Juba aastaid on hoiatatud, et Eesti tervishoiu rahastamine pole jätkusuutlik. Eelmisel sügisel jõudis see probleem uuele tasemele, kui esmakordselt kinnitati Tervisekassa eelarve, mille kulud ületasid tulusid.

Puuduva osa katmiseks kasutatakse sel aastal Tervisekassa reserve. Kui igal aastal kulutatakse reserve umbes 170 miljoni euro eest, jätkub seda raha veel 2-3 aastaks. Pärast seda on reservid otsas.

Arvestades olukorra tõsidust, tervitab Eesti tööandjate keskliit valitsuse otsust analüüsida tervishoiu rahastamise tulevikuvõimalusi, sealhulgas eraraha kaasamist. On oluline, et seda arutelu peetaks andmete ja tõendite põhjal, mitte senise usu ega ideoloogiliste arvamuste alusel.

Eelmisel nädalal ilmunud Kadri Ibruse artikkel on hea meeldetuletus tervishoiu rahastamise avaliku debati vajalikkusest. Samas kõlas seal stamparusaamasid ja väiteid, millel lahendusi otsivas arutelus kohta olema ei peaks.

Valearusaam 1: omast taskust või kindlustuse abil vastuvõtu eest tasuv patsient vajab seda vähem

Eesti terviseteemalises arutelus väidetakse aeg-ajalt, et tasulised teenused pole nii vajalikud või olulised kui need, mida rahastab Tervisekassa. Ma ei nõustu sellega.

Arsti juurde minnakse siis, kui on tervisemure või küsimus, mitte ajaviiteks. Keskmine inimene ei kuluta oma väärtuslikku aega ega raha arsti vastuvõtule põhjuseta. Kes seda väidab, peab põhjendama seda andmetega.

Kaasaegses tervishoius peaksime usaldama inimesi oma tervise eest vastutama ega jagama arstide tööd vajalikuks ja mittevajalikuks. Arvamus, et „süsteem“ teab paremini, kas mul on vaja arstiga nõu pidada, ja teeb selle kohta otsuseid, meenutab ühte teist riigikorda.

Valearusaam 2: eraraha kaasamine halvendab teiste patsientide olukorda

Ülalnimetatud artiklis väidetakse, et ühe patsiendi valmisolek teenuse eest maksta halvendab teiste ligipääsu. See oleks tõsi, kui Tervisekassa suudaks tasuda kõigi Eestis tegutsevate arstide kõigi töötundide eest. Ja need töötunnid ei saaks suureneda. Tegelik olukord on aga teistsugune.

Mõnedel erialadel on tõesti suur spetsialistide puudus, kuid paljudel juhtudel ei suuda me arstidele täiskoormust pakkuda. Osa arste on tervishoiu valdkonnas töötamisest loobunud ja mõned praktiseerivad väljaspool Eestit, sest kodumaal puudub neile sobiv roll.

Sellises olukorras tähendavad oma raha eest vastuvõtul käivad patsiendid hoopis lühemaid järjekordi Tervisekassa patsientidele ja paremat ligipääsu teenustele.

Valearusaam 3: konkurents on tervishoius halb

Hoolimata üle 30-aastasest kogemusest turumajandusel põhinevas ühiskonnas, on tervishoiupoliitika kujundajate seas endiselt levinud kahtlev suhtumine konkurentsi.

Sageli väidetakse, et konkurents ei sobi tervishoidu. Samas ei esitata seejuures põhjendusi, miks tervishoid erineb teistest keerukatest valdkondadest nagu teadus, haridus, kaitsetööstus või taristu, kus eri pakkujate olemasolu ja konkurents on andnud positiivseid tulemusi. Selline dogma vajab ümbermõtestamist ja hindamist, kas sel väitel on ka tegelikult tõepõhja.

Valearusaam 4: on kas era- või on riiklik

Tervishoiudiskussioonis takerdume liialt sageli vastandusse: era vs. riiklik. Kindlasti ei saa kogu tervishoiusüsteemi viia erasektorisse või arvata, et erakindlustus katab kõiki teenuseid. Küll on see lisatugi.

