Soolestikus käib vilgas elu, mille mõju ulatub kaugemale, kui ise teadvustada oskame. Üha enam teadusuuringuid kinnitab, et mikrobioomil on keskne roll meie immuunsüsteemi töös, hormoonide tasakaalus, põletikuliste protsesside ohjamises ja isegi meeleolu kujundamises.

Ega ilmaasjata tugineta eluliselt tähtsate otsuste tegemisel kõhutundele: oled ehk kuulnud, et soolestikku nimetatakse isegi teiseks ajuks. Armunutel võivad kõhus lausa liblikad lennata ja kõht annab ka märku, kui oleme ärevad või hirmul. Mõnikord oleme hoopis külma kõhuga.

Soolestikust ja seal pulbitsevast elust räägitakse viimasel ajal üha enam, sest tegemist on tormiliselt edeneva uurimissuunaga, kus on palju avastamisrõõmu. Paljusid protsesse me veel ei mõista, kuid juba tehtud avastused on tervise, heaolu ja eluea seisukohalt märkimisväärsed. Võib väita, et kui meie soolestikubakteritel läheb kehvasti, läheb kehvasti ka meil ja vastupidi.

Selleks, et mitte jääda abstraktseks, toon siinkohal konkreetsed näited, kuidas soolestikubakterid meie igapäevaelu mõjutada võivad.

Energiatase: mitmekesine mikrobioom aitab paremini toitaineid omastada ning mõjutab vere glükoositaset, vähendades energiakõikumisi ja väsimust. Kui soolestikus domineerivad põletikku soodustavad bakterid, võib see suurendada kehas kroonilist stressiseisundit ja väsimustunnet.

Meeleolu: ligikaudu 95 protsenti kehaomasest serotoniinist ja üle poole dopamiinist sünteesitakse soolestikus – seda nii meie enda soolerakkude kui ka sealsete mikroobide poolt. Kuigi need virgatsained ei läbi vere‑aju barjääri, mõjutavad nad meeleolu närvi‑, hormooni‑ ja immuunkanalite kaudu: kõhu‑aju telg vahendab signaale, mis aitavad reguleerida stressitaluvust, motivatsiooni ja heaolutunnet. Tasakaalus mikrobioom toetab seega nii serotoniini‑ kui ka dopamiiniringlust, samas kui tasakaalu häirumine võib soodustada ärevust, tujukõikumisi ja motivatsioonilangust. 

Isud: mikroobid ei ole passiivsed kaasreisijad. Kui mingil bakteriliigil hakkavad toiduvarud otsa saama, saadavad nad ajule signaali stimuleerida isu oma lemmiktoidu järele. Mida rohkem me teatud toite sööme, seda rohkem vastavat bakteripopulatsiooni kasvatame. Seega, kui kõhus on ülekaalukalt palju kummikommide ja šokolaadi peal kasvanud baktereid, siis isu nende toitude järele ei sõltu kaugeltki vaid meist: tuhandete bakterite kollektiivne tahtejõud osutub sageli meie endi omast tugevamaks.

Või kui sööme kapsasuppi, siis on pidulaud just teatud tüüpi bakteritel, kes toituvad kapsas leiduvast kiudainest. Kui vastavatel bakteritel saab „kõht täis“, saadavad nad ajju signaali: „aitab kapsasupist!". See juhtub umbes 20 minutiga, mis teatavasti on aeg, mis kulub täiskõhutunde saavutamiseks.

Tõe huvides tuleb märkida, et isu tekkimise ja küllastumise mehhanismid on kirjeldatust oluliselt komplekssemad, aga kui mikroobide kooslus ei ole hästi tasakaalus või kui sööme palju ultratöödeldud toite (külmutatud pitsad, kiirnuudlid, värvilised hommikuhelbed), siis söögiisu reguleerumine häirub.

Kehakaal: ülekaaluliste inimeste soolestiku mikrobioom on üldiselt liigivaesem ning seal on ülekaalus bakterid, kes töötlevad eriti efektiivselt just kõrge süsivesikutesisaldusega toite. Osa süsivesikuid on inimeste seedeensüümide jaoks seedimatud, kuid teatud tüüpi soolestikubakterid suudavad neid ilusti lõhustada ja toodavad neist rasvhappeid. See ei ole iseenesest halb, kuid kui selliseid baktereid on ülekaalukalt palju, pigistatakse süsivesikutest välja oluliselt suurem hulk energiat, mida saab kasutada või rasvana talletada. Samuti sõltub mikroobidest, kui suur osa toidurasvast jõuab meie vereringesse ja kui palju väljutatakse seedimata. Seega on samast kogusest toidust omastatava energia hulk inimeseti erinev.

Seega sõltub meie heaolu paljuski sellest, mida me sööme. Targalt süües paraneb energiatase, meeleolu ja stressitaluvus. See tähendab ka vähem haigena veedetud päevi, tugevamat immuunsüsteemi ning isegi paremat ellusuhtumist. Kui ise võib toitude-, toitainete- ja soolemikroobide maailmas navigeerimine tunduda raskevõitu, siis saab alati abi küsida toitumisnõustajalt.

Kuna iga inimese mikrobioom on ainulaadne nagu sõrmejälg, ei pruugi üldised soovitused alati kõigile sobida. Siis aitabki toitumisnõustaja välja selgitada, millised toidud ja söömisharjumused just sinu füüsilist ja vaimset heaolu toetavad.

Kaisa Kopliste: Soolestik on kui meie teine aju

Mikrobioomi tasakaal võib mõjutada meie energiataset, meeleolu, isusid ja isegi kehakaalu.

Tihtipeale ollakse MRT-uuringut harjutud seostama aju või lülisamba probleemide diagnoosimisega, kuid Melivast abi saanud Irma Toobali kogemus näitab, et põlvemurega “torusse sukeldudes” võib paljastuda peituv haigus. Jooksmisega tegelev Irma sai just tänu MRT-uuringule teada, miks üks tema põlvedest hirmsasti valu tegi. 

Irma oli enne oma kahe poja sündi palju jooksmisega tegelenud ja osalenud ka poolmaratonidel. Juba siis tundis ta aeg-ajalt valu põlvedes, kuid ei otsinud abi. Kui sündisid lapsed, jäi jooksuharrastus ligi kümneks aastaks tagaplaanile ja põlvevalud taandusid iseenesest.

Möödunud aasta alguses seadis naine endale ambitsioonika eesmärgi – joosta täispikk maraton. Treeningud olid üsna intensiivsed ja valu ei lasknud end paraku kaua oodata. “Enamasti tõi jalgadele puhkuse lubamine leevendust ja sain taas edasi treenida. Kohusetundliku inimesena oli mulle vaimselt päris keeruline, kui ei saanud valu tõttu treeningkavast kinni pidada,” räägib Irma. 

Augusti lõpus otsustas ta pöörduda füsioterapeudi vastuvõtule, kellelt sai kaasa erinevaid harjutusi vigastuste ennetamiseks. Konsultatsiooni käigus tundus kõik korras olevat ja edasi treenida naisel ei keelatud. 

Valu ei hoiata ette, see tuleb ja ajab kõik plaanid sassi

Kuu enne täismaratoni oli Irma end kirja pannud ühele poolmaratonile ja päev enne seda ka kümnekilomeetrisele rahvajooksule. Ta võttis viimast pigem kergema treeninguna ega plaaninud rekordeid püstitada, vaid lihtsalt toredat melu nautima minna.

Kuigi rahvajooksu hommikul pitsitas põlves kuidagi kummaliselt, siis õhtuks oli see tunne kadunud ja Irma läks jooksma. “Jooks läks kenasti, kuid järgmisel hommikul ärkasin nii tugeva valuga põlves, et jalale toetuda ei saanud. Muidugi ei läinud ma ka õhtul toimuvale poolmaratonile,” meenutab hobisportlane. “Olin väga ehmunud, sest sain aru, et ühel jalal ei ole mul võimalik isegi apteeki valuvaigistit ostma minna. Kodus liikusin tooli enda ees lükates ja ühel jalal hüpates. Veetsin kogu selle ja järgmise päeva voodis, kuid valu ei taandunud.”

