Käed on meie igapäevaelus asendamatud – ometi meenub nende hea tervise olulisus inimestele sageli siis, kui need teevad valu või piiravad liikumist. Meliva käekirurgid Kristo Kask ja Villem Teder selgitavad, millal ning milliste murede korral tasub spetsialisti poole pöörduda.

Käekirurgia tegeleb käe kui terviku, selle liikumise ja tundlikkuse, taastamise ning säilitamisega. Meliva Rävala kliinikus käekirurgia ja ortopeedia vastuvõtte tegeva dr Tederi sõnul võib iga muutus või kahjustus – olgu see trauma, ülekoormus või haigus – mõjutada käe funktsiooni. “Sageli tulevad patsiendid meie juurde ülekoormusvigastuste, näiteks randmevalude või kõõluseprobleemidega, mis takistavad igapäevaseid tegevusi. Samuti on levinud närvi survesündroomid, mis võivad põhjustada tundlikkuse kadu ja käelihaste nõrgenemist,” selgitab ta.

Lisaks füüsiliselt aktiivsetele inimestele jõuavad käekirurgide juurde sageli ka keskealised ja vanemad patsiendid liigese kulumise või muude krooniliste haigustega. “Naised kogevad sagedamini pöidlaliigese kulumist, mis võib muuta isegi purgikaane avamise valulikuks. Meestel esineb rohkem sidekoehaigusi, mis põhjustavad sõrmede jäigastumist ja käe liikuvuse piiramist,” toob dr Kask välja.

Kuigi sageli seostatakse käeprobleeme teket füüsilise tööga, pole see nii. “Juuksurid, hambaarstid ja kontoritöötajad märkavad käeprobleeme varem, kuna nende töö nõuab käte pidevat pingutust ja korduvaid liigutusi, kuid sarnased mured võivad tekkida ka neil, kellel pole füüsilist koormust,” ütleb dr Kask.

Sageli arvatakse, et käevalu tuleb lihtsalt ära kannatada. Ometi aitab õigeaegne ravi vältida tõsisemaid probleeme. “Hiljuti tuli meie vastuvõtule noor ema, kes tundis mõlemas randmes tugevat valu ega saanud oma last valutult sülle võtta. Tegemist oli ülekoormusest tingitud põletikuga, mida sai leevendada lihtsa protseduuri ja süstiga. Mõne päeva pärast sai ta jälle igapäevaseid toimetusi teha ja valudeta oma lapse eest hoolitseda,” meenutab dr Kask.

Dr Tederi sõnul on üks peamisi märke arstile pöördumiseks see, kui valu või liikuvuspiirang segab igapäevast elu või sunnib teatud tegevusi vältima. Samuti peaks tähelepanu pöörama tundlikkuse kadumisele ja käe nõrkusele, mis võivad viidata närviprobleemidele. „Iga käeliigutus on meie igapäevaelus oluline – alates lapsele pai tegemisest kuni töö ja hobideni. Kui käsi hakkab valu tegema või liikumine on piiratud, ei tasu sellega leppida,” lisab dr Kask. 

Käekirurgia ei tähenda alati operatsiooni. Kirurgiline sekkumine on viimane samm ja seda tehakse ainult siis, kui muud meetodid ei ole aidanud või kui probleem on liiga kaugele arenenud. Enamiku probleemide puhul alustatakse konservatiivsest ravist, mis võib hõlmata:

käe- ja füsioteraapiat – eriharjutused ja liigesetoed aitavad taastada liikuvust ning vähendada valu;

süste ja ravimeid – näiteks hormoonsüstid võivad aidata leevendada põletikku ja valu teatud liigese- ja kõõluseprobleemide korral;

elustiili ja tööergonoomika kohandamist – mõnikord piisab harjumuste muutmisest ja koormuse vähendamisest.

Käekirurgid: ärge kannatage valu, õigeaegne ravi aitab ennetada tõsisemaid probleeme

Meliva käekirurgid Kristo Kask ja Villem Teder selgitavad, millal ning milliste murede korral tasub spetsialisti poole pöörduda.

Aprill on südamekuu, mille raames pöörame tähelepanu südame-veresoonkonna tervisele. Müofunktsionaalne terapeut ja füsioterapeut Marjaana Raudmäe selgitab, miks just liikumine on südame tervise seisukohalt niivõrd oluline ja milliseid igapäevaseid samme saame oma südame heaks astuda.