Eratervishoid ja eraraha võib olla vananevas ühiskonna tervishoius olevate probleemide lahenduse üks osa ning paljudes olukordades teevad spetsialistid edukalt koostööd, olenemata omandivormist.

Tervishoiuteenuseid rahastab niikuinii Eesti inimene. Kas maksude kaudu või vajaduse korral oma lisapanusega ehk kas ise tasudes või kasutades tööandjapoolset tervisekulude katmist.

Seetõttu võiks pigem mõelda ja arutada seda, kuidas kasutada kõige targemini tööandjate valmisolekut panustada oma töötajate tervisekulude katmisse, sealhulgas ennetusse ja õigeaegsesse sekkumisse.

Näiteks suurendada seitse aastat samal tasemel püsinud ja hinnatõusule jalgu jäänud tervisekulude maksuvabastuse määra 400 eurolt 1000 euroni. Samuti laiendada erisoodustusmaksust vabastust kõigile terviseteenustele, apteegiravimitele ja meditsiiniseadmetele, tehes seda ka kindlustust kasutamata.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 10.07.2025.

Marja-Liisa Alop: mõtteviis „era vs. riiklik“ on aegunud ega muuda tervishoiu olukorda paremaks

Tervisekassa reservide kasutamine näitab, et tervishoius ei piisa enam üksnes lisaraha juurde andmisest. Lisaeurode kõrval peab ära tegema vajalikud reformid ja ümberkorraldused, mida on aastaid edasi lükatud, rõhutab tööandjate keskliidu tervise töörühma juht ja volikogu liige Marja-Liisa Alop.

Koalitsioonileping ütleb, et tervishoiu rahastamine peab muutuma jätkusuutlikuks. See tähendab raha hulga kõrval ka selle raha parimat kasutamist, et selle eest saaks võimalikult palju ehk tervena elatud aastaid lisanduks ja eluiga pikeneks. Vastasel juhul riskime terviseteenuste kättesaadavuse edasise halvenemisega, millel on mõju inimeste töövõimele ja võimalusele elada täisväärtuslikku elu.

Hea meel on näha, et sotsiaalminister Karmen Joller räägib ausalt tervisesüsteemi muredest ja on valmis ka keerukaid ning mitte populaarseid teemasid lauale võtma. Eesti suuremaid tööandjaid esindav tööandjate keskliit sõnastas oma liikmetega võimalused, kuidas tuua tervishoidu lisaraha ja millised muutused aitaksid seda raha paremini kasutada.

Praegune haiglate rahastamise süsteem soosib n-ö tükkide tootmist - teenuse osutaja saab tasu vastavalt sellele kui palju ta teeb uuringuid, analüüse, protseduure, operatsioone ja pakub voodipäevi. Patsiendile, aga ka tervishoiutöötajale ja ühiskonnale, on oluline hoopis terviseteenuse tulemus – kas ja kui kiiresti patsient paranes, kas taastumine oli täielik või osaline, kas esines tüsistusi ja taas hospitaliseerimist. 

Näitlikustamiseks – täna liigub rahastus selle järgi, kui palju puusaproteesimisi ja sellega seotud teenuseid (diagnostikat, analüüse, füsioteraapiat) osutati. Rahastust tuleks aga suunata nii, et see sõltuks vähemalt osaliselt patsiendi taastumisest – kas ta sai pärast liikuma, kui kaua võttis taastumine ja kas see oli täielik ning kas töövõime taastus. Praegune rahastamisloogika annab ka äraspidiseid tulemusi – näiteks tehakse Eestis haiglaravi korras operatsioone, mida Soomes ja Rootsis tehakse juba ammu päevakirurgias.