Selline asjade käik oli Irmale suur üllatus, sest tal ei olnud otsest jalatraumat ja eelmisel õhtul magama minnes oli kõik hästi. Samas oli ööga põlv ka korralikult paiste läinud. Niisiis laenutas naine endale kargud ja sai kiiresti aja Meliva ortopeedi Mart Paisi vastuvõtule. 

“Valu oli endiselt suur ja jalale toetuda ei saanud – see lihtsalt ei kandnud. Arsti juurde jõudes olin just võtnud üsna suures koguses valuvaigisteid ja tänu sellele sain vajalikud testid kaasa teha. Kabinetis vaadeldes ei tundunud põlvel midagi viga olevat ja valu tekkepõhjus oli selguseta. Kuna ma ilma valuvaigistiteta siiski olla ei saanud, tuli probleemi edasi uurida.”

Kuidas MRT-uuring paljastas põlvevalu tagamaad?

Ortopeed suunas Irma Meliva Rävala kliinikus asuvasse magnetresonantstomograafiasse (MRT), mis võimaldab väga täpselt uurida erinevaid kehapiirkondi magnetvälja ja raadiolainete abil. MRT-masin sobib luude, liigeste, pea- ja seljaaju ning mõningate eranditega ka kõhu- ja vaagnaorganite uurimiseks. Irma meenutab, et tema sõitis “torusse” vaid puusadeni. Enne masinasse sisenemist sättis radioloogiatehnik ta maksimaalselt mugavasse asendisse, sest liikumatult tuli Irmal lamada 20 minutit. 

Enne uuringu tulemuste saabumist aga jõudis kätte maraton, milleks Irma oli kaheksa kuud innukalt treeninud. Arst oli talle andnud soovituse seni jalgrattaga sõita ja ujuda, et hoida võhma, kuid samas vältida põlvede liigset koormamist. Maratonieelsel õhtul otsustas naine siiski võistlusest osa võtta, lubades, et ta ei ole enda vastu kuri ja katkestab kasvõi juba esimestel kilomeetritel, kui valu muutub talumatuks. 

Niisiis laadis Irma end enne starti korralikult valuvaigisteid, magneesiumi ja spordigeeli täis ning alustas. Tugev närv oli sees, adrenaliinitase laes ning süüa ta ei suutnudki. Esimesed seitse kilomeetrit möödusid iiveldusega võideldes, aga see-eest jalad töötasid hästi.

 “Otsustasin siiski edasi joosta. Iiveldus kadus ja enesetunne oli väga hea kuni 36. kilomeetrini. Sealt edasi oli ju nii vähe minna (täismaraton on 42,195 km pikk – toim), et ei raatsinud enam katkestada. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi siiski lõpuni. Tallad tulitasid, jalad valutasid, kuid mitte põlvedest, vaid mujalt. Mu pere ja sõbrad olid mind terve raja vältel toetamas ning ergutamas. Nägin uhkust täis pilku mu poegade silmis, kui nad jälgisid mind finišisse jõudmas. Olin üliõnnelik, kui maraton tehtud sai! Mis siis, et ajaliselt läks tund kauem kui plaanisin.” 

Lõpuks saabusid ka MRT tulemused ja need olid kõike muud kui rõõmustavad. Selgus, et Irma põlves oli väsimusmurrueelne seisund. Tagantjärele tõdeb Irma, et kui ta oleks varem dr Paisi poole pöördunud ja saanud diagnoosi enne võistlust, poleks ta kindlasti jooksma läinud. “Minu lugu näitab, et ükskõik kui hea on arst, lõpuni ta ilma masinata meie sisse ei näe ega oska täpset diagnoosi panna. Kuigi pealtnäha oli minu põlv funktsioneeriv ja valuvaigistid toimisid, otsustas arst siiski asja edasi uurida. Olen väga tänulik dr Paisile, et ta mu muret tõsiselt võttis,” kiidab naine. “MRT ja röntgen on ideaalsed abivahendid, et saada teada, mis meie keha sees tegelikult toimub,” lisab ta. 

Maratonijärgne taastumine kestis kolm kuud ja alles siis sai Irma hakata taas lühemaid distantse jooksma. Ortopeedi soovitusel tehtud järelkontrolli röntgen kinnitas, et olukord paraneb ning maraton ei viinud põlve päris murruni. “Hoidun veel praegugi tõsisemast jooksmisest ja eelistan jalgrattasõitu, ujumist ning pikki jalutuskäike.” Siiski nendib Irma lõpetuseks, et süda kuulub endiselt jooksmisele.

Vastuvõtule tuli noor, heas sportlikus vormis naine, kes kasutas küünarkarke, kuna jalale astumine oli valulik. Kliinilises uuringus (arstlik läbivaatus silmade ja kätega) midagi selget esile ei tulnud ning patsiendi eelneva loo põhjal ei olnud ka röntgenuuring põhjendatud.

MRT-uuring paljastas üllatusena reieluu alaosa ehk põlveliigese piirkonna väsimusmurrueelse seisundi, mis väljendub luu tursena. MRT eristab kudesid nende vedelikusisalduse alusel, samas kui röntgenpildil nähtavad muutused ilmnevad alles aja jooksul ja viitavad sageli juba tõsisemale olukorrale.

Uuringute kohaselt moodustavad stressimurrud umbes 20% kõigist spordivigastustest. Suurema riskiga on jooksjad, kes läbivad nädalas üle 40 km. Levinumad stressimurru piirkonnad on sääreluu, lodiluu jalalabas, jalalabaluud, reieluu kael ja vaagnaluud.

Väsimusmurdude taga võib peituda varasemalt diagnoosimata haigus. Nii juhtus ka Irma puhul – vereanalüüsid aitasid leida probleemi algpõhjuse ning alustada sobivat ravi.

Sageli piisab täpse diagnoosi püstitamiseks patsiendi jutustatud loost (anamneesist), kliinilisest uuringust ja vajadusel röntgenuuringust. Siiski on MRT kättesaadavuse paranemine võimaldanud kiiremat diagnoosimist ja täpsemate vastuste andmist, aidates seeläbi ka patsiente tõhusamalt.

Kogemuslugu: Kui põlvevalu muutub talumatuks

Jooksmisega tegelev Irma sai just tänu MRT-uuringule teada, miks üks tema põlvedest hirmsasti valu tegi. 

Kui põlvevalu muutub talumatuks

Kui hamba puudumine esteetiliselt oluliselt ei häiri, lükatakse selle asendamist tihti pahaaimamatult edasi. Tühimik hambareas võib aga hakata mõjutama kogu hambumust ja pikas perspektiivis vajada märksa suuremat sekkumist. 

Meliva Maakri hambakliinikus töötav implantoloog-parodontoloog Laura Saksing tõdeb, et sageli jäetakse õigeaegselt tegutsemata just tagumiste hammaste puudumisel. 

“Kuna see välja ei paista, lükatakse ravi edasi. Kuid tühimiku tõttu võivad hakata liikuma hoopis teised hambad: tagumised hambad kalduda ettepoole, ülemised hambad liikuda allapoole või tekkida ebaühtlased hambavahed. Samuti võib tagumiste hammaste puudumisel kasvada koormus eeshammaste piirkonnas, mis võib kaasa tuua nende hammaste suurenenud liikuvuse ning asendimuutused. See omakorda väljendub lõpuks ka esteetiliste probleemidena,” räägib dr Saksing.  

Mida kauem hamba asendamisega viivitada, seda keerulisemaks ja kulukamaks läheb hilisem ravi. Dr Saksing selgitab, et kui hambumus muutub oluliselt, võib enne implantaadi paigaldamist olla vajalik ka ortodontiline ravi. “Vältimaks tulevikus ajamahukamaid ja kulukamaid protseduure, tasub arstiga ravi osas konsulteerida esimesel võimalusel.” 

