriarstiabist hambaravi ja -laborite, vaimse tervise ja töötervishoiuni. Meliva kuulub enam kui sajandipikkuse kogemusega Soome tervishoiuettevõttele Mehiläinen.

Meliva ostab Katriito vaimse tervise kliinikud

Eesti juhtiv eratervishoiuettevõte Meliva omandab pikaajalise kogemusega vaimse tervise teenusepakkuja Katriito.

Eesti juhtiv eratervishoiuettevõte Meliva omandab pikaajalise kogemusega vaimse tervise teenusepakkuja Katriito, et laiendada teenuste valikut ning tugevdada meeskonda vaimse tervise tippspetsialistidega. 

Meliva ostab Katriito vaimse tervise kliinikud 

Tervishoiuteenuste digitaalsus on muutmas meie arusaama arstiabi kättesaadavusest ja üks silmapaistvamaid uuendusi selles vallas on Meliva Digikliinik.

Digikliinik on turvaline keskkond, kus esmatasandiarstid on terviseküsimustes lihtsasti kättesaadavad – reaalajas ja seitse päeva nädalas. “Kui tavalise arstiabi saamiseks võib kuluda päevi, siis Digikliinikus saavad patsiendid ühendust spetsialistiga kuni kümne minuti jooksul,” ütleb Meliva Digikliiniku juht Helina Soopalu.  “Veelgi enam, 80% patsientidest on leidnud oma tervisemurele lahenduse juba esimese konsultatsiooni käigus,” lisab ta.

Meliva Digikliinik on toonud kaasa uue ajastu tervishoius, pakkudes kiiret, kvaliteetset ja patsiendikeskset arstiabi mugaval ning turvalisel platvormil. “Tänu turvalisele platvormile on meil võimalik koostööd teha ka kindlustusfirmadega. Lisaks saame pakkuda kaugvastuvõtte läbi videokonsultatsiooni eriarstide juurde,” räägib Soopalu.

Teenuse kvaliteeti kinnitab ka kõrge patsiendirahulolu – kasutajad on hinnanud Meliva Digikliiniku arstide teenust viiepallisüsteemis 4,86 punktiga. Teenus on saadaval eesti, vene ja inglise keeles, mis teeb arstiabi kättesaadavaks laiemale kasutajaskonnale.

Meliva Digikliinik põhineb rakendusel, mida kasutatakse enam kui kümnes riigis. Platvormi eesmärk on tagada turvaline ja mugav ligipääs tervishoiuteenustele. “Patsiendid saavad end tuvastada Smart-ID, Mobiil-ID või ID-kaardi abil, mis tagab nende andmete privaatsuse,” selgitab Soopalu. “See võimaldab lihtsat ja turvalist suhtlust arstidega. Rakenduse kaudu on võimalik spetsialistile turvaliselt edastada oma terviseinfot. Näiteks täita küsimustik sümptomitest, lisada fotosid lööbest või põletikust ning saata dokumente,” lisab Digikliiniku juht.

“Arstidel on võimalus konsultatsiooni ajal algatada lisaküsimustikke, määrata analüüse, väljastada retseptiravimeid ja saatekirju edasisteks uuringuteks,” märgib Soopalu. Kõik konsultatsioonid salvestatakse Digikliiniku süsteemis ning patsiendid saavad hiljem oma terviseandmetele ligi ka terviseportaalis.

Milliste tervisemuredega saab Digikliinikust abi?

Meliva Digikliinik pakub abi paljude levinud terviseprobleemide korral, sagedasemad pöördumise põhjused on külmetusnähud, silma- või põiepõletiku sümptomaatika, nahalööbed ja laste tervisega seotud küsimused.  “Pöördumised on hooajati erinevad. Kevadel-suvel on tüüpilisemad nähud allergiad ja putukahammustused, sügisel-talvel ägedad külmetushaigused,” ütleb Soopalu. Lisaks saab abi vaimse tervise ja seksuaaltervisega seotud muredega, samuti on võimalik Digikliiniku arstil avada haigus- ja hoolduslehti.

Gerli läks eelmine aasta suvepuhkuse ajal Pärnusse, et nautida sealset sooja ilma, avalikke üritusi ja häid restorane. Ühel hommikul aga ootas teda ebameeldiv üllatus – üks silm oli tugevalt kinni paistetanud.  Putukahammustusest ei olnud märke ja olukord tundus murettekitav. Puhkus, mis pidi olema muretu ja lõõgastav, sai ootamatu pöörde.