Samale probleemile on tähelepanu juhtinud hiljuti tervishoidu analüüsinud riigikontroll, mis rõhutas oma järeldustes, et senisest enam tuleks koguda ja kasutada patsientide teenusekogemusi ja tervisetulemeid ehk ravi tulemusi tervishoiuteenuste kujundamisel ning rahastamisel. See tähendab andmeid ja nende analüüsi.

Eestis on küll palju digitaalseid terviseandmeid, kuid alati ei ole need masinloetavad, seega on kasutamata terviseandmete potentsiaal ennetuses ja õigeaegses sekkumises. Tervishoiu infosüsteemide killustatus tähendab, et aegkriitiline terviseinfo ei pruugi olla kättesaadav ja erinevate süsteemide arendamine toob kaasa suuremaid IT arenduskulusid. 

Digitaliseerimise mahajäämuse hind muutub aga üha kallimaks. Seetõttu peaksid olema tervishoiu digiarendused tähtsustatud valitsuste üleselt.

Lisaks kvaliteedi hindamisele ja teenuse parandamisele aitavad andmetel põhinevad otsused sama raha eest ka rohkem tervist luua - näiteks topeltuuringuid vältides.

Samuti tasub ära kasutada tööandjate huvi ja valmisolekut oma töötajate tervisesse panustada ning suurendada tervisega seotud kulude maksuvabastust. Maksuvabastuse määr on püsinud seitse aastat samal tasemel – 400 eurot aastas – ehk on lootusetult hinnatõusule alla jäänud ja võiks kerkida 1000 euroni.

Kuna Tervisekassa reserve juba kasutatakse ja tervishoiu rahastamine on SKP suhtes Euroopa keskmisest palju madalam, oleks loogiline soosida tööandjate poolset tervisennetust, mitte selle vastu võidelda. Kindlustuse abil teenust kasutanud patsiendid leevendavad järjekorda ka riiklikult rahastatud teenustele, mis parandab seega kõigi inimeste - nii erakindlustust omavate kui mitteomavate – ligipääsu tervishoiule. 

Tööandjad soovitavad muuta töötajate tervisesse panustamine lihtsamaks, võimaldades erisoodustusmaksu vabastust kõigile terviseteenustele, sealhulgas apteegiravimitele ja meditsiiniseadmetele ka kindlustust kasutamata.

Töötervishoiu potentsiaal jääb täies mahus kasutamata

Eestis on hästi toimiv töötervishoiu süsteem, mis võimaldab tööealiste elanike regulaarset tervise jälgimist. See on suurim terviseennetuse programm, kuid puudub mehhanism, kuidas kiiresti uurida ja ravida töötervishoiu kontrollis leitud kõrvalekaldeid või tuvastatud haigusseisundeid.

20-30% patsientidest tuvastatakse tervisekontrollis selline olukord ja patsiendi vaates oleks mõistlik vajalikud uuringud sealsamas ära teha, sest paraku jääb omal algatusel terviseküsimusega edasine tegelemine paljudel muidu soiku. Õigeaegselt sekkudes on võimalik ära hoida näiteks südame-veresoonkonna haiguste ja teiste tervisekaotust põhjustavate haiguste raskemad seisundid, mis halvendavad patsiendi elukvaliteeti ja tähendavad palju suuremaid ravikulusid.

Töötervishoiu süsteemi parem integreerimine ülejäänud tervishoiuga seega mitte ainult ei vähendaks patsiendi jooksutamist ja ajakulu, vaid hoiaks kokku raviraha järgmistes raviettapides.

Terve konkurents annab parema teenuse ja hinna

Viimaks märksõna eratervishoid. Riik ei peaks kulutama ressurssi kõikide teenuste arendamisele või osutamisele, vaid hankima neid erasektorist, kus on vastavad võimalused ja kogemus olemas. Eesti eratervishoiu valdkond on konkurentsivõimeline ja innovaatiline majandusharu ning töötab parema tervise nimel. 

Samas kandideerivad eratervishoiuettevõtted vaid umbes kümnendikule riigi ravirahast. Selle osakaalu suurendamine parandaks konkurentsi kaudu nii teenuseid ja klienditeenindust, aidates sama raha eest rohkem tervist saada.