Enamasti viivad hamba kaotamiseni kaariesest ehk hambaaukudest tulenevad probleemid ja kinnituskudede põletikud ehk igemehaigused. “Kaariese tagajärjel võivad tekkida juuresisesed infektsioonid, mis võivad edasi areneda juurealuseks põletikuks. Lisaks võivad hammaste kaotuseni viia ka hambajuure fraktuurid ning traumad,” ütleb dr Saksing.  

Kui hambaauk on liiga sügav või eeltoodud probleemide ravi ei ole võimalik või ei anna soovitud tulemusi, tuleb hammas eemaldada ning asendada. Parim variant selleks on sageli implantaat. Implantaate paigaldatakse ka juhul, kui inimesel ei ole mõni hammas sünnipäraselt arenenud.  

Implantaatide paigaldamise protsess ja vajaminev töö sõltuvad suuresti konkreetsest hambast ning patsiendi suu olukorrast. “Esteetiliselt olulistes piirkondades asendatakse hammas võimalusel kohe, näiteks esihambad. Vajadusel aga oodatakse pärast hamba eemaldamist umbes 3–4 kuud, et kude saaks paraneda. Vahel, kui põletik on ulatuslik, tuleb oodata ka kauem. Kui implantaadi paigaldamisel ei ole vaja täiendavat luud lisada, võtab integreerumine aega ligikaudu 3–4 kuud,” selgitab dr Saksing.  

Arst lükkab ümber hirmujutud, justkui hambaimplantaadid ei luustuks korralikult. “Selliseid probleeme tuleb ette väga harva. Ka pikemaajalised implantaate ümbritsevate kudede probleemid on õige hoolduse ja hoolika jälgimisega ennetatavad ja kui need varakult avastada, siis ka lahendatavad. Üldiselt on implantaadi paigaldamine tihti isegi vähem traumeeriv kui hamba eemaldamine,” võtab dr Saksing teema kokku.  

Hambaimplantaat on titaanist kruvi, mis asendab oma hamba juurt ja paigaldatakse lõualuu sisse. Inimene seda ise silmaga suus ei näe. Selle paigaldamiseks tuleb teha igeme osas lõige ja puuriga prepareerida luusse pesa, kuhu sisestatakse hambaimplantaat. Seejärel kulub tavaliselt 3–4 kuud, mille jooksul hambaimplantaat luustub. Siis kinnitatakse selle külge visuaalselt oma hamba sarnane hambakroon ehk see osa, mida inimene ise suus näeb. 

Kas hambaimplantaat on nagu päris oma hammas? 

Hambaimplantaadi abil asendatud hammas tundub naturaalne, kuna see näeb välja ja funktsioneerib suures osas nagu oma hammas. Implantaadid kestavad enamasti suus pikalt, kuid aeg-ajalt võib ka neil tekkida probleeme. Seetõttu tuleb regulaarselt käia ka implantaatidega professionaalses puhastuses ja arsti vastuvõtul kontrollis.

Kuidas hambaimplantaatide eest hoolt kanda? 

Suuhügieen on oluline täpselt samamoodi nagu oma hammaste puhul. Nimelt sõltub heast hügieenist, kuidas hambaimplantaadid vastu peavad. Kuigi hambaimplantaadile ei tee liiga kaaries, siis hambaarsti juures tuleks ikka käia ning regulaarselt hambaimplantaati kontrollida. Soovitame loobuda suitsetamisest juba implantatsiooni planeerimise faasis. 

Puuduva hamba asendamata jätmine võib minna kalliks maksma

Implantoloog-parodontoloog Laura Saksing selgitab, miks ei tasu hamba asendamisega viivitada.

Melanoom on kõige agressiivsem nahakasvajate vorm. Viimase neljakümne aastaga on sellesse haigestunute arv neljakordistunud. Ka vanuserühmas 15-29 eluaastat on melanoom sageduselt teine vähkkasvaja. Millised on riskitegurid ja kuidas enda tervist hoida?

Melanoomi tekkepõhjuseks on naha pigmenti tootvate rakkude DNA kahjustumine, mis viib nende rakkude kontrollimatu kasvuni. Meliva dermatoloogia juhtivarst Alina Brokk selgitab, et melanoomi haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

„Melanoomi haigestumise riski suurendavad solaariumis käimine, intensiivne päikesekiirgus soojamaareisidel ning päikesepõletused, eriti lastel,“ ütleb dr Brokk. Arst tõdeb, et ehkki Eesti inimeste teadlikkus nahatervisest on üldiselt hea ning arsti poole pöördutakse tublisti, alahinnatakse siiski endiselt päikesekaitse vajalikkust. „Päikesekreemi ei kasutata üldse või kantakse seda peale liiga vähe. Kogu keha katmiseks kulub korraga umbes 20–30 ml kreemi ning päikesekaitset tuleb uuendada iga kahe tunni tagant, muidu pole see efektiivne,“ kirjeldab dr Brokk ja lisab, et paljud peavad punast nahka loomulikuks päevitumise osaks, aga see on tegelikult märk päikesekahjustusest, mida tuleks iga hinna eest vältida.

Noorena tehtud valikud mõjutavad naha tervist kogu elu

Dr Brokk paneb südamele, et naha tervise eest tuleb hoolitseda juba noores eas. Solaariumis käimist ja liigse päevitamise tagajärgi ei ole võimalik hiljem tervislikuma käitumisega tagasi pöörata. „Minu juurde jõuab palju patsiente, kes nooremas eas palju päikese käes viibisid, ent on elu jooksul harjumusi muutnud. Ometi olen neil 70ndates eluaastates nahavähki diagnoosinud, kuigi viimased 20 aastat pole nad üldse päikese käes olnud,“ räägib arst.

Melanoomi riskirühma kuuluvad heleda naha, silmade ja juustega inimesed, kelle nahk toodab vähem päikesekiirguse eest kaitsvat melaniini. Samuti inimesed, kellel on tedretähnid ja palju sünnimärke. „Sünnimärke peaks kontrollima regulaarselt. Eriti oluline on arsti poole pöördumine, kui nahale on tekkinud mõni uus moodustis või sünnimärk on kuju muutnud, see võib olla elupäästev.“ Dr Brokk soovitab esmaseks kontrolliks nahaarstile minna vanuses 18–21.

Kasvanud melanoomiriski on võimalik tuvastada geenitestiga. „Geneetilisest eelsoodumusest varakult teadlikuks saamine võimaldab muuta tervisekäitumist. Regulaarne nahakontroll ja riskipõhine jälgimine aitavad melanoomi avastada varakult, parandades märgatavalt ravitulemusi,“ julgustab onkoloog dr Peeter Padrik tervise eest hoolitsema.

Dr Padrik selgitab, et geneetiline risk melanoomi haigestuda võib olla suur ka siis, kui perekonnas pole vähki esinenud. „Polügeenne risk ehk mitmete geenide koostoime risk tekib ema ja isa geenide koosmõjust. See tähendab, et inimene võib vähki haigestuda ka siis, kui kasvajaid perekonnas varem esinenud pole.“

Geenitesti abil on võimalik teada saada melanoomi geneetilist riskitaset, seda, kas ja kui tihti peaks arsti juures kontrollis käima, millistele tunnustele ja muutustele peaks tähelepanu pöörama ning mida saab igaüks ise riski vähendamiseks ära teha. Geenitest on soovitatav nii naistele kui ka meestele vanuses 18–70.

Varases staadiumis avastatud melanoom on hästi ravitav

Nahaarsti sõnul ei pruugi inimesed melanoomi sümptomeid varases staadiumis ära tunda, mistõttu on nüüdisaegsel geenitehnoloogial oluline roll haiguse ennetamisel ja märkamisel. „Umbes 75 protsenti melanoomidest tekib justkui tühja koha pealt, need ei ole tavapärased pruunikad ega mustjad, vaid hoopis roosad. See teeb melanoomi visuaalse äratundmise keerulisemaks.“

Dr Brokk toonitab, et nahavähi varajane diagnoosimine on otsustava tähtsusega. „Varajasel avastamisel on viie aasta elulemus üle 90 protsendi, samas kui neljanda staadiumi melanoomi puhul jääb see vaid 15–20% juurde. Meil on ainult üks nahk ja seda tuleb kaitsta. Regulaarne nahakontroll ja riskipõhine jälgimine aitavad melanoomi avastada varases staadiumis, parandades märgatavalt ravitulemusi.“

Sünnimärgid ehk neevused on pigmendikolded, mida leidub enamiku inimeste nahal. Paraku võivad mõned sünnimärgid muutuda pahaloomuliseks ja seetõttu on tähtis oma keha kord kuus kontrollida, et muutunud välimusega sünnimärgid avastada ja neid varakult arstile näidata.