Gerli otsustas kasutada Meliva Digikliiniku teenust, et leida kiire lahendus puhkuse päästmiseks. Ta tegi silmast pildi ja saatis selle äpi kaudu arstile, kellelt tuli ka peaaegu kohe vastus. Arst küsis esmalt täpsustavaid küsimusi ja soovitas kõigepealt proovida kompressi, et näha, kas turse alaneb loomulikul teel. Kaugvastuvõtu lõpus lepiti kokku, et Gerli tegutseb vastavalt arsti soovitusele ja jääb olukorda jälgima. 

Järgmisel hommikul oli paistetus palju hullemaks läinud ja Gerli pöördus uuesti Digikliiniku poole. Seekord oli valves uus arst, kes sai aga kohe tutvuda eelmise päeva vestlusega, kuna äpis talletuvad kõik kaugvastuvõtud ajaloona. Kuna Gerli oli eeskujulikult esimest ravijuhist järginud, kuid paraku ilma paranemistulemuseta, kirjutas arst välja antibiootikumiga silmasalvi. Lisaks jagati talle edasise nakkuse leviku vältimiseks veel soovitusi, näiteks vahetada välja käterätikud ja padjapüürid.

Gerli jäi Digikliinikust saadud abiga väga rahule. Ta hindab eelkõige kiiret reageerimist ja seda, et arstid tegelesid tema murega põhjalikult. “Kõige suurem pluss oli mugavus – sain arstiga suhelda otse oma puhkusepaigast, ilma et oleks pidanud kuhugi sõitma,” kiidab naine. “Lisaks sain targemaks, kuidas infektsiooni korral käituda ja mida silmas pidada, et see kiiremini paraneks.”

Helina Soopalu: Meliva Digikliinik on loodud pakkuma võimalikult mugavat, kiiret ja usaldusväärset arstiabi

Tervishoiuteenuste digitaalsus on muutmas meie arusaama arstiabi kättesaadavusest.

Digikliinik on turvaline keskkond, kus esmatasandiarstid on terviseküsimustes lihtsasti kättesaadavad.

Helina Soopalu: Meliva Digikliinik on loodud pakkuma võimalikult mugavat, kiiret ja usaldusväärset arstiabi.

Alates juulist teeb Meliva Digikliinik koostööd Südameapteegiga. Kõikides Südameapteekides üle Eesti on apteekrid valmis juhendama kliente, kuidas Meliva Digikliinikut kasutada. Meliva Digikliiniku kaudu saab klient mugavalt arstilt tervisemurede korral nõu küsida või retsepti pikendada kaugkonsultatsiooni teel.

Millal pöörduda Digikliiniku arsti konsultatsioonile?

Külmetusnähud – palavik, nohu, köha, gripi või COVID-19 haigusega seotud küsimused.

Lapse haigestumine – lapse äge haigestumine, palavik, nahalööbed, silmapõletikud jms. 

Seksuaaltervis – sugulisel teel levivad haigused, rasestumisvastased vahendid, erektsioonihäired.

Silma sümptomid – silmapõletik, allergilised sümptomid.

Kõhuprobleemid – kõhulahtisus, oksendamine.

Naiste põiepõletik – sage või valulik urineerimine, põletustunne urineerimisel.

Allergia sümptomid – vesine nohu, ninakinnisus, nina ja silmade sügelus, silmade punetus, pisaravool ja aevastamine.

Naha sümptomid – lööve, akne, nahapõletik, küünte haigused.

Putukahammustused – puugi- ja putukahammustused, muud nahaärritused.

Retsepti pikendamine – raviga jätkamine, kui see on kulgenud probleemideta ning patsient on käinud vajalikes plaanilistes kontrollides (ei pikendata psühhotroopsete ravimite retsepte).

Tänu koostööle hoolitseme selle eest, et ükski mure ei jääks apteegist lahkudes lahendamata.

Rohkem infot kaugkonsultatsiooni kohta: https://www.sudameapteek.ee/teenused/kaugkonsultatsioon

Meliva Digikliiniku kaugkonsultatsioonid Südameapteegis 

Alates juulist teeb Meliva Digikliinik koostööd Südameapteegiga.

Meliva Digikliinik teeb koostööd Südameapteegiga

"Kõik, mida sööme, jõuab ka meie kõhubakterite toidulauale, kes on toitude suhtes oluliselt tundlikumad kui meie. Nende jaoks võib üks toidukord olla elu ja surma küsimus. Meie tervis ja heaolu sõltub aga suuresti just sellest, kuidas kõhubakteritel läheb," ütleb Meliva toitumisnõustaja Kaisa Kopliste.