Artikkel ilmus esmakordselt ERR portaalis.

Marja-Liisa Alop: lisarahast jääb väheks, tervishoid vajab reforme

Eesti suuremaid tööandjaid esindav tööandjate keskliit sõnastas oma liikmetega võimalused, kuidas tuua tervishoidu lisaraha ja millised muutused aitaksid seda raha paremini kasutada.

On inimlik, et töömõtted tulevad meiega koju ja eraelulised teemad ei jää tööle minnes kodu ukse taha ootama. Kuidas aga paremini tööle keskenduda ja piire seada, eriti kui eraelus on muresid? Soovitusi ja mõtteharjutusi annavad Meliva töö- ja organisatsioonipsühholoog Pia Pedanik, HeBA kliiniku psühholoog, superviisor Helena Ehrenbusch ja Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultant Johan Pastarus.

Mõlemad psühholoogid tõdevad, et tööle häälestumiseks on universaalseid soovitusi keeruline leida. „Inimesed on nii huvitavad ja erinevad, et ei ole ühtseid nippe, mis sobiks kõigile,“ sõnab Helena Ehrenbusch. Kui tööle on keeruline keskenduda, siis soovitab ta mõtteharjutusena esmalt vaadata ajas tagasi: „Mis on praegu teisiti kui varem, kui tööle sisseelamine läks ladusalt ja keskenduda ei olnud raske? Kas koorub välja mingi muutus? Kust see raskus tuleb, kas see on väsimus või ületöötamine, kas töö meeldib?“

Mõnel inimesel on raske ülesandega alustada, sest see tundub liiga keeruline või üldine. Teisel on jälle raske ülesanne lõpuni teha. Üleüldine soovitus stressi ja tähelepanu kohta on märgata muutusi endas. „Mida ma vajan, et paremini keskenduda? Mis on võrreldes varasemaga muutunud, et nüüd end teisiti tunnen? Inimesed ei peaks nende küsimustega üksi jääma. Päris palju töö- ja organisatsioonipsühholoogide vastuvõtutööst on seotud taoliste küsimustega. Koos üritame aru saada, mis on muutunud, ja proovime leida sobivaid võtteid,“ lisab Pia Pedanik.

Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultant Johan Pastarus lisab: „Produktiivsuse ajutine langus on sageli mureallikas nii töötajale kui ka tööandjale. Inimene võib tunda, et ei ole ülesannete kõrgusel. Samal ajal kui tööandja võib märgata kolleegi töös rohkem vigu, väiksemat töötahet ja küsida endalt, kas töötaja on muutunud laisaks. Harva on olukord, kus keegi teadlikult hakkab vähem pingutama või vigu tegema. Pigem tasub ka juhil endalt küsida, mis on muutuse taga. Kas varasem töötempo oli liialt kõrge? Kas töötaja on jäänud oma kohustustega üksi? Kas ta saab piisavalt toetavat tagasisidet ja tuge?“

Tööle minnes võiks võtta endale keskkonna vahetuseks ja tööle keskendumiseks aega. „Tööle jõudes võib pea olla laiali otsas ja abiks on, kui võtta alustuseks 10–15 minutit häälestumiseks. Sel ajal ei ava veel e-posti ega lähe koosolekule, vaid hingad sisse-välja, vaatad oma kalendri üle või valid muid endale sobivaid tegevusi,“ soovitab Ehrenbusch. Mõnele sobib meditatsioon või vaikuseminutid töömõtetega, teisele aitab tööle häälestuda meeldiva muusika kuulamine või päeva planeerimine.