Milline näeb välja healoomuline sünnimärk?

Enamasti on pigmentsünnimärgid healoomulised, mille tunneb ära selle järgi, et neil on regulaarne piirjoon, ühtlane värvitoon ja sümmeetria – kui tõmmata läbi sünnimärgi mõtteline risti- või põikijoon, on pooled teineteise peegelpildid. Seega: kui sünnimärgi kuju ja värvus on ühesugused, ei ole põhjust muretseda.

Milline näeb välja pahaloomuline sünnimärk?

Kui nahka vaadeldes jääb silma, et mõni sünnimärk on suurenenud ja asümmeetriline, samuti on sünnimärgil näha mitut värvitooni või sünnimärk veritseb, siis peaks seda näitama arstile, sest tegemist võib olla pahaloomulise kasvaja ehk melanoomiga. Sama kehtib ka siis, kui kehale on ilmunud uus asümmeetriline, mitmevärviline ja servast sakiline-sälguline sünnimärk.

Lugu ilmus esmakordselt Tervis Plussis 27.05.2025.

Nahaarst selgitab: kuidas melanoomi riski maandada?

Melanoom on kõige agressiivsem nahakasvajate vorm, millesse haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

Meliva dermatoloogia juhtivarst Alina Brokk selgitab, et melanoomi haigestumist mõjutavad nii elustiil, kui ka geneetiline eelsoodumus.

Diabeediga elamine tähendab pidevat jälgimist – mida süüa, millal liikuda, milline on veresuhkur. Ent kuigi glükomeetri abil mõõdetud hetketulemus annab hea pildi konkreetsest olukorrast, on glükohemoglobiini ehk HbA1c tase see, mille abil saab teha kokkuvõtte pikemast ajaperioodist. See näitaja annab ülevaate viimase 2–3 kuu keskmisest veresuhkrutasemest ning on seetõttu üks olulisemaid indikaatoreid diabeedi jälgimisel.

Kuidas erineb see tavalisest veresuhkru mõõtmisest?

“Erinevalt tavalisest veresuhkru mõõtmisest näitab HbA1c, kui hästi on veresuhkru tase pikema aja jooksul kontrolli all olnud,” selgitab Meliva Rävala kliiniku õendusjuht Valeria Boitsova. Ta täpsustab, et see võimaldab arstil ja patsiendil teha järeldusi ravi tõhususe kohta ja vajadusel kavandada muudatusi.

Stabiilselt kontrollitud diabeedi korral soovitatakse HbA1c taset kontrollida kaks korda aastas. Kui ravi on hiljuti muudetud või veresuhkur kõikuv, siis lausa iga kolme kuu tagant. “See sagedus aitab tagada, et võimalikke probleeme märgatakse varakult ja raviskeemi saab vastavalt kohandada,” märgib Boitsova.

Tavaline veresuhkur, mida sageli mõõdetakse glükomeetriga, näitab hetkeseisu – näiteks enne või pärast sööki. HbA1c tase seevastu peegeldab glükoosi seotust punaste verelibledega, pakkudes ülevaadet viimase 8–12 nädala keskmisest tasemest. See muudab HbA1c väärtuslikuks pikaajalise kontrolli hindamisel.

Boitsova sõnul kehtib üldiselt eesmärk hoida HbA1c tase alla 7,0% (53 mmol/mol). “See aitab oluliselt vähendada diabeedi tüsistuste riski,” rõhutab ta. 

Mõnel juhul võib eesmärgiks olla alla 6,5%, näiteks noorematel või hiljuti diagnoositud patsientidel. Samas, eakatel või krooniliste haigustega inimestel võib sihtväärtus olla ka kuni 8,0%, et vältida liiga agressiivsest ravist tingitud hüpoglükeemiat.

Kui HbA1c on normist kõrgem, viitab see sellele, et veresuhkur on olnud pikema aja jooksul liiga kõrge. See võib tähendada vajadust raviskeemi muutmiseks – näiteks ravimidooside suurendamist või insuliini kohandamist.

Liiga madal HbA1c (alla 6%), eriti vanematel patsientidel, võib viidata liialt agressiivsele ravile ja suurenenud hüpoglükeemia riskile. Sellisel juhul tuleb ravi tasakaalustada patsiendi üldseisundist ja elustiilist lähtudes.

Kas HbA1c taset saab elustiiliga mõjutada?

Valeria Boitsova kinnitab, et HbA1c taset saab mõjutada ka elustiiliga. Sageli on see väga tõhus viis kontrolli saavutamiseks, eriti 2. tüüpi diabeedi korral. On tõendatud, et järgmised sammud võivad vähendada HbA1c taset 0,5–2,0% võrra.

Tervislik toitumine – eelistada madala glükeemilise koormusega toite.

Regulaarne liikumine – vähemalt 150 minutit mõõduka koormusega aeroobset treeningut nädalas.

Kaalulangus – juba 5–10% kehakaalu kaotus parandab oluliselt glükoositasakaalu.

Stressi vähendamine ja suitsetamisest loobumine – need mõjutavad positiivselt veresuhkru kontrolli.

Tasub aga teada, et mõne patsiendigrupi puhul ei pruugi HbA1c olla siiski usaldusväärne näitaja. Näiteks rauapuudusaneemia, krooniliste neeruhaiguste, vereloomehäirete või vereülekande puhul võib tulemus olla moonutatud. Sellisel juhul soovitab Boitsova kasutada teisi meetodeid.

Tänapäeval on võimalik kasutada näiteks pidevat glükoosimonitooringut (CGM), mis annab detailse ülevaate ööpäevaringsest veresuhkrutasemest. Lisaks on kasulik pidada veresuhkru päevikut, kuhu märgitakse mõõtmised enne ja pärast sööki. See aitab arstil tuvastada mustreid ja kohandada ravi täpsemalt.

Üldiselt on aga glükohemoglobiini ehk HbA1c näitaja diabeedi jälgimisel asendamatu tööriist. See peegeldab veresuhkru taset pikemas ajavahemikus ja aitab hinnata, kui hästi haigus on kontrolli all. 

Regulaarne jälgimine, sobiv raviskeem ja tervislikud eluviisid aitavad hoida HbA1c soovituslikus vahemikus ning vähendada diabeedi tüsistuste riski. “Diabeet ei pea kontrollima sinu elu, kui sina kontrollid oma diabeeti,” tuletab Valeria Boitsova sõbralikult meelde.

Lugu ilmus esmakordselt Tervisegeenius portaalis 28.05.2025.

Õendusjuht: Diabeet ei pea kontrollima sinu elu, kui sina kontrollid oma diabeeti

Meliva Rävala kliiniku õendusjuht Valeria Boitsova räägib lähemalt glükohemoblobiini taseme mõõtmisest.

Töötervishoiuarsti kontrolli korraldamise kohustus tuleneb seadusest, kuid see pole ainuüksi sunniviisiline läbivaatus: kontroll aitab avastada varjatud tervisemuresid, ennetada haigusi ja suurendada töötajate kindlustunnet. Ka üha enam ettevõtteid näeb töötervist osana hoolivast töökultuurist. 

Meliva töötervishoiuarsti ja Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi (ETTAS) juhatuse liikme dr Toomas Põllu sõnul aitab töötervishoiuarsti visiit tervisehädasid ennetada ja neile jälile saada. “Töötervishoiuarstid avastavad viiendikul inimestest kontrolli käigus vaevusi, millest inimene ise teadlik polnud. Pool neist saavad hiljem ka pere- või eriarsti juures täpse diagnoosi ja raviplaani,” ütles ta. 