Nii aitavad näiteks kiudainerikkad ja fermenteeritud toidud headel bakterikooslustel vohada, jättes omakorda vähem ruumi halbadele. Teatud teised toiduained, näiteks kunstlikud magustajad, mõned E-ained ning alkohol, aga ka toidus sisalduvad pestitsiidide ja antibiootikumide jäägid, on bakteritele otseselt mürgised.

Ultratöödeldud toidud (nt krõpsud, karastusjoogid, margariin, viinerid, nagitsad) sisaldavad enamasti ka liiga vähe kiudaineid, jättes head bakterid nälga. Suhkrurikkas keskkonnas kipuvad paljud halvad bakteritüved hästi arenema, samas kannatavad meile kasulikud, näiteks bifidobakterid.

Kõhutervise seisukohalt ei olegi niivõrd oluline, milliseid toite välistada või mida piirata: tegelikult annab ka üsna kehva dieeti tublisti tasakaalustada, kui süüa suures koguses erinevaid taimi. Kõik justkui teavad, et vähemalt pool kogu toidust peaks moodustama puu- ja köögiviljad. Ometi kohtan ma oma kabinetis seda põhimõtet järgivaid inimesi haruharva. See on päris kindlasti kõige lihtsam ja tulemuslikum muudatus, mida suurem osa inimetest enda tervise heaks teha saab.

Koguste kõrval on oluline ka taimede mitmekesisus, millest on seni veel vähe räägitud. Optimaalne erinevate taimeliikide hulk, mida nädala jooksul peaks sööma, näib uuringute kohaselt olevat umbes kolmkümmend. Enne, kui ahhetama hakkad, luba täpsustada: selle alla käivad ka teraviljad, pähklid, seemned ja maitsetaimed.

Natukene teadlikumalt poodlemisele ja toiduvalmistamisele lähenedes ei ole taimse valiku rikastamine tegelikult suurema osa inimeste jaoks mingi probleem, see nõuab vaid veidi tomati-kurgisalati-mugavustsoonist väljumist. Kasutegur energiatasemele, immuunsüsteemile ning sageli ka kehakoostisele ja -kaalule on aga märkimisväärne.

Kusjuures ühes vastavas USA-s läbiviidud uuringus võeti arvesse kõikvõimalikke sotsiaalseid ja käitumuslikke faktoreid nagu vanus, haridustase, laste arv, kehakaal, suitsetamine, alkoholi tarbimine, kroonilised haigused ja ravimite tarvitamine. Tulemustest nähtus, et igal juhul on regulaarselt suurema hulga erinevate taimede söömisel märkimisväärne mõju erinevatele tervisenäitajatele.

Selleks, et taimedest maksimaalselt kasu saada, tuleks neid tarbida nutikalt. Siin on mõned näpunäited:

Võimalusel ära koori taimi enne söömist. Suur osa kasulikke aineid on koondunud just köögi- ja puuviljade koore alla.

Eelista keetmisele aurutamist või küpsetamist. Näiteks kartuleid keetes valad suure osa neis sisalduvatest vitamiinidest ja mineraalainetest keeduveega kraanikausist alla. Vastupidiselt levinud arusaamale on kartul tegelikult igati tervist toetav toit, lihtsalt koorimine ja keetmine ei lase sellel tervisetoiduna särada.

Vali taimi värvi järgi. Sügavad, tumedad ja kirkad värvid on märk taimede kõrgest antioksüdantide ja mineraalainete sisaldusest. Näiteks kahvatuvalge jääsalati toiteväärtus ei kannata võrreldes sügavrohelise spinati või lehtkapsaga mingit kriitikat. Rohelised lehtköögiviljad on eraldi grupp, mis on paljudelt toidulaudadelt välja praagitud kui "mõttetu muru", seda aga täiesti teenimatult, sest rohelised lehekesed on tihedalt häid toitaineid täispakitud.

Intensiivsusereegel kehtib lisaks värvile ka maitse puhul. Tugeva maitsega taimed, nt küüslauk, karulauk, ingver, tšilli, mädarõigas, petersell jne sisaldavad rikkalikult polüfenoole ja teisi bioaktiivseid ühendeid. Meie esivanemad nuputasid välja, et intensiivse maitsega taimed on kas mürgised või raviomadustega, mõnel puhul on piir hägune. „Mis ei tapa, teeb tugevaks", eks.