Ehrenbusch toob näite enda elust: „Mulle meeldis minna tööle enne teisi, 10–15 minutit varem, et teha sel ajal midagi meeldivat. Töötasin lisaks tavatööle tsirkuseartistina ja hommikuti harjutasin kontoris žongleerimist. Kahe käe koostöise tegutsemisega aktiveeruvad mõlemad ajupoolkerad. Hommikune ajuvõimlemine aitas mul lülituda argiprobleemidelt igapäevatööle.“

Rituaalid aitavad töö- ja puhkeaega paremini lahus hoida ning neist on abi ka ärevuse foonil. „Ärevus on mõjutatud sellest, et info hulk on väga suur. Ajule meeldivad korduvad asjad, millega oleme harjunud. Toetavate rituaalide loomisega anname ajule märku töö- või ärevusemõtete peatamiseks. „Rituaaliks võib olla see, kui paned pärast tööd arvuti kinni ja kirjutad üles, mis läks hästi ja millega homme jätkad. Kui on raske tööst välja lülituda, siis prindi välja punane stoppmärk ja pane see arvutile – enne järgmist tööpäeva ei mõtle tööst,“ toob psühholoog Ehrenbusch näiteid.

Meeldiv rituaal pärast tööpäeva võib olla trenn, jalutuskäik või paar minutit lihtsalt aknast välja vaatamist. Hommikune ja õhtune rituaal ei pea ühesugused olema, kuid rituaalid aitavad piire seada, ümber lülituda ning paremini keskenduda.

Kui endal või lähedastel on mured, siis tulevad need meiega tööle kaasa. Pia Pedanik paneb kõigile südamele: „Oluline on mõista, et kui meie lähedastel on keerulised ajad ja me proovime tööpäeval keskenduda tööle, siis see ei tähenda, et me ei hooli oma lähedastest. Hoolime ikka! Nii nagu peame andma oma ajule puhkust tööst, peame andma ajule puhkust ka muremõtetest. Eriti kui teemad on emotsionaalselt koormavad ja suurte elumuutuste või traumadega seotud.“

„Kui peres on tõsisemad tülid või muud raskused, siis me ei saa sellest end lihtsalt välja lülitada. Me ei ole masinad, kes lülituvad ühelt programmilt teisele. Kui elus on keerulised ajad, lahutus või lein, siis tasub julgelt pöörduda psühholoogi poole,“ lisab Helena Ehrenbusch.

Kui muremõtted mõlguvad meeles, siis tasub üritada sellest hoolimata ikkagi tööle keskenduda. „Isegi kui see 100% ei õnnestu, on võti proovimises ja vajaduse korral uuesti proovimises. Tuleb anda endale aega selleks, et mõte ekslebki ikka ja jälle muret valmistavate teemade juurde,“ sõnab Pedanik. Samal ajal peab jälgima, et muresid ei eirataks ja kogu energiat ei suunataks ainult asendustegevusse – töösse.

Kui kellelgi on meeskonnas raske, siis varem või hiljem märkavad seda ka kolleegid. Sageli ei taheta kolleegidega jagada, et mul on keeruline aeg ja ma ei ole päris mina ise.

„Selleks et inimene oleks valmis jagama oma muret kolleegidega, peab olema kaks tingimust täidetud. Esiteks peab inimesel olema suur enesereflektsiooni võime – ta teab, et ta on tasakaalust väljas, kuid ei saa töölt puududa. Teiseks peab meeskond olema lähedane ja julgema avatult rääkida,“ lisab Ehrenbusch. Oluline on juhi vastutus ja roll, kas tema juhtimisel loodud meeskonnas on kolleegide vahel head ja usalduslikud suhted. „Isegi kui töökaaslased ei ole lähedased, mõjutab iga inimese meeleolu teisi. Organisatsiooni tervisele ei ole hea, kui pinged on õhus,“ räägib Ehrenbusch.

„Kui keegi komistab, ei tähenda see, et ta on laisk või ebaõnnestunud – see võib olla signaal, et midagi tööprotsessis vajab uuesti läbimõtlemist. Oluline on, et töötaja ja tööandja võtaksid vastutuse ja otsiksid koos lahendusi,“ lisab Pastarus.