Liikumine ei mõjuta ainult füüsilist vormi või kehakaalu, vaid avaldab sügavat ja laiaulatuslikku mõju südame-veresoonkonnale. „See parandab südame funktsiooni, aitab kaasa paremale verevarustusele ja ainevahetusele ning kaitseb südant nii vananemisega seotud muutuste, stressi kui ka südamelihase kahjustuse eest,“ räägib Raudmäe. Ta lisab, et regulaarne liikumine aitab reguleerida vererõhku, kolesterooli ja veresuhkru taset, leevendab ärevust ja depressiooni ning toetab nii unekvaliteeti kui ka üldist elujõudu.

Raudmäe soovitab alustada lihtsast põhimõttest – liigu iga päev. „WHO soovitused näevad ette vähemalt 150 – 300 minutit mõõduka intensiivsusega või 75 – 150 minutit tugeva intensiivsusega aeroobset liikumist nädalas. Lisaks võiks vähemalt kahel korral nädalas teha lihaseid tugevdavaid harjutusi, mis haaravad suuremaid lihasgruppe,“ toob ta välja. Kui tihedas päevakavas on väljakutse aega füüsiliseks aktiivsuseks leida, saab liikumisampse kombineerida rutiinsete tegevustega. „Näiteks söögitegemise ajal tee vahepeal kükke, kätekõverdusi, väljaasteid või muud meelepärast. Kui liikumispauside tegemine kipub ununema, siis pane näiteks telefonile või kellale meeldetuletus, et nüüd on liikumisampsu hetk käes,“ jagab ta häid nippe.

Kuidas aga aru saada, et füüsiline vorm on hea? „Aeroobse koormuse ajal peaks suutma sõbraga hingeldamata vabalt juttu rääkida. Samuti ei tohiks sportlik tegevus põhjustada valu, iiveldust või liigset nõrkust.“ Raudmäe selgitab, et ka unekvaliteedist võib välja lugeda, kas füüsilist koormust on olnud piisavalt – halb uni viitab sellele, et liikumist on olnud liiga vähe või vastupidiselt liiga palju.

Suuhingamisel on oluline kahjulik mõju üldisele tervisele

Melivas on Marjaana Raudmäe igapäevaseks valdkonnaks müofunktsionaalne teraapia, mis keskendub suu- ja keelepiirkonna lihaste funktsioonidele ning hingamismustrite korrigeerimisele. Raudmäe rõhutab, et suu kaudu hingamine võib tuua endaga kaasa tõsiseid terviseprobleeme. „Pinnapealne hingamismuster võib viia madalama hapnikutasemeni ning seeläbi suurema sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsuseni (mida nimetetakse “võitle või põgene” seisundiks), mis pikema perioodi jooksul võib omakorda avaldada südamele koormavat mõju,“ selgitab Raudmäe. Ta lisab, et nina kaudu hingamine toetab hapniku paremat omastamist ja nii kopsude kui ka südame tööd. Samuti nendib ta, et vale keele rahuolekuasend või nõrgad suu- ja keelepiirkonna lihased võivad viia uneapnoeni või muude uneprobleemideni ning halb unekvaliteet mõjutab nii vererõhku kui ka üldist stressitaset.

Marjaana Raudmäe soovitused, kuidas toetada tervislikku elustiili:

Liigu iga päev: täida Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) liikumissoovitusi ehk siis vähemalt 150 min – 300 min mõõduka intensiivsusega aeroobset liikumist või 75 min – 150 min tugeva intensiivsusega aeroobset liikumist või nende kombineerimist samaväärses mahus kogu nädala jooksul. Lisaks kahel päeval nädalas mõõduka intensiivusega tehtavaid lihaseid tugevdavaid harjutusi, mis haaravad suuremaid lihasgruppe. 

Toitu südametervelt: eelista rohkelt köögivilju, täisteratooteid, kala, pähkleid ja vähenda töödeldud toitu ning soola. 

Hoolitse une eest: kvaliteetne uni toetab vererõhu püsimist normaalsel tasemel ning aitab vähendada stressi. 

Vähenda stressi: praktiseeri lõdvestustehnikaid, hingamisharjutusi või meditatsiooni. 

Väldi tervist kahjustavaid tegevusi: sinna hulka kuuluvad näiteks suitsetamine ja alkoholi tarbimine. 


Marjaana Raudmäe: Halb uni võib anda märku, et liikumist on olnud kas liiga vähe või vastupidiselt liiga palju

Müofunktsionaalne terapeut ja füsioterapeut Marjaana Raudmäe selgitab, miks just liikumine on südame tervise seisukohalt niivõrd oluline ja milliseid igapäevaseid samme saame oma südame heaks astuda.