Värskeid vilju pole mõtet külmikusse või köögikapile liiga pikaks ajaks ette varuda, sest mitmed vitamiinid lagunevad ja lenduvad aja jooksul. Näiteks C-vitamiini kogus kahaneb kolme päeva jooksul umbes poole võrra. Kui avastad end pidevalt närbunud salatilehtedega tõtt vaatamas, on targem varuda sügavkülmutatud köögivilju. Need on korjatud küpsuse tipul ja kiirelt külmutatud, säilitades suure osa kasulikest ainetest. Pikkade transpordikilomeetrite ja riiulil seismisega lähevad need aga värsketes köögiviljades kaotsi.

Lisaks taimede osakaalu suurendamisele on veel üks lihtne, aga kahetsusväärselt vähe praktiseeritav tervisetõhustaja: fermenteeritud toidud. Kui taimed on tänu kiudainete, oligosahhariidide ning polüfenoolide sisaldusele prebiootilised, siis fermenteeritud toidud on probiootilised. Bios tähendab kreeka keeles „elu”, pre „enne“ ja pro „poolt“. Seega taimsed toidud on otsetõlkes „enne elu“ ja fermenteeritud toidud „elu poolt“. Lihtsalt öeldes: taimses toidus sisalduvad kiudained on toiduks meie soolestikubakteritele, samas kui fermenteeritud toidud sisaldavad elusaid baktereid, mis aitavad rikastada soolestiku mikrobioomi mitmekesisust.

Hapendatud taimsed toidud ühendavad endas nii pre- kui probiootilisi omadusi: näiteks hapukapsas ja kimchi võiksid olla menüüs pea iga päev. Seejuures on oluline märkida, et elusbakterid hukkuvad kuumutades, seega säilivad probiootilised omadused vaid toores toidus. Tulemas on ka hapukurgihooaeg, ehkki ühepäevased soolakurgid on juba väga maitsvad, on piimhappebakterite sisaldus neis veel peaaegu olematu. Seega tasub tervisekasu saamiseks lasta neil paar-kolm päeva hapneda. Väärib ka märkimist, et äädikaga marineeritud kurk ei ole sama asi, mis hapendatud kurk.

Kõhutervisele kasulikke baktereid sisaldavad ka kõikvõimalikud fermenteeritud piimatooted, nt keefir, pett, jogurt, juustud. Lisaks ka kääritatud oaproduktid, nt tempeh ja miso. Aga ka kombucha ja traditsiooniliselt kääritatud pastöriseerimata kali.

Fermenteeritud toitude puhul on oluline teada, et kui need asuvad poeletil väljaspool külmkappi, siis on tegemist pastöriseeritud toodetega, kus bakterid on pärast kääritamistöö tegemist kuumutamisega kahjutuks (ja seega ka kasutuks) tehtud. Sellel reeglil on üksikud erandid uute kääritamistehnoloogiate näol, mida meie poelettidelt praegu veel ei leia.

Tavaliselt hakatakse tervislikumalt toituma aasta alguses, kuid hoopis hõlpsam on oma menüüd rikastada köögiviljadega just praegu, suvel, mil peenrad ja turuletid selleks inspireerivalt värviliseks kisuvad. Ehk leidsid ka loetust inspiratsiooni juba täna midagi uut või unustatud vana proovida. Ning kui endal pilt silme eest kirjuks kisub, saab alati abi küsida toitumisnõustajalt.

Toitumisnõustaja: hoia oma kõhubaktereid, siis hoiavad nemad sind

Meie tervis ja heaolu sõltub aga suuresti just sellest, kuidas kõhubakteritel läheb.

Soolestikus käib vilgas elu, mille mõju ulatub kaugemale, kui ise teadvustada oskame. Üha enam teadusuuringuid kinnitab, et mikrobioomil on keskne roll meie immuunsüsteemi töös, hormoonide tasakaalus, põletikuliste protsesside ohjamises ja isegi meeleolu kujundamises.

Ega ilmaasjata tugineta eluliselt tähtsate otsuste tegemisel kõhutundele: oled ehk kuulnud, et soolestikku nimetatakse isegi teiseks ajuks. Armunutel võivad kõhus lausa liblikad lennata ja kõht annab ka märku, kui oleme ärevad või hirmul. Mõnikord oleme hoopis külma kõhuga.

Soolestikust ja seal pulbitsevast elust räägitakse viimasel ajal üha enam, sest tegemist on tormiliselt edeneva uurimissuunaga, kus on palju avastamisrõõmu. Paljusid protsesse me veel ei mõista, kuid juba tehtud avastused on tervise, heaolu ja eluea seisukohalt märkimisväärsed. Võib väita, et kui meie soolestikubakteritel läheb kehvasti, läheb kehvasti ka meil ja vastupidi.