Tööandjad on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse järgi kohustatud oma töötajatele töötervishoiuteenust korraldama. Küll aga tuleb see, mida töötervishoiuarsti juures kontrollitakse, tööandjal ja arstil sõltuvalt inimeste tööülesannetest ja töö iseloomust omavahel kokku leppida.  

Näiteks nähtub Sotsiaalministeeriumi 2019. aasta “Töökeskkonna vaimse tervise analüüsist”, et ligi pool Eesti töötajatest leiab, et tööl põhjustatud stress on nende töökohal sagedane. Seda põhjustavad pikad tööpäevad, ebaregulaarne tööaeg, probleemsed kliendid, kolleegide ja juhi toetuse puudumine ning hirm töökaotuse ees. 

“Tööstressil võivad olla pikaajalised tagajärjed nii inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele kui ka töövõimekusele. Seetõttu on oluline, et tööandjad ei piirduks vaid üksikute mõõtmistega, vaid looksid süsteemse lähenemise töötajate vaimse heaolu toetamiseks,” ütles töötervishoiuarst dr Põld. 

2023. aasta algusest peavad ettevõtjad kord kolme aasta jooksul ühes töötervishoiuarstiga koostama ettevõtte töökeskkonna tervikliku analüüsi ehk ETTA. See koondab kokku töötajate töötervisekontrolli tulemuste üldpildi, ettevõtte töökeskkonna riskianalüüsi ning ka vaimse tervise näitajad. Selle läbi annab töötervishoiuarst tööandjale üldise hinnangu töökeskkonna kohta ja soovitused, kuidas ettevõte saaks töötingimusi tervise vaates parandada. 

Põllu sõnul ongi ETTA näiteks vaimse tervise probleemide ennetamiseks hea tööriist, kuna läbi selle saab analüüsida asutuse terviklikku vaadet, üksikisikute probleeme välja toomata. 

Swedbanki tööheaolu juht Katrin Meos tõi välja, et regulaarne töötervishoiukontroll on Swedbanki töökultuuri loomulik osa. Töötajatele on tellitud vereanalüüsid, nägemis- ja kuulmiskontroll, füsioterapeudi vastuvõtt ja hinnang vaimsele tervisele.  

“Töötervishoiu paketi kokkupanemise põhiline eesmärk on võimalikult varases staadiumis ükskõik mis terviseprobleemile jälile saada, olgu see siis füüsilise või vaimse tervise mure,” ütles Meos 

Tema sõnul ei näe töötajad seda kohustusena, vaid tervitavad võimalust oma tervist regulaarselt kontrollida. “Seal käiakse hea meelega ja töötajad uurivad ise, et mul on viimasest visiidist juba teatud aeg möödas, millal ma juba uuesti minna saan.”  

Põld selgitas, et töötervishoiu kontroll annabki inimestele meelerahu. “Nad teavad, et kindla perioodi tagant saab oma tervist põhjalikult kontrollida. See on mingil viisil väike kindlustunne.” 

Võiksime snitti võtta põhjanaabritelt 

Kuigi inimesed enamasti töötervishoiu kontrolli ei pelga, jääb dr Põllu sõnul vajaka usaldusest. “Väga palju tuntakse muret, kas tööandja saab teada, et mul on nüüd üks või teine haigus või mõni vaimne probleem. Soomes, kus on üks Euroopa parimaid tervishoiusüsteeme, sellist hirmu pole.”  

Põhjanaabrid usaldavad Eesti inimestest tema sõnul rohkem nii meditsiinisüsteemi kui ka oma tööandjat. Näiteks pikalt töövõimetuslehel olnud inimese tööle tagasi integreerimise protsess on väga läbimõeldud. “Töötervishoiuteenuse pakkuja, töötaja ja tööandja istuvad maha ja arutavad, kuidas seda kõige parem teha oleks. Oluline on märkida, et siis ei räägita töötaja haigusest, vaid tema funktsionaalsest võimekusest,” selgitas Põld. 

Swedbanki tööheaolu juht sõnas, et seesugune usaldus tuleb nii välja teenida kui ka tekitada. Ta lisas, et Swedbank pöörab juba värbamisperioodil tähelepanu just inimeste vaimsele tervisele, sest vaimsest heaolust hakkab ka usaldus. “Meil on tiimides erineva neurovariatsiooniga inimesi, kes on väga head spetsialistid. Aga me peame teadma, kuidas me saame neid töökeskkonnas toetada ja aidata. Meil on vaja, et töötajad meid usaldaks ja oma muredest rääkida julgeks,” lisas Meos.  

Seaduslik kohustus tööandjatele töötervishoiu kontrolli korraldada on Meose hinnangul õigustatud. “Suuremad ettevõtted näevad seda vajadust ilmselt tugevamalt. Aga seadus siis n-ö suunabki neid väiksemaid ettevõtteid oma töötajate tervise eest hoolitsema. Kuid lõpuks pole tähtis mitte ettevõtte vaade, vaid inimeste tervis,” lisas ta. 

Töötervishoius pannakse üha rohkem rõhku vaimsele heaolule ja usalduslikule suhtele tööandjaga

Meliva töötervishoiuarsti dr Toomas Põllu sõnul aitab töötervishoiuarsti visiit tervisehädasid ennetada ja neile jälile saada.

Alates 25. eluaastast on kõikidel mõistlik üle vaadata, millal ja mille vastu nad on vaktsineeritud ning milliste haiguste vastu tuleks vaktsiinisüsti korrata.

“Vaktsineerimine tagab organismis kaitsekehad, mis aitavad nakkushaiguse teket vältida. Ent aja jooksul võib immuunmälu väheneda ning organismil ununeda, kuidas haiguse vastu kaitset luua. Seetõttu võib sõltuvalt kaitsesüstist olla vajalik aja jooksul uuesti vaktsineerimine,” selgitas Meliva Jalgpalli kliiniku õendusjuht Karin Antoniuk.

Kust leida infot lapsepõlves saadud vaktsiinide kohta?

Vaktsineerimiste kohta hakati Eestis digitaalseid sissekandeid tegema alates 2010. aastast. Pärast seda tehtud kaitsesüstide info on nähtav terviseportaalist, kus saab jälgida ka tõhustusdooside tähtaegu. Varasemate andmete leidmiseks tasub üles otsida enda paberkandjal vaktsineerimispass. Kaitsepookimiste info peaks olemas olema ka perearstil. 

Võimalike vaktsineerimiste kohta on võimalik infot tuletada ka enda sünniaasta põhjal, otsides välja tollel aastal kehtinud riikliku immuniseerimiskava. “Kui inimene pole kindel, milliseid vaktsiine talle on tehtud, on see alati võimalik kindlaks teha ka täiendavate analüüside abil,” märkis Antoniuk. 

Milliste haiguste vastu on vajalik korduvvaktsineerimine?

Enne 1993. aastat sündinutel soovitab Antoniuk kaaluda MMR (leetrid, mumps, punetised) vaktsiini tõhustusdoosi. Samuti tuletab ta meelde, et difteeria-teetanuse ja läkaköha vastu tuleb teha kordussüst iga kümne aasta järel.

Täiskasvanutel on soovitatav igal aastal teha ka uus doos gripivaktsiini. “Kuna viirusel on mitu tüve, mis pidevalt muteeruvad, vaadatakse ka gripivaktsiini koostis igal hooajal uuesti üle. Korduvvaktsineerimine tagab parima kaitse gripi vastu,” märkis Antoniuk. 

Eriti oluline on vaktsineerimine riskirühma kuuluvatel inimestel. Nendeks on üle 65-aastased, krooniliste haigustega ja immuunpuudulikkusega inimesed, aga ka lapseootel naised. Vaktsineerimine on soovitatav nii naistele kui ka meestele, kes planeerivad pere. Tähelepanelikum tasub olla ka sotsiaal-, tervishoiu-, teenindus- ja haridusssektoris töötavatel inimestel. 