Marjaana Raudmäe: halb uni võib anda märku, et liikumist on olnud kas liiga vähe või vastupidiselt liiga palju

Meliva üldarst dr Hanna-Friida Konks räägib lähemalt, miks on oluline oma vererõhku regulaarselt mõõta.

Kõrge vererõhu probleemi ei osata alati kahtlustada

Üks peamisi põhjuseid, miks kõrge vererõhk jääb märkamata, on koduse vererõhuaparaadi puudumine. Kui inimene ei saa regulaarselt oma vererõhku mõõta, ei pruugi ta olla teadlik võimalikust ohust: "Paljudel juhtudel ei tunne patsiendid mingeid vaevusi, isegi kui vererõhk on oluliselt tõusnud,"  ütleb dr Konks. "Kerged sümptomid, nagu väsimus, peavalu või ärevus, võivad kergesti tunduda igapäevase stressi või unepuuduse tagajärjena, mistõttu ei pruugi neid seostada kõrge vererõhuga."

Samuti võib juhtuda, et arsti vastuvõtul jääb vererõhk mõõtmata, eriti kui patsiendi kaebused puudutavad hoopis muid terviseprobleeme, nagu lihasvalu või seedimisvaevused. "Regulaarne vererõhu mõõtmine riskiteguritega patsientidel on ainus viis probleemi õigeaegseks avastamiseks ja raviks," rõhutab dr Konks. Seetõttu on oluline, et riskigruppi kuuluvad inimesed jälgiksid regulaarselt oma vererõhku, isegi kui neil ei esine kaebusi. Teistele patsientidele peaks lähenema individuaalselt ja vajaduspõhiselt, võttes arvesse nende tervise üldpilti.

Arsti poole tuleb kindlasti pöörduda, kui vererõhk ületab normi väärtuse

Vererõhk, mis ületab normväärtuse 140/90 mmHg, nõuab alati tähelepanu ja arsti hinnangut: „Iga normist kõrgem vererõhk suurendab pikaajaliselt südame-veresoonkonna haiguste riski,“ ütleb dr Konks. See tähendab, et isegi mõõdukalt tõusnud vererõhk võib ravimata jätmisel viia tõsiste terviseprobleemideni. Lisaks tuleb arvesse võtta patsiendi üldist tervislikku seisundit, kaasnevaid haigusi ja elustiili, et hinnata riske terviklikult.

Kui vererõhk tõuseb üle 200/130 mmHg, muutub seisund kriitiliseks ja vajab viivitamatut meditsiinilist sekkumist. „Nii kõrge vererõhuga kaasneb risk komplikatsioonideks, nagu ajuinsult, südameinfarkt või neerukahjustus, mis võivad areneda väga kiiresti.“ Seetõttu ei tohi selliste numbrite nägemise puhul viivitada ja tuleb kohe abi otsida.

Kuigi vererõhk üle 140/90 mmHg ei pruugi alguses tunduda märkimisväärselt ohtlik, on see pikas perspektiivis suur terviserisk. Kõrgenenud vererõhu korral koostab arst raviplaani, mille eesmärk on vähendada pikaajalisi riske ja kaitsta patsiendi tervist. "Kui probleemiga ei tegeleta, võivad tagajärjed varieeruda kergematest sümptomitest, nagu halb enesetunne, peavalu ja pearinglus, kuni tõsiste seisunditeni, nagu südamepuudulikkus, südameinfarkt ja ajuinfarkt," hoiatab dr Konks.

Dr Hanna-Friida Konks: Kõrge vererõhk võib jääda märkamatuks, kui seda ei mõõdeta

Kõrge vererõhk on tervisemure, mis võib jääda pikaks ajaks märkamatuks, kuna sageli ei põhjusta see varases staadiumis märgatavaid sümptomeid.

Meliva üldarst dr Hanna-Friida Konks: "Kõrge vererõhk võib jääda märkamatuks, kui seda ei mõõdeta."

Dr Hanna-Friida Konks: "Kõrge vererõhk võib jääda märkamatuks, kui seda ei mõõdeta."

 „Meestel on hormoonide tootmise langus aeglasem ja pikaajalisem protsess kui naistel,“ selgitab Meliva uroloog dr Mare Leht. Kui naistel toimub menopausi ajal hormonaalne muutus kiiresti ja selgete tunnustega, siis meeste puhul on see märgatavalt hajusam ning kõiki mehi see tingimata ei puuduta.