Selleks, et mitte jääda abstraktseks, toon siinkohal konkreetsed näited, kuidas soolestikubakterid meie igapäevaelu mõjutada võivad.

Energiatase: mitmekesine mikrobioom aitab paremini toitaineid omastada ning mõjutab vere glükoositaset, vähendades energiakõikumisi ja väsimust. Kui soolestikus domineerivad põletikku soodustavad bakterid, võib see suurendada kehas kroonilist stressiseisundit ja väsimustunnet.

Meeleolu: ligikaudu 95 protsenti kehaomasest serotoniinist ja üle poole dopamiinist sünteesitakse soolestikus – seda nii meie enda soolerakkude kui ka sealsete mikroobide poolt. Kuigi need virgatsained ei läbi vere‑aju barjääri, mõjutavad nad meeleolu närvi‑, hormooni‑ ja immuunkanalite kaudu: kõhu‑aju telg vahendab signaale, mis aitavad reguleerida stressitaluvust, motivatsiooni ja heaolutunnet. Tasakaalus mikrobioom toetab seega nii serotoniini‑ kui ka dopamiiniringlust, samas kui tasakaalu häirumine võib soodustada ärevust, tujukõikumisi ja motivatsioonilangust. 

Isud: mikroobid ei ole passiivsed kaasreisijad. Kui mingil bakteriliigil hakkavad toiduvarud otsa saama, saadavad nad ajule signaali stimuleerida isu oma lemmiktoidu järele. Mida rohkem me teatud toite sööme, seda rohkem vastavat bakteripopulatsiooni kasvatame. Seega, kui kõhus on ülekaalukalt palju kummikommide ja šokolaadi peal kasvanud baktereid, siis isu nende toitude järele ei sõltu kaugeltki vaid meist: tuhandete bakterite kollektiivne tahtejõud osutub sageli meie endi omast tugevamaks.

Või kui sööme kapsasuppi, siis on pidulaud just teatud tüüpi bakteritel, kes toituvad kapsas leiduvast kiudainest. Kui vastavatel bakteritel saab „kõht täis“, saadavad nad ajju signaali: „aitab kapsasupist!". See juhtub umbes 20 minutiga, mis teatavasti on aeg, mis kulub täiskõhutunde saavutamiseks.

Tõe huvides tuleb märkida, et isu tekkimise ja küllastumise mehhanismid on kirjeldatust oluliselt komplekssemad, aga kui mikroobide kooslus ei ole hästi tasakaalus või kui sööme palju ultratöödeldud toite (külmutatud pitsad, kiirnuudlid, värvilised hommikuhelbed), siis söögiisu reguleerumine häirub.

Kehakaal: ülekaaluliste inimeste soolestiku mikrobioom on üldiselt liigivaesem ning seal on ülekaalus bakterid, kes töötlevad eriti efektiivselt just kõrge süsivesikutesisaldusega toite. Osa süsivesikuid on inimeste seedeensüümide jaoks seedimatud, kuid teatud tüüpi soolestikubakterid suudavad neid ilusti lõhustada ja toodavad neist rasvhappeid. See ei ole iseenesest halb, kuid kui selliseid baktereid on ülekaalukalt palju, pigistatakse süsivesikutest välja oluliselt suurem hulk energiat, mida saab kasutada või rasvana talletada. Samuti sõltub mikroobidest, kui suur osa toidurasvast jõuab meie vereringesse ja kui palju väljutatakse seedimata. Seega on samast kogusest toidust omastatava energia hulk inimeseti erinev.

Seega sõltub meie heaolu paljuski sellest, mida me sööme. Targalt süües paraneb energiatase, meeleolu ja stressitaluvus. See tähendab ka vähem haigena veedetud päevi, tugevamat immuunsüsteemi ning isegi paremat ellusuhtumist. Kui ise võib toitude-, toitainete- ja soolemikroobide maailmas navigeerimine tunduda raskevõitu, siis saab alati abi küsida toitumisnõustajalt.

Kuna iga inimese mikrobioom on ainulaadne nagu sõrmejälg, ei pruugi üldised soovitused alati kõigile sobida. Siis aitabki toitumisnõustaja välja selgitada, millised toidud ja söömisharjumused just sinu füüsilist ja vaimset heaolu toetavad.

Kaisa Kopliste: Soolestik on kui meie teine aju

Mikrobioomi tasakaal võib mõjutada meie energiataset, meeleolu, isusid ja isegi kehakaalu.