Puukentsefaliidi vastu tagab kaitse vaid vaktsineerimine

Suve lähenedes on Eesti oludes paslik ka üle vaadata, millal on tehtud viimane puukentsefaliidi vastu immuunsust andev süst. Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. “Kahe esimese doosi vahe on üks kuni kolm kuud ja kolmas tehakse aasta pärast. Edaspidi on vajalik sõltuvalt vanusest teha kordussüsti iga kolme kuni viie aasta järel,” selgitas Antoniuk. 

Ta paneb ka südamele, et kordusdoosi hilinemine võib vähendada kaitset ja parem oleks siiski vaktsineerimised teostada vastavalt vaktsineerimiskavale. “Kui vaktsineerimiskuur on pooleli jäänud, tuleks ühendust võtta perearstiga, et koostada plaan edasise vaktsineerimise osas,” soovitas Antoniuk.

Meelespea: milliste haiguste vastu peaks täiskasvanuna uuesti vaktsineerima?

Meliva Jalgpalli kliiniku õendusjuht Karin Antoniuk selgitab, milliste haiguste vastu tuleks täiskasvanuna vaktsiinisüsti teha või korrata.

Üldkirurgia tegeleb laia valiku tervisemuredega, alates naha- ja nahaaluskoe probleemidest kuni keerukate seedetrakti haigusteni. Meliva üldkirurg Andrei Smõšljajev selgitab, millal peaks kirurgi poole pöörduma, ja tutvustab kaasaegseid ravimeetodeid. 

Üldkirurgi vastuvõtule jõuavad patsiendid väga erinevate tervisemuredega, aga kõige sagedasemad probleemid hõlmavad naha ja nahaaluse koe moodustisi, mädanikke, sissekasvanud küüsi ning erinevaid kõhuvalusid ja seedetrakti kaebusi. “Sageli pöörduvad patsiendid kõhulahtisuse või -kinnisuse, roojamisega seotud probleemide, kõhuvalude, kõrvetiste ja refluksiga. Samuti erinevate perianaalsete vaevuste tõttu, nagu näiteks valud, prolapsid, hemorroidid, lõhed ja verejooksud,” räägib dr Smõšljajev. Lisaks tegelevad üldkirurgid ka veenilaienditega.

Üldkirurgi poole pöördutakse sageli ka erinevate kõhupiirkonna songade tõttu. “Kõiki songasid ei ole vaja kohe ravida. Sekkumine on vajalik eelkõige siis, kui song põhjustab valu, ebamugavust või häirib igapäevaelu,” selgitab ta. Igal juhul on soovitatav käia konsultatsioonil, et kirurg saaks hinnata konkreetset juhtumit ja anda asjakohast nõu. 

Varajane sekkumine võib päästa elusid 

Tihti jõuavad patsiendid arsti juurde alles siis, kui tervisemure on igapäevaelus juba suureks takistuseks muutunud. “Kahjuks näeme sageli, et patsiendid viivitavad arsti poole pöördumisega, eriti intiimsemate kaebuste korral. Inimesed tunnevad häbi või arvavad, et nende mure pole piisavalt tõsine, et spetsialisti poole pöörduda,” tõdeb dr Smõšljajev. 

Valehäbi ja hirm võivad aga olukorda halvendada. “Kui inimene kogeb valu, ebamugavust või muid häirivaid sümptomeid, ei ole põhjust kannatada – arstid puutuvad igapäevaselt kokku väga erinevate probleemidega ja nende eesmärk on aidata,” rõhutab kirurg. Ta lisab, et mitmete kirurgiliste probleemide korral on varajane sekkumine ülioluline. Näiteks seletamatu aneemia vajab kindlasti täiendavaid uuringuid. Kuigi põhjuseks võib olla healoomuline haigus, nagu hemorroidid, võib harvadel juhtudel olla probleem ka keerulisem, näiteks soolepolüüp või isegi vähk. “Soolepolüübid või algstaadiumis soolevähk võivad pikka aega olla asümptomaatilised või põhjustada vaid kergeid vaevusi, kuid aja jooksul muutuda tõsiseks. Varajane avastamine ja eemaldamine aitab ennetada soolevähki ning päästa elusid. Eestis on olemas üleriigiline soolevähi sõeluuring – kui saate kutse, minge kindlasti uuringule,” julgustab dr Smõšljajev. 

Samuti on oluline varajane nõustamine songade korral. “Kui song põhjustab valu või suureneb, tuleks konsulteerida kirurgiga enne, kui tekivad tüsistused,” soovitab üldkirurg. Lisaks peaks olema teadlik songa pitsumise sümptomitest, et vajadusel õigel ajal erakorraliseks raviks EMO-sse pöörduda.

Kaasaegne kirurgia liigub üha enam vähem invasiivsete meetodite poole. “Kui vähegi võimalik, tehakse lõikuseid laparoskoopiliselt. See tähendab väiksemaid lõikeid, kiiremat paranemist ja vähem tüsistusi,” selgitab dr Smõšljajev. Ka diagnostika on ajas arenenud – radioloogilised ja endoskoopilised uuringud on muutunud kaasaegsemaks, mis on omakorda parandanud kirurgiliste haiguste ravi. “Endoskoopilised pildid on tänapäeval oluliselt selgemad ja instrumendid ergonoomilisemad, mis muudab protseduurid patsiendi jaoks vähem ebamugavaks ning kirurgi jaoks täpsemaks,” lisab ta. 

Operatsiooniks valmistumine sõltub protseduuri tüübist, kuid enamasti hõlmab see kindlate toitumis- ja hügieeninõuete järgimist ning vajalike uuringute läbimist. “Arst annab igale patsiendile täpsed juhised, mida on oluline järgida, et operatsioon ja taastumine kulgeksid võimalikult sujuvalt,” ütleb dr Smõšljajev. “Üldine soovitus kõigile operatsiooniks valmistuvatele patsientidele on hoida normaalkaalu, loobuda suitsetamisest ning vältida liigset alkoholi ja uimastite tarbimist – see aitab vähendada tüsistuste riski ning soodustab haavade kiiremat paranemist,” rõhutab arst. Samuti on oluline hoolitseda suutervise eest ja käia regulaarselt hambaarsti juures, et vältida võimalikke suuõõne infektsioone, mis võivad mõjutada operatsioonijärgset taastumist.

Valehäbi võib tervisele kahjulik olla ehk milliste muredega tuleks kohe arsti poole pöörduda?

Meliva üldkirurg Andrei Smõšljajev selgitab, millal peaks kirurgi poole pöörduma.

Sotsiaalmeedias on saanud fenomeniks erinevate ilutrendide reklaamimine. Meliva esteetilise meditsiini õde Etty Ojamaa selgitab, millised ilunipid on oma raha ja aega väärt ning millised võivad nahale hoopis kahju teha.

Kas näonaha masseerimine jääkuubikute või spetsiaalsete rullikutega aitab vähendada paistetust ja parandada vereringet? 

Kuna külm aeglustab vereringet, võib jääkuubikute kasutamine nahal aidata paistetuse vastu, aga kindlasti ei tohiks jääd panna otse nahale, sest see võib tekitada külmakahjustusi. Soovitatav on kasutada jääkuubikut riide või paberi sees. Kuigi üksikud korrad võib see anda ajutise leevenduse, ei ole see pikas perspektiivis jätkusuutlik lahendus.

Spetsiaalsed näorullikud, nagu jadeiidi- või Gua Sha kivid, aitavad parandada vereringet ja stimuleerida lümfivoolu, mis võib kaasa aidata paistetuse vähenemisele. Oluline on kasutada neid koos näoõliga, et vähendada naha hõõrdumise riski. 

Kas vegan- ja looduslikud tooted on alati nahale ohtumad ning tervislikumad variandid? 

Sõnad “vegan” ja “looduslik” ei tähenda alati ohutumat varianti nahahooldustoodete valimisel. Nende soetamisel on oluline tutvuda koostisega, sest mõned looduslikud ained võivad põhjustada allergiaid või ärritust. 


Kas kihiline nahahooldus ehk mitmete puhastavate ja niisutavate toodete korraga kasutamine regulaarselt aitab saavutada tervemat ning säravamat näonahka? 