Erinevalt menopausist, mis mõjutab kõiki naisi, ei koge kõik mehed andropausi. „Testosteroonitase hakkab meestel langema 30.–40. eluaasta paiku umbes 1–2% aastas. 75. eluaastaks on mehel järel umbes 70% testosteroonitasemest, mis tal oli 25-aastasena.“ Dr Leht lisab, et paljudel meestel ei pruugi olla selgeid sümptomeid, sest ka madalam testosteroonitase võib jääda normaalväärtuste piiridesse.

Andropausi sümptomid võivad olla ebamäärased ja kattuda teiste haiguste või seisunditega. „Väsimus, meeleolu muutused, motivatsioonipuudus, keskendumisraskused ja uneprobleemid võivad olla märgid andropausist. Lisaks võib esineda rasvamassi suurenemist ja lihasmassi vähenemist, karvakasvu vähenemist, rindade suurenemist, aneemiat, luude hõrenemist, libiido langust ja erektsiooniprobleeme.

On ka sümptomeid, mis viitavad selgemalt testosteroonipuudusele, näiteks spontaanse erektsiooni vähenemine, kuumahood, liigsed higistamised ja munandite suuruse muutused.

Andropausi esinemise tõenäosust suurendavad mitmed tegurid, sealhulgas vananemine, ülekaal ja ebatervislikud eluviisid. Samuti võivad testosteroonitaset mõjutada mitmed haigused ja ravimid. Testosteroonitaset langetavad muu hulgas diabeet, kilpnäärmeprobleemid, südamepuudulikkus, kroonilised haigused nagu HIV või C-hepatiit ning teatud ravimid, näiteks antidepressandid ja valuvaigistid. 

Kuigi testosteroonitaseme languse ja südamehaiguste vahel pole veel kindlat seost tõestatud, võib see mõjutada luude tervist, põhjustades osteoporoosi ja suurendades luumurdude riski. Samuti võib testosteroonipuudus vähendada seksuaalset soovi ning mõjutada sperma tootmist, kuid erinevalt menopausist ei lõpe spermatogenees täielikult."

Sageli märkavad andropausi sümptomeid esimesena just lähedased. „Tihti on see abikaasa, kes paneb mehe arsti juurde aja kirja, sest mees ise loodab, et see lihtsalt läheb üle. Väikesed muutused toimuvad tasapisi, mistõttu ei pruugi mees kohe aru saada, et midagi on valesti, " räägib dr Leht. Andropaus mõjutab nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Toetus ja avatud suhtlus on siinkohal võtmetähtsusega. 

"Diagnoosimiseks tehakse hommikune vereproov, et määrata testosteroonitase. Tuleb arvestada, et testosteroonitase on väga tundlik mitmetele teguritele – näiteks halb uni, stress ja ägedad haigused võivad ajutiselt taset mõjutada. Seetõttu on vajalik vähemalt üks kordusproov ning vajadusel ka täiendavad uuringud. Kui mehel on selged sümptomid ning testosteroonitase on kahel mõõtmisel madal, võib kaaluda hormoonasendusravi. Ravi võimalusteks on süstitav testosteroon või testosteroonigeel, kuid ainult juhul, kui mehel pole enam lastesaamise soovi. 

Ravi paneb munandite oma testosteroonitootmise pausile, mis tähendab, et sperma tootmine väheneb. Lisaks vajab ravi regulaarset vereanalüüsi jälgimist, kuna see võib mõjutada hemoglobiinitaset, vererõhku ja kolesteroolinäitajaid" selgitab dr Leht.

Kuigi testosterooniravi ei ole imeravim, saab elustiilimuutustega sümptomeid leevendada. „Kaalu langetamine, lihasmassi suurendamine ja stressijuhtimine võivad aidata testosteroonitaset loomulikul viisil tõsta,“ soovitab dr Leht. Tervislik toitumine, regulaarne liikumine ja hea unehügieen mängivad samuti olulist rolli.

Mis on andropaus ja kelle tervist see puudutab? Dr Mare Leht selgitab

Väsimus, meeleolumuutused, motivatsioonipuudus, keskendumisraskused ja uneprobleemid võivad olla märgid andropausist.

Testosteroonitase hakkab meestel langema 30.–40. eluaasta paiku umbes 1–2% aastas. Väsimus, meeleolumuutused, motivatsioonipuudus, keskendumisraskused ja uneprobleemid võivad olla märgid andropausist.