Tihtipeale ollakse MRT-uuringut harjutud seostama aju või lülisamba probleemide diagnoosimisega, kuid Melivast abi saanud Irma Toobali kogemus näitab, et põlvemurega “torusse sukeldudes” võib paljastuda peituv haigus. Jooksmisega tegelev Irma sai just tänu MRT-uuringule teada, miks üks tema põlvedest hirmsasti valu tegi. 

Irma oli enne oma kahe poja sündi palju jooksmisega tegelenud ja osalenud ka poolmaratonidel. Juba siis tundis ta aeg-ajalt valu põlvedes, kuid ei otsinud abi. Kui sündisid lapsed, jäi jooksuharrastus ligi kümneks aastaks tagaplaanile ja põlvevalud taandusid iseenesest.

Möödunud aasta alguses seadis naine endale ambitsioonika eesmärgi – joosta täispikk maraton. Treeningud olid üsna intensiivsed ja valu ei lasknud end paraku kaua oodata. “Enamasti tõi jalgadele puhkuse lubamine leevendust ja sain taas edasi treenida. Kohusetundliku inimesena oli mulle vaimselt päris keeruline, kui ei saanud valu tõttu treeningkavast kinni pidada,” räägib Irma. 

Augusti lõpus otsustas ta pöörduda füsioterapeudi vastuvõtule, kellelt sai kaasa erinevaid harjutusi vigastuste ennetamiseks. Konsultatsiooni käigus tundus kõik korras olevat ja edasi treenida naisel ei keelatud. 

Valu ei hoiata ette, see tuleb ja ajab kõik plaanid sassi

Kuu enne täismaratoni oli Irma end kirja pannud ühele poolmaratonile ja päev enne seda ka kümnekilomeetrisele rahvajooksule. Ta võttis viimast pigem kergema treeninguna ega plaaninud rekordeid püstitada, vaid lihtsalt toredat melu nautima minna.

Kuigi rahvajooksu hommikul pitsitas põlves kuidagi kummaliselt, siis õhtuks oli see tunne kadunud ja Irma läks jooksma. “Jooks läks kenasti, kuid järgmisel hommikul ärkasin nii tugeva valuga põlves, et jalale toetuda ei saanud. Muidugi ei läinud ma ka õhtul toimuvale poolmaratonile,” meenutab hobisportlane. “Olin väga ehmunud, sest sain aru, et ühel jalal ei ole mul võimalik isegi apteeki valuvaigistit ostma minna. Kodus liikusin tooli enda ees lükates ja ühel jalal hüpates. Veetsin kogu selle ja järgmise päeva voodis, kuid valu ei taandunud.”

Selline asjade käik oli Irmale suur üllatus, sest tal ei olnud otsest jalatraumat ja eelmisel õhtul magama minnes oli kõik hästi. Samas oli ööga põlv ka korralikult paiste läinud. Niisiis laenutas naine endale kargud ja sai kiiresti aja Meliva ortopeedi Mart Paisi vastuvõtule. 

“Valu oli endiselt suur ja jalale toetuda ei saanud – see lihtsalt ei kandnud. Arsti juurde jõudes olin just võtnud üsna suures koguses valuvaigisteid ja tänu sellele sain vajalikud testid kaasa teha. Kabinetis vaadeldes ei tundunud põlvel midagi viga olevat ja valu tekkepõhjus oli selguseta. Kuna ma ilma valuvaigistiteta siiski olla ei saanud, tuli probleemi edasi uurida.”

Kuidas MRT-uuring paljastas põlvevalu tagamaad?

Ortopeed suunas Irma Meliva Rävala kliinikus asuvasse magnetresonantstomograafiasse (MRT), mis võimaldab väga täpselt uurida erinevaid kehapiirkondi magnetvälja ja raadiolainete abil. MRT-masin sobib luude, liigeste, pea- ja seljaaju ning mõningate eranditega ka kõhu- ja vaagnaorganite uurimiseks. Irma meenutab, et tema sõitis “torusse” vaid puusadeni. Enne masinasse sisenemist sättis radioloogiatehnik ta maksimaalselt mugavasse asendisse, sest liikumatult tuli Irmal lamada 20 minutit. 

Enne uuringu tulemuste saabumist aga jõudis kätte maraton, milleks Irma oli kaheksa kuud innukalt treeninud. Arst oli talle andnud soovituse seni jalgrattaga sõita ja ujuda, et hoida võhma, kuid samas vältida põlvede liigset koormamist. Maratonieelsel õhtul otsustas naine siiski võistlusest osa võtta, lubades, et ta ei ole enda vastu kuri ja katkestab kasvõi juba esimestel kilomeetritel, kui valu muutub talumatuks. 