Särava naha saavutamiseks ei ole vaja keerukat kümneetapilist nahahooldusrutiini, vaid oluline on järgida põhitoiminguid: puhastamine, niisutamine ja kaitsmine. Igapäevaseks kaitseks on vajalik SPF 15–30, suvel vähemalt SPF 30.

Tooted tuleks valida vastavalt nahatüübile ja parima tulemuse saavutamiseks soovitan vältida koduseid katsetusi. Sobivate toodete leidmiseks julgustan kasutama spetsialisti abi ja regulaarselt võiks käia ka kosmetoloogi juures.

Kas punase valguse teraapia, Gua Sha kivi ja muud vahendid aitavad täiendada kodust näohooldust? Kas nendel meetoditel on teaduslik tõepõhi all ja mida üldse tasuks lisaks kreemile kasutada? 

Punase valguse teraapia on teaduslikult tõestatud meetod, mis stimuleerib kollageeni tootmist, vähendab põletikku ja parandab naha seisukorda. Juhin siiski tähelepanu, et kõik seadmed pole kvaliteetsed ja enne ostmist tuleks teha põhjalik eeltöö. 

Gua Sha kivi kasutamine võib parandada vereringet ja vähendada paistetust, kuid teaduslikke tõendeid selle efektiivsuse kohta napib. Microneedling ja dermaroller’id võivad samuti täiendada kodust nahahooldust, kuid nende kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Sõltuvalt nõela pikkusest võib see juba olla meditsiiniline protseduur, mida ei ole soovitatav kodus omal käel teha.

Melivas saame kosmetoloogiliste protseduuridega tõhusalt aidata akne ja rosaatsea all kannatavaid patsiente, samuti leevendada pigmendilaike ning parandada kuiva ja tuhmi nahka. Tõsisemate nahaprobleemide korral soovitame aga pöörduda dermatoloogi poole. Me teeme tihedalt omavahel koostööd, et tagada patsiendile parim tulemus!  

Ilutrendid sotsiaalmeedias: mida tasub proovida ja mida vältida?

Meliva esteetilise meditsiini õde Etty Ojamaa selgitab, millised ilunipid on raha ja aega väärt ning millistest tasuks kaarega eemale hoida.

Meliva esteetilise meditsiini õde Etty Ojamaa selgitab, millised ilunipid on oma raha ja aega väärt ning millised võivad nahale hoopis kahju teha.

Meliva üldarst dr Hanna-Friida Konks räägib lähemalt, miks on oluline oma vererõhku regulaarselt mõõta.

Kõrge vererõhu probleemi ei osata alati kahtlustada

Üks peamisi põhjuseid, miks kõrge vererõhk jääb märkamata, on koduse vererõhuaparaadi puudumine. Kui inimene ei saa regulaarselt oma vererõhku mõõta, ei pruugi ta olla teadlik võimalikust ohust: "Paljudel juhtudel ei tunne patsiendid mingeid vaevusi, isegi kui vererõhk on oluliselt tõusnud,"  ütleb dr Konks. "Kerged sümptomid, nagu väsimus, peavalu või ärevus, võivad kergesti tunduda igapäevase stressi või unepuuduse tagajärjena, mistõttu ei pruugi neid seostada kõrge vererõhuga."

Samuti võib juhtuda, et arsti vastuvõtul jääb vererõhk mõõtmata, eriti kui patsiendi kaebused puudutavad hoopis muid terviseprobleeme, nagu lihasvalu või seedimisvaevused. "Regulaarne vererõhu mõõtmine riskiteguritega patsientidel on ainus viis probleemi õigeaegseks avastamiseks ja raviks," rõhutab dr Konks. Seetõttu on oluline, et riskigruppi kuuluvad inimesed jälgiksid regulaarselt oma vererõhku, isegi kui neil ei esine kaebusi. Teistele patsientidele peaks lähenema individuaalselt ja vajaduspõhiselt, võttes arvesse nende tervise üldpilti.

Arsti poole tuleb kindlasti pöörduda, kui vererõhk ületab normi väärtuse

Vererõhk, mis ületab normväärtuse 140/90 mmHg, nõuab alati tähelepanu ja arsti hinnangut: „Iga normist kõrgem vererõhk suurendab pikaajaliselt südame-veresoonkonna haiguste riski,“ ütleb dr Konks. See tähendab, et isegi mõõdukalt tõusnud vererõhk võib ravimata jätmisel viia tõsiste terviseprobleemideni. Lisaks tuleb arvesse võtta patsiendi üldist tervislikku seisundit, kaasnevaid haigusi ja elustiili, et hinnata riske terviklikult.

Kui vererõhk tõuseb üle 200/130 mmHg, muutub seisund kriitiliseks ja vajab viivitamatut meditsiinilist sekkumist. „Nii kõrge vererõhuga kaasneb risk komplikatsioonideks, nagu ajuinsult, südameinfarkt või neerukahjustus, mis võivad areneda väga kiiresti.“ Seetõttu ei tohi selliste numbrite nägemise puhul viivitada ja tuleb kohe abi otsida.

Kuigi vererõhk üle 140/90 mmHg ei pruugi alguses tunduda märkimisväärselt ohtlik, on see pikas perspektiivis suur terviserisk. Kõrgenenud vererõhu korral koostab arst raviplaani, mille eesmärk on vähendada pikaajalisi riske ja kaitsta patsiendi tervist. "Kui probleemiga ei tegeleta, võivad tagajärjed varieeruda kergematest sümptomitest, nagu halb enesetunne, peavalu ja pearinglus, kuni tõsiste seisunditeni, nagu südamepuudulikkus, südameinfarkt ja ajuinfarkt," hoiatab dr Konks.

Dr Hanna-Friida Konks: Kõrge vererõhk võib jääda märkamatuks, kui seda ei mõõdeta

Kõrge vererõhk on tervisemure, mis võib jääda pikaks ajaks märkamatuks, kuna sageli ei põhjusta see varases staadiumis märgatavaid sümptomeid.

Meliva üldarst dr Hanna-Friida Konks: "Kõrge vererõhk võib jääda märkamatuks, kui seda ei mõõdeta."

Dr Hanna-Friida Konks: "Kõrge vererõhk võib jääda märkamatuks, kui seda ei mõõdeta."

Plastikakirurgiat seostatakse sageli iluoperatsioonidega, nagu rindade suurendamine või nina korrigeerimine. Meliva plastikakirurgi Mikko Juhani Savolaineni sõnul aitab kirurgiline sekkumine aga sageli parandada ka tervist ja elukvaliteeti laiemalt.

Lisaks Meliva Rävala kliinikule praktiseerib dr Savolainen ka Soomes. Sealsele kogemusele tuginedes kinnitab ta, et plastikakirurgia eesmärk ei ole alati vaid välimuse “ilusamaks” muutmine. “Kuopio ülikoolihaiglas on kõik plastikakirurgilised operatsioonid seotud tervislike põhjustega – näiteks rinna- ja nahavähi, põletushaavade ning traumajärgsete vigastuste taastamine,” selgitab ta. 

Paljudel juhtudel on aga keeruline tõmmata selget piiri ilu- või terviseoperatsioonide vahele. “Kui naisel on suured rinnad ning tal esineb pidevaid selja-, kaela- ja peavalusid ning rühiprobleeme, ei ole rindade vähendamine lihtsalt välimuse küsimus – see on vajalik samm tema parema tervise ja elukvaliteedi suunas,” toob dr Savolainen näite.

Sama kehtib ka silmalaugude plastika puhul. “Ühelt poolt saab silmalaugude korrigeerimisega värskendada väsinud näoilmet, teisalt võib see olla vajalik meditsiiniline protseduur, et parandada inimese vaatevälja või vähendada peavalusid,” lisab kirurg.

Kuidas plastikakirurgia võib elukvaliteeti muuta?

