Toitumisnõustaja Kaisa Kopliste: Miks uusaastalubadused toitumises sageli läbi kukuvad ja miks pole asi tahtejõus
Miks on toitumisega seotud lubadusi parem mitte anda?
Jaanuarikuu toob paljudele kaasa soovi uuesti alustada. Plaanitakse hakata tervislikumalt sööma, rohkem liikuma, liigseid kogunenud kilosid kaotama. Ent juba mõne nädala pärast selgub sageli, et algne hoog on raugenud. Tavapärane järeldus on, et puudu jäidistsipliinist või tahtejõust. Meliva toitumisnõustaja Kaisa Kopliste sõnul on see aga eksitav.
„Me ju teame nii omast kogemusest kui ka statistiliselt, et taolised uusaastalubadused enamasti ei toimi. Ometi astuvad paljud igal aastal uuesti sama reha otsa ja mõtlevad, et kui nad seekord rohkem pingutavad, siis nüüd õnnestub. Tegelikult ei ole võtipingutuses ega tahtejõus,“ ütleb ta.
Lubadus ise tekitab juba hea tunde
Kopliste selgitab, et juba tulevikust mõtlemine ja uue alguse kujutlemine mõjutab meie ajukeemiat.
„Tulevikuplaanide tegemine ei nõua mingit erilist pingutust, aga perspektiiv või lootus uuele algusele stimuleerib ajus dopamiinisüsteemi. Me kõik pürime rahulolu poole, samas evolutsiooniliselt on kujunenud nii, et väldime võimalusel pingutust, kui see ei ole seotud kohese tasuga. Toitumisharjumuste muutmine või trenni tegemine kaalu langetamiseks on aga liiga pikk mäng, et see seos kohe tekiks,” selgitab Kopliste.
Lubadus on hea otsetee. Pingutama ei pea, aga kujuteldav tulemus tekitab korraks tunde, et olemegi juba kohal. Ajus tekib dopamiinivastus. Paraku see kujutelm tegelikult ei anna oodatud tulemust ja motivatsioonist võib üsna kiiresti saada frustratsioons
Seepärast võib lubaduse andmine ise pakkuda ajule justkui kiiret rahuldust. „Lubadus on hea otsetee. Pingutama ei pea, aga kujuteldav tulemus tekitab korraks tunde, et olemegi juba kohal. Ajus tekib dopamiinivastus. Paraku see kujutelm tegelikult ei anna oodatud tulemust ja motivatsioonist võib üsna kiiresti saada frustratsioons,“ ütleb ta.
Tihti võib olla tegu ka vale strateegia, mitte vähese pingutusega. Kopliste toob selle olukorra kirjeldamiseks võrdluse, milles paljud end ära tunnevad.
„Me kõik oleme näinud tuppa kinni jäänud linnukest, kes püüab oma eesmärgi ehk sinise taeva poole lennata, aga põrkub vastu klaasi. Ta proovib üha uuesti ja uuesti. Ei saa öelda, et linnuke ei pingutaks või et tal jääks tahtejõudu puudu. Ta pingutab meeletult,aga tema valitud strateegia – liikuda otsejoones ja kiiresti – ei toimi. See viib meeleheite ja loobumiseni,” toob Kopliste näite.
Tema sõnul on uusaastalubadustega sageli sama lugu. „ Seatakse püüdmatud eesmärgid ning hakatakse jõu ja suure pingutusega nende poole püüdlema. Ja kui see ei tööta, siis arvatakse, et tuleb veel rohkem pingutada, lennata veel kõvemini vastu klaasi. Tegelikult oleks vaja hoopis teistsugust lähenemist,“ selgitab ta.
Elu muutlikkus ei ole libastumine, vaid normaalsus
Sageli räägitakse toitumise puhul rajalt kõrvale kaldumisest. Kopliste peab seda dieedikultuuri poolt juurutatud mõtteviisiks.
„Tervislik söömiskäitumine on minu arvates selline, kus libastumine kui kontseptsioon üldse puudub. See, et me erinevatel päevadel või perioodidel erinevalt sööme, on elu osa. Toiduvalikud on oluliselt vähem meie kontrolli all, kui me arvama kipume. Mõjutavaid faktoreid on väga palju,“ selgitab Kopliste.
Rutiin võib olla toetav, kuid selle katkemine on paratamatu. „Reisid, peod, stressiperioodid, hormonaalsed muutused – see kõik on elu loomulik osa, mitte mingi kõrvalekalle. Oleks absurdne eeldada, et toitumine jääb nendel aegadel täpselt samasuguseks nagu rahulikus argirütmis. Probleem tekib siis, kui püüame hoidaillusiooni täielikust kontrollist olukordades, kus kogu muu elu on muutunud,“ ütleb toitumisnõustaja.
Kopliste rõhutab, et püsivaid muutusi ei saa rajada üksnes motivatsioonile. „Motivatsioon on tunne. Tunded tulevad ja lähevad. Tahtejõud on nagu muskel, mis koormusega väsib. Sellele ei saa pikalt loota. Toitumise ja tahtejõu vahel on minu silmis üldse üsna vähe ühisosa,“ selgitab ta.
Tema sõnul tasub enne suurte eesmärkide seadmist küsida, kas neid on üldse vaja.
„Me tahame kogu aeg midagi paremaks teha, aga vahel on vaja lihtsalt sedastada, et juba ongi piisavalt hästi. Ideaalne ei saa niikuinii kunagi olema ja kui miski toimib enam-vähem okeilt, siis ei pruugi olla mõistlik seda jõuga torkida,“ ütleb ta.
Kas parim uusaastalubadus on lubadustest loobumine?
Kopliste ei pea harjumuste muutmisel oluliseks kalendriaasta vahetumist.
„Harjumuste muutmiseks sobiliku aja leidmiseks ei pea kalendrisse vaatama. Neid muutusi tuleks teha läbimõeldult, mitte jõuga ja hetkelise dopamiinisutsu ajel.“ selgitab Kopliste.
Tema soovitus kõlab lihtsalt:
„Põhimõtteliselt soovitaksin toitumisega seotud uusaastalubaduste andmisest loobuda. Palju mõistlikum on küsida, milline väike muutus oleks praeguses elus päriselt teostatav, ja hakata sealt rahulikult edasi liikuma.“ võtab Meliva toitumisnõustaja teema kokku.