Niisiis laadis Irma end enne starti korralikult valuvaigisteid, magneesiumi ja spordigeeli täis ning alustas. Tugev närv oli sees, adrenaliinitase laes ning süüa ta ei suutnudki. Esimesed seitse kilomeetrit möödusid iiveldusega võideldes, aga see-eest jalad töötasid hästi.

 “Otsustasin siiski edasi joosta. Iiveldus kadus ja enesetunne oli väga hea kuni 36. kilomeetrini. Sealt edasi oli ju nii vähe minna (täismaraton on 42,195 km pikk – toim), et ei raatsinud enam katkestada. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi siiski lõpuni. Tallad tulitasid, jalad valutasid, kuid mitte põlvedest, vaid mujalt. Mu pere ja sõbrad olid mind terve raja vältel toetamas ning ergutamas. Nägin uhkust täis pilku mu poegade silmis, kui nad jälgisid mind finišisse jõudmas. Olin üliõnnelik, kui maraton tehtud sai! Mis siis, et ajaliselt läks tund kauem kui plaanisin.” 

Lõpuks saabusid ka MRT tulemused ja need olid kõike muud kui rõõmustavad. Selgus, et Irma põlves oli väsimusmurrueelne seisund. Tagantjärele tõdeb Irma, et kui ta oleks varem dr Paisi poole pöördunud ja saanud diagnoosi enne võistlust, poleks ta kindlasti jooksma läinud. “Minu lugu näitab, et ükskõik kui hea on arst, lõpuni ta ilma masinata meie sisse ei näe ega oska täpset diagnoosi panna. Kuigi pealtnäha oli minu põlv funktsioneeriv ja valuvaigistid toimisid, otsustas arst siiski asja edasi uurida. Olen väga tänulik dr Paisile, et ta mu muret tõsiselt võttis,” kiidab naine. “MRT ja röntgen on ideaalsed abivahendid, et saada teada, mis meie keha sees tegelikult toimub,” lisab ta. 

Maratonijärgne taastumine kestis kolm kuud ja alles siis sai Irma hakata taas lühemaid distantse jooksma. Ortopeedi soovitusel tehtud järelkontrolli röntgen kinnitas, et olukord paraneb ning maraton ei viinud põlve päris murruni. “Hoidun veel praegugi tõsisemast jooksmisest ja eelistan jalgrattasõitu, ujumist ning pikki jalutuskäike.” Siiski nendib Irma lõpetuseks, et süda kuulub endiselt jooksmisele.

Vastuvõtule tuli noor, heas sportlikus vormis naine, kes kasutas küünarkarke, kuna jalale astumine oli valulik. Kliinilises uuringus (arstlik läbivaatus silmade ja kätega) midagi selget esile ei tulnud ning patsiendi eelneva loo põhjal ei olnud ka röntgenuuring põhjendatud.

MRT-uuring paljastas üllatusena reieluu alaosa ehk põlveliigese piirkonna väsimusmurrueelse seisundi, mis väljendub luu tursena. MRT eristab kudesid nende vedelikusisalduse alusel, samas kui röntgenpildil nähtavad muutused ilmnevad alles aja jooksul ja viitavad sageli juba tõsisemale olukorrale.

Uuringute kohaselt moodustavad stressimurrud umbes 20% kõigist spordivigastustest. Suurema riskiga on jooksjad, kes läbivad nädalas üle 40 km. Levinumad stressimurru piirkonnad on sääreluu, lodiluu jalalabas, jalalabaluud, reieluu kael ja vaagnaluud.

Väsimusmurdude taga võib peituda varasemalt diagnoosimata haigus. Nii juhtus ka Irma puhul – vereanalüüsid aitasid leida probleemi algpõhjuse ning alustada sobivat ravi.

Sageli piisab täpse diagnoosi püstitamiseks patsiendi jutustatud loost (anamneesist), kliinilisest uuringust ja vajadusel röntgenuuringust. Siiski on MRT kättesaadavuse paranemine võimaldanud kiiremat diagnoosimist ja täpsemate vastuste andmist, aidates seeläbi ka patsiente tõhusamalt.

Kogemuslugu: Kui põlvevalu muutub talumatuks

Jooksmisega tegelev Irma sai just tänu MRT-uuringule teada, miks üks tema põlvedest hirmsasti valu tegi. 