Pedanik lisab: „Selleks et aru saada, mida inimesed vajavad ja kuidas neile organisatsioonis toeks olla, tuleb hinnata psühhosotsiaalseid riske, näiteks töökoormust ja -intensiivsust, töö vastavust töötaja võimetele (nõudmised), suhete toetuse määra, ebakindlust töö ja -korralduse suhtes ja muud. Nii saab päriselt sisendit muudatuste elluviimiseks, et luua ja hoida tervislikku töökeskkonda. Lisaks soovitan korraldada töötajatele vaimse tervise spetsialistide vastuvõtte, et inimesed saaksid oma küsimustega asjatundja poole pöörduda.“

Ehrenbusch toob samuti välja, et tööandja peaks teadma, kuidas töötajate tervist ja heaolu hoida. „Inimesed peavad tegema pause ja see on normaalne, kuigi pauside hulk ja kestus on individuaalne. Meie aju vajab aega puhkuseks, ülesannete vahetuseks ja loominguliseks tegevuseks, näiteks erialaste artiklite uurimiseks,“ lisab ta.

Olulised on meeskonna kohtumised, ka mitteformaalsed vestlused, et rääkida, kuidas meil läheb. „Vestluste eesmärk ei ole töötajat kontrollida, vaid toetada fookuse leidmist. Kui töö on pingeline, siis võivad aidata juhendatud sessioonid, kus ei räägita konkreetsetest tööülesannetest, vaid tööst laiemalt. See on töö mõtestamine – nippide ja kogemuste vahetamine. Kogemuste, näiteks kõige hullemate kliendiapsude või suuremate õnnestumiste üle arutlemine on hästi jõustav. Töökaaslased ei pea alati sõbrad olema, kuid oluline on tunne, et ajame sama asja,“ räägib Ehrenbusch.

Arutelud meeskonnas aitavad mõtestatult ümber hinnata töökorraldust, et vältida läbipõlemist ja toetada inimeste suutlikkust ka keerulistel hetkedel, toob välja ka Pastarus.

Kodukontoris teeme ühes keskkonnas tööd ja koduseid asju. „Sisuliselt lõpetame köögilaua taga tööasjad ja alustame õhtusöögi tegemist. Ka siin tuleks leida sobiv rituaal, kuidas panna punkt tööpäevale. Näiteks panna tööasjad silma alt ära ja istuda kas või teisele poole lauda,“ sõnab Pedanik.

Rolle saab eristada väikeste nippidega. „Kui töötad kodus, pane selga tööriided, et aju ja keha saaks signaali, et praegu ma ei tee koduasju. Eraldi ruum aitab kindlasti kaasa, kuid miks mitte vahetada ka tassi ja juua hommikukohv kodutassist ning tööajal kodukontori tassist. Mõnele sobib viieminutiline tiir õues enne kodukontori päeva, mõni kuulab Youtube’ist keskendumist toetavat muusikat,“ loetleb Ehrenbusch võimalusi piiride seadmiseks ja tööle keskendumiseks. Keha ja aju vajavad signaali, et nüüd on aeg hakata tööd tegema.

Artikkel on ilmunud Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.

Kuidas häälestuda töölainele?

Kuidas paremini tööle keskenduda ja piire seada, eriti kui eraelus on muresid? Nippe ja mõtteharjutusi jagavad vaimse tervise spetsialistid.

Meliva töö- ja organisatsioonipsühholoog Pia Pedanik

Korraldame 13.-14. mail esmase esmaabikoolituse (16 akadeemilist tundi) ning 15. mail täiendõppe esmaabikoolituse (8 akadeemilist tundi) Meliva Ülemiste Tervisemaja ruumides.

Kui soovite oma töötajaid suunata esmaabikoolitusele, võtke palun ühendust.

Korraldame maikuus Tallinnas töötajatele esmaabikoolitusi

Omandage põhiteadmised ja praktilised oskused kannatanu elu päästmiseks õnnetusjuhtumi korral ja esmaabi osutamiseks.

Korraldame maikuus Tallinnas töötajatele esmaabikoolitusi

Jaga artiklit:

Vaata ka teisi uudiseid