Lisaks füüsilistele vaevustele mõjutavad paljud plastikakirurgilised sekkumised ka inimese enesekindlust ja vaimset heaolu. Dr Savolainen on oma praktikas näinud, kuidas õigesti tehtud operatsioon võib tuua patsiendi ellu täieliku muutuse. “Kui naisel on rinnavähi tõttu eemaldatud rind ja me saame selle taastada, pole see ainult füüsiline muutus – see aitab tal end taas terviklikuna tunda,” kirjeldab ta. Sarnaseid elukvaliteeti muutvaid olukordi näeb kirurg ka rindade vähendamise või liigse naha eemaldamise operatsioonide puhul. Keegi, kes pole neid vaevusi kogenud, ei pruugi mõista, kui suur muutus see inimese elus on,” lisab dr Savolainen.

Paljud patsiendid otsivad plastikakirurgiast abi ka krooniliste tervisemurede korral. “Ühiskonnas on levinud arusaam, et botuliinisüste ehk Botoxit tehakse vaid kortsude vähendamiseks. Tegelikult saab selle abil ravida terviseprobleeme, nagu kroonilised peavalud või hüperhidroosi ehk liighigistamist,” näitlikustab dr Savolainen. 

Viimastel aastatel on kasvanud ka trend, kus patsiendid soovivad varasemaid iluoperatsioone ümber teha või tagasi pöörata. “Aina rohkem inimesi, kes on 10–15 aastat tagasi paigaldanud rinnaimplantaadid, tunnevad nüüd, et nad ei vaja neid enam. Sellisel juhul eemaldame implantaadid ja teeme vajadusel rindade tõstmise või rasvasiirdamise, et säilitada esteetiline tulemus,” selgitab dr Savolainen. 

Samas rõhutab ta, et tegelikult pole kõik iluoperatsioonid tagasipööratavad. “Kui rindade rekonstrueerimine on lihtsam, siis tegelikult kõik, mis puudutab näokirurgiat, on keerulisem või lausa pöördumatu,” sõnab kirurg. Seetõttu soovitab ta ainult esteetilisel eesmärgil tehtud operatsioone tõsiselt kaalutleda.

Enim levinud meditsiinilised plastikakirurgia protseduurid:

Vähi- ja traumajärgne rekonstruktsioon – näiteks rindade taastamine pärast rinnavähioperatsiooni või suurte haavade sulgemine.

Rindade vähendamine ja keha kujundav kirurgia – ülekaalust tingitud liigse naha eemaldamine pärast kaalulangust, mis vähendab füüsilisi vaevusi, nagu selja- ja õlavalu.

Funktsionaalsed esteetilised operatsioonid – näiteks silmalaugude korrigeerimine, kui rippuvad laud piiravad nägemist ja tekitavad peavalusid.

Ilu või tervis? Plastikakirurgia aitab rohkem, kui arvatakse

Meliva plastikakirurgi Mikko Juhani Savolaineni sõnul aitab kirurgiline sekkumine sageli parandada tervist ja elukvaliteeti laiemalt.

Meliva plastikakirurgi Mikko Juhani Savolaineni sõnul aitab kirurgiline sekkumine aga sageli parandada ka tervist ja elukvaliteeti laiemalt.

Aprill on südamekuu, mille raames pöörame tähelepanu südame-veresoonkonna tervisele. Müofunktsionaalne terapeut ja füsioterapeut Marjaana Raudmäe selgitab, miks just liikumine on südame tervise seisukohalt niivõrd oluline ja milliseid igapäevaseid samme saame oma südame heaks astuda.

Liikumine ei mõjuta ainult füüsilist vormi või kehakaalu, vaid avaldab sügavat ja laiaulatuslikku mõju südame-veresoonkonnale. „See parandab südame funktsiooni, aitab kaasa paremale verevarustusele ja ainevahetusele ning kaitseb südant nii vananemisega seotud muutuste, stressi kui ka südamelihase kahjustuse eest,“ räägib Raudmäe. Ta lisab, et regulaarne liikumine aitab reguleerida vererõhku, kolesterooli ja veresuhkru taset, leevendab ärevust ja depressiooni ning toetab nii unekvaliteeti kui ka üldist elujõudu.

Raudmäe soovitab alustada lihtsast põhimõttest – liigu iga päev. „WHO soovitused näevad ette vähemalt 150 – 300 minutit mõõduka intensiivsusega või 75 – 150 minutit tugeva intensiivsusega aeroobset liikumist nädalas. Lisaks võiks vähemalt kahel korral nädalas teha lihaseid tugevdavaid harjutusi, mis haaravad suuremaid lihasgruppe,“ toob ta välja. Kui tihedas päevakavas on väljakutse aega füüsiliseks aktiivsuseks leida, saab liikumisampse kombineerida rutiinsete tegevustega. „Näiteks söögitegemise ajal tee vahepeal kükke, kätekõverdusi, väljaasteid või muud meelepärast. Kui liikumispauside tegemine kipub ununema, siis pane näiteks telefonile või kellale meeldetuletus, et nüüd on liikumisampsu hetk käes,“ jagab ta häid nippe.

Kuidas aga aru saada, et füüsiline vorm on hea? „Aeroobse koormuse ajal peaks suutma sõbraga hingeldamata vabalt juttu rääkida. Samuti ei tohiks sportlik tegevus põhjustada valu, iiveldust või liigset nõrkust.“ Raudmäe selgitab, et ka unekvaliteedist võib välja lugeda, kas füüsilist koormust on olnud piisavalt – halb uni viitab sellele, et liikumist on olnud liiga vähe või vastupidiselt liiga palju.

Suuhingamisel on oluline kahjulik mõju üldisele tervisele

Melivas on Marjaana Raudmäe igapäevaseks valdkonnaks müofunktsionaalne teraapia, mis keskendub suu- ja keelepiirkonna lihaste funktsioonidele ning hingamismustrite korrigeerimisele. Raudmäe rõhutab, et suu kaudu hingamine võib tuua endaga kaasa tõsiseid terviseprobleeme. „Pinnapealne hingamismuster võib viia madalama hapnikutasemeni ning seeläbi suurema sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsuseni (mida nimetetakse “võitle või põgene” seisundiks), mis pikema perioodi jooksul võib omakorda avaldada südamele koormavat mõju,“ selgitab Raudmäe. Ta lisab, et nina kaudu hingamine toetab hapniku paremat omastamist ja nii kopsude kui ka südame tööd. Samuti nendib ta, et vale keele rahuolekuasend või nõrgad suu- ja keelepiirkonna lihased võivad viia uneapnoeni või muude uneprobleemideni ning halb unekvaliteet mõjutab nii vererõhku kui ka üldist stressitaset.

Marjaana Raudmäe soovitused, kuidas toetada tervislikku elustiili:

Liigu iga päev: täida Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) liikumissoovitusi ehk siis vähemalt 150 min – 300 min mõõduka intensiivsusega aeroobset liikumist või 75 min – 150 min tugeva intensiivsusega aeroobset liikumist või nende kombineerimist samaväärses mahus kogu nädala jooksul. Lisaks kahel päeval nädalas mõõduka intensiivusega tehtavaid lihaseid tugevdavaid harjutusi, mis haaravad suuremaid lihasgruppe. 

Toitu südametervelt: eelista rohkelt köögivilju, täisteratooteid, kala, pähkleid ja vähenda töödeldud toitu ning soola. 

Hoolitse une eest: kvaliteetne uni toetab vererõhu püsimist normaalsel tasemel ning aitab vähendada stressi. 

Vähenda stressi: praktiseeri lõdvestustehnikaid, hingamisharjutusi või meditatsiooni. 

Väldi tervist kahjustavaid tegevusi: sinna hulka kuuluvad näiteks suitsetamine ja alkoholi tarbimine. 


Marjaana Raudmäe: Halb uni võib anda märku, et liikumist on olnud kas liiga vähe või vastupidiselt liiga palju

Müofunktsionaalne terapeut ja füsioterapeut Marjaana Raudmäe selgitab, miks just liikumine on südame tervise seisukohalt niivõrd oluline ja milliseid igapäevaseid samme saame oma südame heaks astuda.

Meie teenused

Töötervishoid

Tervisetõendid

Töötervishoiukontrolli tulijale

Emotsionaalse enesetunde küsimustik EEK-2