Kui põlvevalu muutub talumatuks

Kui hamba puudumine esteetiliselt oluliselt ei häiri, lükatakse selle asendamist tihti pahaaimamatult edasi. Tühimik hambareas võib aga hakata mõjutama kogu hambumust ja pikas perspektiivis vajada märksa suuremat sekkumist. 

Meliva Maakri hambakliinikus töötav implantoloog-parodontoloog Laura Saksing tõdeb, et sageli jäetakse õigeaegselt tegutsemata just tagumiste hammaste puudumisel. 

“Kuna see välja ei paista, lükatakse ravi edasi. Kuid tühimiku tõttu võivad hakata liikuma hoopis teised hambad: tagumised hambad kalduda ettepoole, ülemised hambad liikuda allapoole või tekkida ebaühtlased hambavahed. Samuti võib tagumiste hammaste puudumisel kasvada koormus eeshammaste piirkonnas, mis võib kaasa tuua nende hammaste suurenenud liikuvuse ning asendimuutused. See omakorda väljendub lõpuks ka esteetiliste probleemidena,” räägib dr Saksing.  

Mida kauem hamba asendamisega viivitada, seda keerulisemaks ja kulukamaks läheb hilisem ravi. Dr Saksing selgitab, et kui hambumus muutub oluliselt, võib enne implantaadi paigaldamist olla vajalik ka ortodontiline ravi. “Vältimaks tulevikus ajamahukamaid ja kulukamaid protseduure, tasub arstiga ravi osas konsulteerida esimesel võimalusel.” 

Enamasti viivad hamba kaotamiseni kaariesest ehk hambaaukudest tulenevad probleemid ja kinnituskudede põletikud ehk igemehaigused. “Kaariese tagajärjel võivad tekkida juuresisesed infektsioonid, mis võivad edasi areneda juurealuseks põletikuks. Lisaks võivad hammaste kaotuseni viia ka hambajuure fraktuurid ning traumad,” ütleb dr Saksing.  

Kui hambaauk on liiga sügav või eeltoodud probleemide ravi ei ole võimalik või ei anna soovitud tulemusi, tuleb hammas eemaldada ning asendada. Parim variant selleks on sageli implantaat. Implantaate paigaldatakse ka juhul, kui inimesel ei ole mõni hammas sünnipäraselt arenenud.  

Implantaatide paigaldamise protsess ja vajaminev töö sõltuvad suuresti konkreetsest hambast ning patsiendi suu olukorrast. “Esteetiliselt olulistes piirkondades asendatakse hammas võimalusel kohe, näiteks esihambad. Vajadusel aga oodatakse pärast hamba eemaldamist umbes 3–4 kuud, et kude saaks paraneda. Vahel, kui põletik on ulatuslik, tuleb oodata ka kauem. Kui implantaadi paigaldamisel ei ole vaja täiendavat luud lisada, võtab integreerumine aega ligikaudu 3–4 kuud,” selgitab dr Saksing.  

Arst lükkab ümber hirmujutud, justkui hambaimplantaadid ei luustuks korralikult. “Selliseid probleeme tuleb ette väga harva. Ka pikemaajalised implantaate ümbritsevate kudede probleemid on õige hoolduse ja hoolika jälgimisega ennetatavad ja kui need varakult avastada, siis ka lahendatavad. Üldiselt on implantaadi paigaldamine tihti isegi vähem traumeeriv kui hamba eemaldamine,” võtab dr Saksing teema kokku.  

Hambaimplantaat on titaanist kruvi, mis asendab oma hamba juurt ja paigaldatakse lõualuu sisse. Inimene seda ise silmaga suus ei näe. Selle paigaldamiseks tuleb teha igeme osas lõige ja puuriga prepareerida luusse pesa, kuhu sisestatakse hambaimplantaat. Seejärel kulub tavaliselt 3–4 kuud, mille jooksul hambaimplantaat luustub. Siis kinnitatakse selle külge visuaalselt oma hamba sarnane hambakroon ehk see osa, mida inimene ise suus näeb. 

Kas hambaimplantaat on nagu päris oma hammas? 

Hambaimplantaadi abil asendatud hammas tundub naturaalne, kuna see näeb välja ja funktsioneerib suures osas nagu oma hammas. Implantaadid kestavad enamasti suus pikalt, kuid aeg-ajalt võib ka neil tekkida probleeme. Seetõttu tuleb regulaarselt käia ka implantaatidega professionaalses puhastuses ja arsti vastuvõtul kontrollis.

City Clinics hambakliinikud liitusid Meliva kliinikutega

Usaldusväärne, hooliv ja terviklik hambaravi kogu perele.